Kes see sõrmitseb teise hingekeeli niimoodi?

Laura Põllu „Sada ulma keset merd“ on viimase aja poeetilisemaid isikunäitusi siinmail

LIISA KALJULA

Laura Põllu isikunäitus „Sada ulma keset merd“ Tartu kunstimuuseumis 14. I – 20. III, kuraator Peeter Talvistu.

Laura Põllu näitust suunab suuremõõtmeliste maalitud objektide ja videoprojektsioonide, mööblikuhjade ja keraamikariiulite vahel looklev laudtee, mis juhatab vaataja „kuiva jalaga“ läbi ekspositsiooni.

Laura Põllu näitust suunab suuremõõtmeliste maalitud objektide ja videoprojektsioonide, mööblikuhjade ja keraamikariiulite vahel looklev laudtee, mis juhatab vaataja „kuiva jalaga“ läbi ekspositsiooni.

Anu Vahtra

Mulle meeldis Saksa kunstiteadlase Isabelle Graw’ hiljutine ülestunnistus, et tal võttis aasta otsa kuklakratsimist, enne kui ta aru sai, mis asi on maalikunst. Selle aastaga mõtles ta välja, mille poolest erineb maalikunsti indeksikaalsus põhimõtteliselt teiste kunstivormide indeksikaalsusest. Nimelt on maalikunsti lahutamatu osa Graw’ arvates Lebendigkeit või liveliness või elusus – töö, mille kunstnik selle tegemisse on pannud. Sellisena ei saa maalikunsti tööväärtust tema tegijast võõrandada, nagu see juhtub kapitalismis nii paljude teiste tööde puhul. Pintslilöök kui subjektiivsuse jälg teeb maalikunsti unikaalseks ning seeläbi tegijast lahutamatuks või, nagu ütleb Graw: „Lõuendi ees on seisnud inimene oma ideede ja oma unistustega“. Maalikunsti erilise indeksikaalsuse tõttu on sel ühtlasi võime esile kutsuda füüsilise kohalolu tunne, mida teised kujutava kunsti vormid niisama naljalt esile kutsuda ei suuda.

On muidugi iseasi, kas kellegi subjektiivsus ja füüsiline kohalolu seostuvad ka tulevikus millegi meeldivaga. Arenenud tehnoloogilises individualismis ei pruugi keegi enam tahta teada, mida keegi teine mingis olukorras on tundnud. Kellegi teise tunded võivad tehnoloogia ja individualismi arenedes ning asustustiheduse kasvades muutuda abjektseks, võõraks kehaliseks reaalsuseks, mis endast vaistlikult eemale tõugatakse või oma ruumist välja suletakse. Ent kui juba sel tumedal tulevikuennustusel hetkeks peatuda, võiks mõtteharjutusena ühtlasi küsida, milline võiks olla maalikunsti roll sellises tulevikus, kus kellegi teise tunded on muutunud abjektseks. Kas apollonlik kunst valitseks seal dionüüsosliku üle või võtaks kunst enda kanda, vastupidi, missiooni hoida alal dionüüsoslikku alget ja empaatiat? Peeter Talvistu kureeritud Laura Põllu isikunäitus ärgitab selliseid filosoofilisi mõtisklusi maalikunsti tulevikust, ent kaugeltki mitte ainult.

Näitust suunab suuremõõtmeliste maalitud objektide ja videoprojektsioonide, mööblikuhjade ja keraamikariiulite vahel looklev laudtee, mis juhatab vaataja „kuiva jalaga“ läbi kogu ekspositsiooni. Miski selles RMK rabarada meenutavas ülesehituses viitab vaataja võimalikule soovile kontakteeruda autori füüsilise ja subjektiivse kohaloluga turvaliselt metafüüsiliselt distantsilt. Üksnes need vaatajad, kes astuvad laudteelt maha maalitud objektide juurde, saavad osa maalipindade reljeefsusest ja mitmekihilisusest, hoogsalt pintseldatud mustrite vooklevast füüsilisusest, väänlevate keraamiliste objektide läikivast ebaõdususest. See diskreetselt välja mängitud valikuvabadus paneb küsima: kas üks autor saaks oma publiku suhtes näidata üles veel suuremat peenetundelisust, pakkuda talle veel suuremat tingimusteta vastuvõttu?

