Kes võitleb tuuleveskitega?

Mari Laaniste

Kõige rohkem kannatab pildisõjas islamikogukonna rahumeelne ja ratsionaalne osa.  

Prohvet Muhamedi karikatuuride pildisõja nagu iga teisegi sõja ees on ajend ja taga põhjus. 30. septembril Taani ajalehes Jyllands-Posten avaldatud 12 karikatuuri on ajend selle nähtuse kõige puhtamal kujul: tühine intsident, millest on sihiteadlikult üles puhutud üle maailmajagude ulatuv konflikt. Eesti press tõenäoliselt ei vaevu neid pilte enam ära trükkima, kuid kas või Wikipedia vahendusel võib igaüks ise veenduda, et tegu on võrdlemisi leebe, enamasti lausa hambutu kraamiga. Omaaegsete Nõukogude satiiriajakirjade karikatuurideski käis ametlik kapitalismirappimine märksa räigemas toonis, rääkimata sellest, et need on mitu korda kahvatumad kui nüüdisaegsete Ameerika karikaturistide nagu Ted Ralli või Aaron McGruderi pidevalt üleriigilises pressis avaldatav koomiksivormis kriitika USA võimude, ühiskonnakorralduse, välispoliitika jne aadressil. McGruderi ülipopulaarne koomiks “The Boondocks” on seejuures paljudes seda avaldavates valitsustruu hoiakuga lehtedes ainuke alternatiivseid seisukohti esindav element. Samas, et lääneliku karikatuurivabaduse illustreerimisega mitte liiale minna: Ameerika Ühendriikide viimase 15 aasta karikatuuriajaloos on ka Mike Diana juhtum, kus oma põlve otsas trükitud koomiksites inimeste sandistamist ja äärmist seksuaalset vägivalda kujutanud karikaturist võeti selle eest kriminaalvastutusele, vaatamata apelleerimisele põhiseaduslikule sõna- ja väljendusvabadusele.

Lääne kultuurikoodi kohaselt on hea demokraatlik tava naljapilte mitte liiga tõsiselt võtta ning loota toimetajate ja väljaandjate arusaamale hea maitse piirist ning lugejaskonna vastuvõtulävest. Edasise osas teeb omad korrektuurid juba turumajandus: karikaturist ei saa ennast elatada piltidest, mida lehed avaldamast keelduvad. Niisiis toimib selles sfääris nn tsiviilkontroll ning agressiivselt provotseerivate pilapiltide trükkisaamine on võrdlemisi keeruline, rääkimata sellistest, mis võivad käia mõne “paragrahvi alla”. Ent mõte ametlikust riiklikust kontrollist karikatuuride üle assotsieerub samas kultuurimudelis üheselt vastuvõetamatu totalitarismi ja taunitavusega. Ja ajalehe vabadus avaldada soovi korral mõned maitsetud karikatuurid on see põhjus, mille eest Euroopa pildisõjas seisma peab.

Jyllands-Posteni 12 pildi tagamaaks ei olnud juhuslik katse lehe huumorinurga teemade ringi avardada, vaid teadlik pinnasondeerimine probleemsel teemal: näitlikustamaks turvalise ja demokraatliku Põhja-Euroopa heaoluriigi loomeinimeste seas maad võtnud enesetsensuurini viivat hirmu islamiäärmuslaste viha alla sattumise ees. Olukord, kus kristluse suhtes on sisuliselt kõik lubatud, ent islami suhtes tänu väikese osa äärmuslaste agressiivsele hirmutamistaktikale ja vägivallaähvardustele mitte, s.t eesrindlikus sõnavabaduses kehtivad de facto topeltstandardid, on kahtlemata polemiseerimist väärt. Taani võimude põhimõttekindlus mitte tunnustada nende topeltstandardite kehtimist ametliku vabandamisega on tervitatav. Kahtlemata oli Jyllands-Postenil õigus need pildid avaldada. Samas on kogu Euroopa selle otsuse tagajärjel silmitsi mõrkjalt retoorilise küsimusega, kas on ikka alati mõtet anda ettekääne kellelegi, kes otsib ettekäänet. “Pildiskandaal” pole üks lehenumber – isegi islamiäärmuslased teavad, et ajalehed on mõttetu, kaduv makulatuur –, vaid väikese huvigrupi, imaam Ahmad Abu Labani juhitud Taani Islamiühingu korraldatud sihilikult õhutatav, desinformatsioonist ja laimust toidetud massihüsteeria, millest pigistatakse Lääne-vastaseid meeleolusid soosivates riikides ja ringkondades välja kõik, mis vähegi võimalik. Praegu Euroopa saatkondi ründavatest meeleavaldajatest ei tea suurt keegi küsida, kust tulid need “täiendavad” märksa räigemad pildid, mida näidatakse neile Euroopa lehtedes avaldatute pähe. Ja püha viha täis aetud tõsiusklikele moslemitele Araabia maade lehtedes võrdlemisi tavapäraste antisemiitlike karikatuuride näitel silmakirjalikkusest rääkimine on ajaraisk.

Euroopa on relvaks valitud “tsiviliseeritud dialoogiga” pildisõjas ilmselgelt kaotaja pool. Kahjude täpset ulatust on praegu veel raske hinnata, ent selle loo järelmõju venib ilmselt aastatepikkuseks. Võidavad aga need, kelle põhjus selle sõja pidamiseks on süvendada võõrandumist, külvata usaldamatust ja õhutada islami ja Lääne ühiskonna konflikte. Kõige õnnetumalt kannatab pildisõjas aga islamikogukonna rahumeelne ja ratsionaalne osa, kes kurikuulsatest karikatuuridest numbrit ei teinud, ent kelle võimalik kõlapind Lääne pressis, nii vähe kui seda on alles jäänud terrorismi, aumõrvade jm islamiusuga seostatavate sügavalt negatiivsete teemade kajastamise kõrvalt, jääb piltidest üles puhutud lahingute võrra ka sõnavabaduse tingimustes ainult väiksemaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht