Kivist sõlg ja puidust prees

Anu Paali looming on lõputu tasakaaluotsing materjali, sisu ja vormi vahel. Kui ei tunnetata materjali kõnet, siis ei saada ka aimu ehte otstarbest või tähendusest.

LUISE BIRKENFELD

Anu Paali ehtenäitus „Puud olid, puud olid hellad velled” Heimtali muuseumis kuni 1. XI.

Anu Paali Heimtali muuseumi näitusel on väljas kunstniku loominguparemik ja hulk viimaste aastate teoseid, mis näitavad tema arengut tavatus, võrdlemisi ootamatus suunas.

Anu Paal interpreteerib modernistlikust vormiloogikast lähtudes eesti rahvuslikku ehtestiili. Üks tema tuntumaid teoseid 1980. aastatest on musta ruuduga sõlg: Malevitšist inspireeritud kujund troonib monoliidina kõige keskel, aga serva on täpse proportsioonitajuga paigutatud kaheksa väiksemat metallsõrestikul leviteerivat ruudukest. Kunstnik on ise kirjutanud, et Malevitšil on tema loomingus tähtis koht. Teine tuntum teos on suure ristiga ühendatud kuhiksõlg, haaradel välguvad väikesed kolmnurksed ehiskivid. Anu Paal kasutas rahvuslike ehete lihtsaid funktsionaalseid vorme: need olid ju mõeldud särgikaeluse või rätiku kinnitamiseks. Kuhik-, vitssõlg või prees on pieteeditundeliselt ühendatud konstruktiivse motiivi – ruudu, ringi või kolmnurgaga. Musta ruudu perioodi kuulub muu hulgas näiteks sküüdi kammist inspireeritud kahe põdrapeaga juukseehe, geomeetriliselt ristuvate sarvede vahel on ikka sama kujund mustast marmorist.

Selles omapärases geometrismis on midagi ka Tõnis Vindilt, kes rääkis „eesti rahvakunsti maagilisest geomeetriast“. Kui Vint süvenes põhjalikult kirivööde keerukatesse rütmidesse, siis Anu Paal võtab ornamente algosadeks lahti.

Kunstniku varasemast loomingust on meelde jäänud veel lindudega kaelaehted. Kui algul võis neilt leida Adamson-Ericule iseloomulikke, lendutõusuks kergitatud tiibadega linde, siis hiljem tuli asemele juba Anu Paalile väga omane musträsta moodi, pika kuldse noka ja sabaga veidi mütakas, armas linnuke. Teine kõnekas motiiv on kiirepärjaga ümbritsetud päike, mis loojub preesi sisse sulatatud mustast kivist merde.

Maakivist ehted

1990. aastatel hakkas Anu Paal ehteid tehes kasutama maakive. Need sidusid teema raske tööga: iga punast või halli põllukivi olid puudutanud tugevad käed. Vaev ja valu olid kivid ümaraks lihvinud, need olid jäänud kündja adra ette ning pingutusega põllupeenrale veeretatud. Sellised eesti talukultuuri juveelid kõnelesid kõigest, millest safiirid ja smaragdid ei räägi – väljendasid seda, kes me tegelikult oleme, ükskõik kellena end ka näidata ei püüa.

Maakivi kujunes aastakümneteks Anu Paalile ehete komponeerimise peamiseks lähtekohaks, selle ümber keerdus ornamentaalselt hõbedane raam kas ussi, igavese elu sümboli või peremärgi moodi kujunditena.

Kunstnik kõrvutas maakivi faktuurilt võetud ja kipsvormi valatud krobelist hõbedapinda lihvitud vääriskiviga. Rustikaalne ja urbaanne, tuhm ja helkiv – kumb neist on omasem?

Seda küsime endalt ka praegu ikka ja uuesti. Kuigi armastame metsavaikust, märkame ootamatult, et oleme seda kaotamas. Kaotamas samale majanduslikule õitsengule, mis näib avavat uksi suurde maailma. Mis seal salata – hoiatus nende ahvatluste taga peituvate ohtude eest on juba ammu õhku kirjutatud. Oleme ise tähelepanematud olnud, vähe mõtelnud ja liiga kiiresti nende imeuste poole tormanud.

Anu Paal. Orden. Puit, 2019.

Katrin Kaev

Hall krobeline puit

Anu Paal on näituse pealkirja laenanud Mats Traadilt. Kindlasti on romaan „Puud olid …“ jäänud paljudele unustamatuks lugemiselamuseks: kummaline side, mis valitseb inimese ja puude vahel, mis ei ole päriselt seletatav … ja puu kättemaks – arvatavasti selle eest, et ta võeti valel ajal maha.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on Anu Paali loomingus põllukivi asemele tulnud puit. Kuna ta tabab kõrgendatud tundlikkusega materjali võnkeid, on esmapilgul justkui eelmisele loominguperioodile sarnasedki kompositsioonivõtted andnud tulemuseks hoopis teistsugused tööd … mis on kas soojemad või lähedasemad. Või on neis veel midagi, mida on raske sõnadesse panna.