Viisis, kuidas näitus vaatajal õrnalt käe alt kinni võtab ja ta läbi ekspositsiooni juhatab, on haldjalikku ettehooldust. Lihtsalt jaluta, kunst on küll siin, aga ei tüki sulle ligi, kui sa ise ei soovi, ning kui ühel hetkel soovid, saad talle hõlpsasti läheneda. Ja nii juhatatakse kõiki, ka kõige suuremal filistiinil võetakse õrnalt käe alt kinni, täpselt samamoodi nagu kõigil teistel. Sellisena ei piirdu RMK rabaraja paralleelid üksnes näitusele installeeritud laudteede ja puudega, sest nii ühel kui ka teisel puhul on tänapäeva inimese eest diskreetselt hoolitsetud, kuid jäetud talle ka õhku ja ruumi. Need keskkonnad ei ole hoolimatud, kuid ei ole ka ahistavad, nad ei ole ohtlikud ega hirmutavad, kuid on omamoodi salapärased. Ei saa küll välistada, et nendes keskkondades võib midagi juhtuda, kui peaksid sellele avatud olema. Ning kui see, mis juhtub, on kunsti puudutus – sada ulma keset merd – võiks justkui ikka veel nõuda vaatajana oma õigust. Kes see sõrmitseb teise hingekeeli niimoodi? Kes see tuleb teise südant puudutama niimoodi? Võrreldes nende näitustega, kus kunstielamuse eeltingimuseks on raske emotsionaalne läbielamine või tugev intellektuaalne pingutus ning tagatipuks veel oma vastutus, on tegemist tõelise kaasaegse kunsti paradiisiga.

Näitusega kaasnevast paksust ja pildirohkest raamatust leiab ka Laura Põllu varasemad projektid, sealhulgas need, mis on teostatud välismaal ja mida Eesti publikul pole olnud võimalik näha, näiteks kunstniku ülimalt poeetilise fotoprojekti Jaapani residentuuri aegadest. See seletab ehk osaliselt Laura Põllu kunstnikupositsiooni haruldast peenetundelisust. Erinevalt hajaasustusega Eestist on Jaapan tihedalt asustatud urbanistlik ühiskond, mis ei saa endale lubada pealetükkivat individualismi. Seetõttu pole sealses kultuuris traditsioone ka jõuliselt subjektivistlikel kunstivormidel, nagu seda on euroopalik ekspressiivne või ameerikalik impulsiivne maalikunst. Laura Põllu maalidel on ekspressiivsus ja impulsiivsus reserveeritud, pastelsetes toonides ja kokku volditud, meenutades jaapani origamisid, kimonoid ja maalitud sirme. Ning kui peaksin neid paigutama apollonliku Kaido Ole või dionüüsosliku Jaan Elkeni või Jaan Toomiku maalikoolkonna alla, jääksin hätta, sest tema loodu pole õieti kumbki.

Rebeka Põldsam on Postimehes ja Indrek Grigor Päevalehes selle näituse kohta tegelikult juba kõik olulise öelnud. Rebeka Põldsam osutab oma arvustuses olulisele, märkides, et Laura Põllu looming on täiesti salapäratu, ei varja mitte midagi, mõjub aga sellest hoolimata mõistatuslikult. Laiendan seda mõtet veelgi ja lisan, et pealispinna enigma või pealispinna filosoofia on oluline viimase aja nooremas Eesti maalikunstis laiemalt, kui mõelda kas või Merike Estna või Mihkel Ilusa loomingule. Grigor aga võtab kokku, et tegemist on Põllu senise loomingu haripunktiga, ning tõstab kriitikuna käed üles, öeldes, et kõige olulisem selle näituse puhul on poeetiline elamus, mida kunstnik vaatajale tahab pakkuda, ja miski muu, sealhulgas kunstikriitika, tegelikult ei loe. Laura Põllu „Sada ulma keset merd“ on viimase aja poeetilisemaid isikunäitusi siinmail ning terviklikkuselt võiks selle kõrvale panna ehk vaid Edith Karlsoni äsja lõppenud „Vox populi“ Tallinna Linnagaleriis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht