Klaas ja täpsed meeleseisundid
Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus „Külm-kuum“ Kultuurikatla koridor-klubis ja suitsukäikudes kuni 10. XII. Kuraator Sofi Aršas, kujundaja Riina Degtjarenko, graafiline disain Piret Räni; Tiina Sarapu näitus „Case study“ Hopis 16. XI – 6. XII ja Maie Mikof-Liiviku näitus „Kuumuskindel“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 21. I 2018.
Kunstiteosena näituseruumi jõudes on klaas pea alati juba külm, kuid selle materjali tekkeks ja enamasti ka vormimiseks läheb vaja märkimisväärselt kõrget kuumust. „Külma“ ja „kuuma“ tehnika otsese tähenduse kõrval on palju kujundlikku laengut. Seda on pakkunud praeguse näituse ideepüstituses ka kuraator Sofi Aršas.
Kati Kerstna eestvedamisel on toimunud mitu eesti klaasikunsti väljapanekut Saksamaal. Sealtkaudu tekkinud erialased ja isiklikud kontaktid on toonud saksa kunstnikke Haapsallu Evald Okase muuseumi suvistele klaasisümpoosionidele, selle suhtluse loomuliku jätkuna osalevad saksa kunstnikud nüüd Tallinna näitusel.
Michael Behrens ja Wilfried Grootens töötavad isikupärases laadis, ühisnimetajana tuleb esile tuua esteetiliselt köitvat vormi ja tehniliselt täiuslikku teostust. Elisabeth Brosterhusi ja Burkhard Meyeri ühistööd võib kirjeldada etüüdina kuumale klaasile ja puidule, mille omavaheline kokkupuude annab efektseid põletusjälgi. Martina Zilles ja Torsten Rötzsch eksperimenteerivad kumbki omal viisil kuuma klaasi plastilisusega.
Eesti klaasioptika klassik Eve Koha jätkab lasergraveeringu võimaluste proovilepanemist, klaaridesse kuubikutesse on salvestatud näiline sooja- ja külmatunne.
Sofi Aršase kahe inimfiguuriga „Solaarium“ on justkui puhas eraldusruum, kuhu on tuldud kunstpäikese kiirguse asemel saama teist väga olulist soojust – seda, mida annavad inimsuhted. Nagu ulmeklassikud Strugatskid on kirjutanud, ainus luksus maailmas on inimliku suhtlemise luksus. Kairit Annus tuletab oma tööga meelde inimlikust kontaktivajadusest lähtuvaid ohtusid, mis kaasnevad isikliku elu mõtlematu eksponeerimisega ühismeedias. Sama teema kaudset jätkamist võib näha Kai Kiudsoo-Värvi teoses „Ulaelu“, kus kujutatakse vooluga kaasamineku küsitavat väärtust. Leidliku tehnilise nüansina on seal ühendatud siiruviiruline lehtklaas ja pâte de verre’i tehnikas inimfiguurid.
Pâte de verre ehk klaaspasta on viimase aasta jooksul leidnud eesti klaasikunstnike loomingus olulise koha. Kultuurikatlas leiab seda vähe: ehk on asi selles, et näitusepaik eeldab ruumi hõivavaid installatsioone, kuid selles tehnikas sünnivad enamasti haprad ja suhteliselt väikeses mõõdus teosed. Pâte de verre’i õrn ilme moodustab aga paekivise keskkonnaga mõjuva kontrasti. Piret Ellamaa töös on tehnika võlust siiski olulisem autori seisukohavõtt väärtuste mõõdetavuse teemal: ta on kasutanud perspektiivi kui vaatevälja kitsenemise kujundit.
Malle Karik-Hallimäe on asetanud kaalusid meenutavale konstruktsioonile vastandust demonstreerivad klaasist suled. Tasakaalu võimalikkuse kõrval meenutab sulgede kaalumine alatasa ette tulevaid valikuid. Tiina Sarapu ja Rait Prääts esinevad suurte töödega, mis on idee poolest üsna sarnased: Präätsa „Kogutud killud“ ja Sarapu „Kogumata teosed“ on koostatud kunstniku töö käigus tekkinud tööproovidest või mõttearendustest, mis ei ole iseseisva teosena või seerias (veel) leidnud koha. Ka korrastav ruum, kuhu need ideekillud on paigutatud, on jäänud kunstnikele siin muuseas mõista, et vaba mõte ei võta formaate ja liigitusi kunagi täiesti tõsiselt.
Seekord tundub, et paljud klaasikunstnikud on vaimustatud lihtsalt olemasolemise rõõmust, soovist vahendada tunnet, kui imeline võib olla elu ja loodus. Sellist sõnumit kuulutab Eili Soone ja Kaie Pungase reibas väikesi tiibu lehvitav värviliste klaaspuhutiste kogum. Simone Frezeri „(Voolu)vili“ on sidunud kogemuskimbuks klaasipuhumise kui protsessi, selle jäädvustuse ja tulemuse. Frezeri objektile samalaadset iseloomu on ka Kai Koppeli töös „Sisenemine“, mis mõjub nimetu metsiku loodusvormina. Kersti Vaks on jäädvustanud klaasis „Sinialliku all“ konkreetsest paigast saadud elamuse. Kairi Orgusaare hiidmõõdulised hõljujad sobivad Kultuurikatlasse kõige loomulikumalt.
Riho Hüti installatsiooni „Igal hommikul süttib tuli taevaaltaril“, mis on inspireeritud Vaikse ookeani päikesetõusust, on varem eksponeeritud tema isikunäitusel. Koos Henri Hüti muusika ja Taavi Suisalu valguslahendusega pakuvad kunstniku klaaspilved mõneminutilise etenduse, mille lummus ei kao ka ühisväljapanekus.
Installatsioonidele suuremat eraldatust võimaldavates suitsukäikudes paiknevad selle näituse tumedamad toonid. Ivo Lill on leidnud päris ootamatu lahenduse. Kalli Seina isiklikus võtmes, aga kindlasti äratundmist esile kutsuv installatsioon visualiseerib justkui veepinna alla kaduvate klaastilkade kaudu tunnet, kuidas olulised asjad kaovad jäävalt, aga elu läheb ikka edasi. Kuigi kliimakatastroofini on veel aega, siis selle tõenäolist saabumist tõdeb Kati Kerstna seeriaga „Anomaaliad“, sest masinavärk tiksub ja jääkarul on varbad juba vees.
Vähem kui kilomeetri kaugusel aastanäitusest oli vaadata veel kaks klaasikunstnike isikunäitust: Tiina Sarapu näitus Hopis ja Maie Mikof-Liiviku oma seniajani tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Maie Mikof-Liivik esitleb leekpõletitehnikas kujundatud olevusi, kelles väljenduvad autori leebemad või teravamad tähelepanekud. Tiina Sarapu väljapanekul „Case study“ oli fookus kastide kui pakkimise, varjamise ja hoiustamise sümbolitel. Sarapu teostele on omane täpselt häälestatud meeleseisund, mida sageli annab edasi klaasilehe õigel hetkel peatatud kooldumine. Nii on kastide klaasist kaaned kergelt paindes ja irvakil, tume siseruum pigem sisendamas ebamugavustunnet kui tõotamas midagi toredat.
Kuid ehk siis, kui tumedusele otsa vaadata ja häirivad mõtted lõpuni mõelda, tekib ruumi ka meeldivatele üllatustele.