Kevad näitusesaalides

Andri Ksenofontov

Valve Pormeistri ja Külli K. Kaatsi näitus tõestavad, et kommunikatsioon kunsti kaudu on võimalik. Üks teos Gints Gabrānsi näitusel Rotermanni soolalaos oli väike auk pimedas seinas. Augu ette pandud paberileht moondas selle camera obscura?ks, millest läbi paistev päikesevalgus ilmutas lehele ümberpööratud linnapildi Rotermanni kvartalist, pea peal kulgevatest autodest ja nende all hõljuvatest pilvedest. Keset tagurpidi-taevast sõudvaid pahupidi-pilvi oli päike ise samasugune hele täpp nagu Gabrānsi auk seinas. Kui päikesele lähedale minna, siis näeksime, et ka see on auk taevas, kosmiline camera obscura, millest läbi paistev Jumala valgus ilmutab maise ilma. Ei ole siis ime, et kahes galeriis ilmus samaaegselt kaks sarnast kevadist väljapanekut teineteisest sõltumata.

 

Pormeistri meistriteos

 

Rotermanni soolalao suures saalis on avatud Liina Jänese koostatud ja Siiri Nõva kujundatud ?Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja?. Selle näituse harukordselt stiilne kujundus annab tabava hinnangu arhitekti loomingule. Lausmaa-lapiti ja künka-kaldus stendid on paigutatud vaheldumisi samas formaadis muruvaipade, lillepeenarde ja veesilmadega. Kujunduse vaheastmed, tugimüürid ja faktuuriaktsendid on laotud punasest õõnestellisest. Äratuntavad on Pormeistri laiuvad karniisid, maast kasvava haljastusarhitektuuri savitellis, nõlvast üles astuv Lillepaviljon ja veepeeglis poseeriv Jäneda sovhoostehnikum.

Arhitekt Pormeister oli andekas sobitaja. Tellijate ja võimuesindajatega läbi rääkides oli ta diplomaat, projektgruppi juhtides innustaja. Hooneid maastikku paigutades arvestas ta niihästi iga olemasolevat pinnasemuhku kui ka rajas uusi veekogusid. Ta istutas arhitektuurivorme sama armastuse ja harmooniatajuga nagu aednik, kes ta hariduselt õieti oligi, haljastaja.

Tulemuseks on keskkond, kus inimestele meeldib olla, kuhu heameelega tagasi tullakse. Nagu Lillepaviljon, mille lillenäitusi võib tagantjärele hinnata kõige populaarsemateks Eesti näitusteks üldse. Nagu iga meistriteose puhul, kehtib ka siin lihtne, aga raskesti järgitav retsept ?kõike parasjagu?. Parajalt valgust ja varju, parajalt avarust ja puutelähedust, parajas koguses looduslikke materjale, õiges vahekorras vertikaal- ja horisontaalmõõdet, just nii palju muru, taimi ja vett kui vaja. Arhitekti joonistel inimesed hingavad vabalt, saali kinolinal laulavad nad sula-aegseid popviise vanades telesaadetes, mida armastati Pormeistri ruumides üles võtta. Rotermanni soolalaos tunnevad külastajad mullikarõõmu keset rohelist muru pärast pikka märtsitalve.

 

Publiku tagasivõitmise soov

 

Külli K. Kaatsi ja Daniele Mosca näitus ?Salajased aiad? Tallinna Kunstihoone galeriis on eelkõige mäng, mida eesti keeles nimetatakse salakaks ja sekreediks, itaalia keeles segreto?ks. Mulda maetakse mõni kommipaber või vidin ja kaetakse see klaasitükiga, peale lükatakse muld. Aeg-ajalt käiakse vaatamas. Itaalias on see eranditult tüdrukute värk.

Kuhu Itaalias ka ei sülitaks, ikka tabad kunsti. Iga itaallane peab end kunstnikuks, amet on kõigest viis raha teenida. Kui Külli Danielet Milanos kohtas, tutvustas see torulukksepa, hambatehniku, kullassepa ja turvamehe ametit pidanud müügimees end muusikuna. Tema santehnikust onu on end kogu elu maalijaks pidanud, kuigi tunnustus hakkas alles pärast 70. eluaastat. Rahvas ei võõrista Veneetsia biennaalikunstnike veiderdusi, vaid elab neile samavõrra kaasa kui klassikalisele pärandile.

Nõukogude Eestis jäi avalik kunstielu Lääne arengust maha. Uus kunst koos vabadusega saabus publiku jaoks liiga järsku. Samas võttis uus kunst ülbelt elitaarse poosi, nagu ka harrastuskunstnikke põlatakse pühapäevamaalijateks. Külli K. Kaats soovis lõhkuda professionaalsuse ja trendibarjääri ning publiku näitusesaali tagasi tuua. Tema nagu ka Daniele peab tähtsaks kunsti kommunikatsioonivõimet ja avatust. Galerii tagaruumi on peidetud väljapanek elust turvaühiskonnas nagu purgis, milles lahtub huvi mitte ainult kunsti, vaid ka elu vastu.

Autorid tegid põhitöö: ladusid salongi põrandale peenramüürid kolmest tonnist vanadest tellistest ja täitsid need poolenisti kolme tonni mullaga. Iga külastaja võib aknalauale laotatud vahenditest midagi meisterdada ja peenrasse sängitada. Tuuakse ka asju, mis kodus ülearu, ent sentimentaalsetel põhjustel prügikasti ei lenda. Tellispeenar kaetakse klaaskaanega ning pimendatakse mullaga. Kui peenar saab täis, siis ehitatakse uus. Seda võib võtta kui psühhoanalüütilise piilumise ja pihtimise kollet, mida köetakse saladustega. Lisaks aiatöölõbu vitamiinid.

Kes lahkuvad maisest ilmast ja lähevad taevasse, neil on võimalus veenduda, et nii nagu päike taevakummis, nõnda on ka Jumal auk teispoolsuse laotuses. Kui sealt edasi piiluda, siis paistab taas sein, milles on auk sees, auk kunstigalerii seinas. Maailm on camera obscura camera obscura camera obscura camera obscura.