Keskklassi kangelane Jeremy Deller

Briti tuntuim nüüdiskunstnik vabastab Helsingis muuseumiobjekte.

REET VARBLANE

Jeremy Deller (1966) on vaieldamatult üks rahvusvaheliselt tuntumaid briti nüüdiskunstnikke. Ta õppis kunstiajalugu ja pühendus siis XVII sajandi maastikumaalile, kuid kunstis on teda huvitanud inimene, inimese keskkond. Tema projekte võib nimetada sekkumisteks, kuigi ta ei ole kogukonnakunstnik. Pigem on ta kogukonnalooja. 2004. aastal sai ta Turneri auhinna, 2013. aastal esindas Inglismaad Veneetsia bien­naalil.

Deller on tänavuse Helsingi „Ihme“ festivali peakülaline, kohe kahe projektiga. „Puuduta mind” saab vaadata, selles osaleda 16. – 22. III Kompassitori spordihallis, Itise, Kaari, Kamppi, Myyrmanni kaubanduskeskuses ja Leppävaara tervisekeskuses. Kus ja täpselt mis kell, seda ei ole ette teada, sest tähtis on üllatusmoment, juhuslikkus, nagu Deller ise on öelnud. Pühapäeval, 29. III saab seda projekti vaadata kella 14–18 ka „Ihme“ peapaigas Vanas Üliõpilasmajas. Tema 24tunnist rokkmuusika-show’d, 1960ndate – 1980ndate rokkkontsertide ja -festivalide dokumentatsioonide kommenteeritud popurriid Vanas Üliõpilasmajas näeb laupäeval, 28. III ja pühapäeval, 29. III alates kella 12 kakskümmend neli tundi jutti. 5. III oli Jeremy Deller Tallinnas ja rääkis KKEKis 24tunnisest rokkmuusikaprojektist.

Mida tähendab poliitiline kunst praegusel ajal? Ehk on mõistet liiga palju kasutatud ja see on kaotanud tähenduse? Või otse vastupidi, viimase aja teravas poliitilises olukorras on poliitiline kunst omandanud uue tähenduse ja seda on vaja rohkem kui kunagi varem?

Jeremy Deller: Poliitilisel kunstil on tähendus. Ja see on suurepärane. Poliitiline kunst ei tähenda midagi igavat, vahest mõiste ise ei ole just kõige parem. Hea kunst on igal juhul poliitiline. Ennast ma ei nimetaks poliitiliseks kunstnikuks, pigem kunstnikuks, kes käsitleb poliitilisi teemasid.

Kas viimase aja poliitiline olukord – kui mõelda sõjale Ukrainas, poliitilistele mõrvadele Venemaal, järjest tihedamalt toimuvatele terrorismiaktidele Lääne-Euroopa suurlinnades – on teistsugune, kui oli kaks-kolmkümmend aastat tagasi? Kas midagi on nii palju muutunud, et sunnib omakorda kunstnikke teistmoodi kunsti tegema?

Tegelikult ei ole midagi muutunud. See on ikka seesama kaos, rumalus. Ikka on olnud võimuahneid liidreid, diktaatoreid. Oma projekte ette valmistades vaatan läbi ka varasemaid uudiseid, et teada, milliseid uudiseid ja kuidas on edastatud. Samal ajal kuulan raadiost päevauudiseid. Need kattuvad peaaegu üksühele. Psühholoogiliselt mõjub see, mis toimub just nüüd, alati tugevamalt, sest see võib meid otseselt puudutada. Võtkem või 1994. aasta ajalehed: ikka kirjutatakse terrorirünnakutest, jah, küll Palestiinas Gazas, mitte Euroopas; ikka räägitakse diktaatoritest ja otsitakse keemiarelva. Suures plaanis on kõik sama, vahest ainult tegutsemisviis on muutunud. Sama näidend, ainult näitlejad on teised.

Usun, et poliitiline kunst ei ole muutunud, aga selle tegemiseks kasutatakse teistsuguseid vahendeid, teistsugust tehnoloogiat. Kas ja kui palju on tehnoloogia meie mõtlemist muutnud, seda ma ei tea. Käsitletavad probleemid on samad, publiku hulk on kasvanud: kunstiteosed jõuavad hõlpsamalt märksa suurema hulga inimesteni. Kunst ei ole enam ainult see, mida saab vaadata selleks mõeldud muuseumides ja galeriides.

Jack Cocker on teinud teist kaks aastat tagasi dokumentaalfilmi „Keskklassi kangelane“ („Middle class hero“). 1990ndatest peale on teie kunstiprojektide kangelane olnud n-ö tavaline inimene. 1990ndate projektides muusik, pubides ja rahvapidudel üles astuv pillimees, ükskõik, kas ta mängis puhkpilli- või rokkmuusikat. See oli töörahva muusika ja need muusikud olid töörahva kangelased. Miks on portreefilmi pealkiri nüüd „Keskklassi kangelane“? Kas see on iroonia?