Sest mis võiks olla inimlähedasem materjal kui tuules ja vihmas tumedaks tõmbunud puit – soe ja krobeline nagu vanaisa käsi, mille peopesale on laskunud kuldne mardikas. Ühe põlise metsapuu kollase samblaga koor on iseenesest juba nii ilus, et ei jää muud üle kui sellest ovaalne tükk välja lõigata – või mitte täpselt ovaalne, vaid väikse südaja konkaaviga. Mõnikord on puidust või puukoorest preeside õilistamiseks lisatud üks või mitu lihvitud kivikest.

Puu võib ka iseenesest kuhiksõle moodustada: koor kasvab sümmeetriliste triipudena ümber oksaaugu. Enne Anu Paali pole keegi seda lihtsat tõsiasja märganud ega võtnud kätte noolekujulist oksatükikest, et asetada sellele nagu pilvele ornamentaalne hõbemotiiv.

Kui puude ihu tähelepanelikult vaadata ja kuulatada, võib märgata, et puit on niisama elus kui maakivi. Kui maakivi on talupoja juveel, siis on puit tema alumiinium ja plastmass, millest tööriistu ja tarbeesemeid tehti. Kuigi me enam neid ise ei tee, oleme ometi salaja, kas või teadvustamata, puudega üks.

Tasakaaluotsing

Modernistliku disaini teiseks lähtealuseks vormipuhtuse kõrval on materjalitunnetus – eheda ja rikkumatu aine, millel on teatud faktuur ja kõvadus. Anu Paali loomingu sisuks on ka lõputu tasakaaluotsing materjali, sisu ja vormi vahel. Just materjal on see, mis lubab anda ühele ehtele ümara ja teisele lameda kuju, materjal lubab kas vaadata mõttega eseme sügavusse või sunnib pilguga pealispinnale jääma. Kui me ei tunneta materjali kõnet, siis ei saa ka aimu ehte otstarbest ja tähendusest.

Viimase aja loomingu hulka kuuluvad ordenid, mille tegemisel on kunstnik pöördunud tänapäevase esteetika poole, mille järgi – ajaliselt juba pärast modernismi – väärtuslikke ja vähemväärtuslikke materjale pole olemas, kõik on võrdsed. Kuid Anu Paali käsitus erineb siiski praegusaegsest, vahel ka lihtsalt mänglevast eksperimentaalsusest sügavuti mineku soovi ja materjali põhjalikuma tunnetuse taotluse poolest. Ta jääb lõpmatuseni esitama küsimust: kust see puutükike tulnud on, missuguses metsas ta linnulaulu on kuulanud, kuidas teda juurtelt võeti …

Puust ja punaseks

Orden koosneb tavaliselt kahest osast, sageli kandilisest ülemisest ja ümmargusest alumisest. Kui need on puust ja värvitud, siis väljendab läbipaistvalt pinnale kantud värv ometi kunstniku huvi ja austust selle odava materjaligi vastu: süü ja aastaringid on nähtavaks ning loetavaks jäetud. Või kasutab ta väljendusrikast kasetohtu, või on ordeni „sabaks“ hoopis sõlmeline kännujuurikas. Teisal kasutab kunstnik ordenite loomisel valmisesemetena XX sajandil tehtud rahvuslikke ehteid, millel on väga iseloomulik seos meil kahe suure lainena moodi läinud etnograafilise pärandiga, näiteks saab ordeni osaks populaarne ümmargune, Kalevipoja laevaga sõlg.

Näituse taustapiltideks valitud ajaloolised fotodki viivad ajas tagasi, eelkõige aega enne uue rahvusmoe tekkimist. Me tahame ikka ja jälle täpsemalt teada, kuidas neid rõivaid ja ehteid siis kanti, kui need ei olnud veel rahvarõivaõpiku järgi sätitud. Mida tähendas loomulikkus siis, kui kodu ja mets olid õige lähestikku, kui mets toitis ja kattis. Mets teeb ju seda praegugi ja mittemõistmise probleem on meis, mitte temas.

Nagu me hästi teame, kasvas ka modernistlik kunst välja loodustunnetusest. Soome järvede puhtad kontuurid inspireerisid Alvar Aalto arhitektuurseid vorme, vormikäsitlus eeldas materjali omaduste põhjalikku analüüsi. Loomulikkus, terviklikkus, ühtsusetunnetus seostabki Anu Paali ehteid nii looduse kui ka modernismiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht