Kilk astub sokkudega sammu

Andri Ksenofontov

Miljard Kilgi näitus ?Vees, maal, õhus? Vaala galeriis 31. I ? 19. II.

Miljard Kilk. Let?s go! Õli, lõuend. 1979.

Miljard Kilgi esimene panus Eesti kunsti krestomaatiasse on stagnaaegne teksapükstes ?Let?s go!?, kus ta enda koos kunstnikusemudega ORWO diapositiivilt maha maalis. Midagi selles pildis häiris tollaseid kunstikriitikuid. ?Let?s go!? bravuurne kauboikankaan ei sobinud seltskonda, kus ameerika kultuurist palju ei peetud. Seda ei maksa segi ajada nõukogudeliku eelarvamusega. Õhtumaa eliidi ahtrilainet jälitavas Eestis on Ameerikat ikka vulgaarseks peetud. Kuigi teksased enam ammu ei tähenda Texast, kipub praegugi kujutlussilm ?Let?s go!? kuuendaks figuuriks Georg Põõsas juuniori kujutama.

?Let?s go!? maalimise ajal oli Tartu Vene sõjaväe poolt maailmale suletud ja põõsaks maskeeritud. Nõukogude võim lõi piiratud olud. Ent vaevalt oleks Tartu hüperrealistide kunst nii rasket ärritust esile kutsunud, kui see ei oleks tabanud midagi ajale olemuslikku. Ja nimelt inimeste hinge siginenud solidaarsust ingliskeelse massikultuuriga. Selle varjatud hoiaku lakmus olid Tartu liivakonteinerid, mille kahe tahu ?LIIV? ja ?PESSOK? kõrval kolmandal tahul ?THE SAND? ilutses. Kujutage ette 1970. aastate kojameest pimedal talvehommikul, pang ühes ja kühvel teises käes, konteinerilt kirju veerimas. Nagu ta punaselt valgemummuliselt plekk-karbilt ?suhkru? välja veeris, et mitte soola kogemata kohvitassi kühveldada. Ning alles ?the sand? veenab teda lõplikult, et tegemist on kõnniteejääpuistega ? et uljad noorkunstnikud hoogsalt edasi sammudes libedaga perseli ei kukuks.

Miljard Kilk on juba pikemat aega tallinlane ning ei maali filmilt maha, vaid maalib multifilmile. Slaid ei ole ta ainus uksesilm kunstimaailma. Ta joonistab natuurist ja uurib kunstiklassikat, eriti keskaega-renessanssi. Endiselt on ta kiindunud täpsesse detaili ja pulbitsevasse tegevusse. Jälle tabab Kilk kaasaja allhoovusi, mida on peenemas seltskonnas maitsetu mainida, kunstis kohatu kujutada. Tema uute maalide kohta, mida hiljaaegu Vaalas eksponeeriti, võib lihtsalt öelda ?sokud söövad kala?.

Tegemist on tänapäeva Eesti olude otseütleva allegooriaga. Tallinna postkaardivaadetest on saanud metafoor sogasele veele, milles sokusarvilised sigidikud suuremat kala püüavad. Kala on sobiv kohaliku ateismiajastu-järgse varakristluse sümbol. Kristus jagab dineel kala sokkudele, varitsedes igast suunast reetmist. Kalaõgimiseks korraldatakse täiskuul kalapäev ühisjahisõiduga. Kala on majandusliku toitumisahela alumine aste, millest rasvuvad sarvikud. Kuigi kalavalvuritest linnud on vähemuses, ei ole see veel täiesti väljasurnud liik. Üldjoontes, rohujuurte ?Let?s go!-st? on saanud röövikute ?Bon appétit?.