See on minu pandud pealkiri. See on nali, inglise huumor. Olen keskklassist pärit ega taha teeselda, et kuulun kuhugi mujale. Inglismaal on moes olla keegi teine, püüda kuuluda mõnda teise ühiskonnakihti. Mulle see ei sobi. Keskklassi häbenetakse, see ei ole kõva sõna, see on igav. Keskklassi kuulumine osutab vaid sellele, et sul on raha ja teatud elustiil, et oled valgekrae ja su käed ei lähe tööd tehes mustaks. Keskklassi ideaalid ongi igavad, aga ei ole vaja teeselda, et oled keegi teine. See film on minust ja mina kuulun keskklassi.

Filmi algul kinnitab mitu inimest rahva seast (kindlasti mitte noored vihased intellektuaalid), et just teie projektide tõttu on nad hakanud kunsti omaks pidama, et teie olete muutnud kunsti tähendust. Kuidas iseloomustate 1990. aastate inglise kunsti?

1990ndate inglise kunst oli paljuski objektikeskne. Selles oli pungile omast protestihoiakut, mis õige kiiresti sumbus osta-mind-soovi. Kui see, mida olen teinud, on toonud kedagi kunstile lähemale, siis on ju väga hästi.

Rääkige natuke lähemalt oma 2004. aasta projektist „Minu ebaõnnestumised“ („My failures“). Kas tegemist on isikliku ebaõnnestumisega või on selles sootsiumi-, institutsioonikriitikat?

Olen seda projekti teinud üle kümne aasta ja see hõlmab mitut läbikukkumist. Tahtsin tuua avalikkuse ette ideid, mida ei ole saanud ühel või teisel põhjusel ellu viia. „Minu ebaõnnestumisi“ tuleks võtta läbi huumoriprisma, seal ei ole enesehaletsust. Ebaõnnestumist esitatakse kui äraspidist probleemi, keeratakse omamoodi naljaks. Minu meelest suurepärased ideed ei meeldigi teistele nii väga. Selle projekti mõte on näidata, kui tähtis on kunstnikul oma kunsti üle järele mõelda. Ebaõnnestumine kuulub orgaaniliselt õnnestumise või edu juurde. Isegi kui ebaõnnestumises on alandust, on see alati ka naljakas.

Enamiku oma teostest olete teinud Inglismaal. Võib isegi öelda, et neid ei oleks saanud kusagil mujal teha, need on sündinud Inglismaale omases keskkonnas. „See on just see, mis see on“ („It is what it is“, 2009) on tehtud Ameerika Ühendriikides ameerikalikus road-movie stiilis.

Olen Ühendriikides varemgi töötanud ning mujal väljaspool Suurbritanniat. Minu arvates on väga tähtis mitte ainult rääkida ebameeldivatel teemadel nagu sõda, vaid ka näidata midagi käega katsutavat. Me mitte ainult ei reisinud läbi Ameerika Ühendriikide, vaid vedasime endaga kaasa Bagdadis pommiga pihta saanud autovrakki. Iraagi sõda oli Ameerika algatatud, see puudutas otseselt paljusid ameeriklasi, see puudutas kogu maailma. Ka Ühendkuningriik oli Iraagi sõtta kaasatud. See auto asub praegu Inglismaal sõjamuuseumis. Üks, mida sellest projektist õppisime, on, et ameeriklased on võimelised mõtlema ja arutlema ebameeldivate teemade üle sugugi mitte ainult nii, nagu neist meedias räägitakse. Ameeriklased ei ole rumalad. Ei usu, et see oleks nii hästi õnnestunud näiteks Prantsusmaal. Prantsusmaa on sõjavastane riik, Ühendkuningriik oli seda. Sellist projekti tuleb teha ohtlikus keskkonnas, Ameerika oli seda kindlasti. Mitte niivõrd füüsilises, kuivõrd psühholoogilises mõttes. Ma ei teinud seda projekti üksinda, minuga koos olid USA sõjaväelane, Iraagi ajakirjanik ja mitmed teised. See oli hullumeelne, isegi ohtlik idee, aga seda oli kohutavalt tore teha.

Kui oluline on teile kohaspet­siifi­lisus? Kuivõrd olete „Ihme“ projektide puhul mõelnud Soome peale?

Mulle meeldib neid projekte teha Soomes, kuid oleks võinud teha ka ükskõik kus mujal. „Do touch“ on vabastamisest, nagu oli ka minu Veneetsia projekt. Me vabastame muuseumiobjekte nende sümboolsest, museoloogilisest tähendusest: toome muuseumihoidlatest, kaitstud keskkonnast inimeste juurde, näitame neid paikades, kus käib palju rahvast ja lubame neid puudutada.

Kuidas saite muuseumijuhid nii kaugele, et nad on nõus oma hinnalisi museaale niiviisi eksponeerima?

Tuli minna ja küsida, veenda direktorit, et see on hea idee. Tähtis oli aga, kui veendunud ma oma idees olen ja kuidas seda esitada oskan. Teine etapp on transporti, kindlustust jms puudutav paberitöö. Selle tegi Paula Toppila.

Kas teile meeldib rääkida oma kunstiprojektidest?

Üldiselt meeldib. Kindlasti on ka rumalaid küsimusi, aga mitte küsimustes ei ole asi, vaid küsija hakkab rääkima oma tööst. Nad röövivad minu aega, selleks et rääkida endast. Seda juhtub Londonis pahatihti.