Klaasikunstnike pärisaeg

REET VARBLANE

Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus „Päris/tehis“ Rakvere Pika tänava galeriis kuni 7. II 2015, Tartu Kunstimajas 28. XI – 14. XII 2014 ja Tallinna Vabaduse galeriis 12. XII 2014 – 6. I. 2015, kuraator Sofi Aršas.

Tartu Kunstimaja klaasikunstinäituse lavastuse viimane akord oli Sofi Aršase erilises tuhmilt säravas pâté de verre’i (klaasipurusulatuse) tehnikas installatsioon „Situatsioonid“.

Sofi Aršas

Ei ole päris kindel, kas eesti klaasikunsti puhul saab rääkida täiesti uuest hingamisest, nagu see oli ehte-, või metallikunstis 1990ndate keskel ja lõpus ning on jätkunud praeguseni, aga viie-kuue viimase aasta jooksul on klaasikunstnikud meie kunstielus hästi aktiivsed ja nähtavad. Võib ette heita, et ühe meelis-nüüdisehitusmaterjali, klaasi juures ollakse ikka veel takerdunud väikevormidesse, et meie avalikku ruumi oleks hädasti vaja uhkeid võimsaid klaasi tõlgendavaid objekte, kas või näitustel väljas olnud väikevormide suurendusi (Peeter Rudaši või Rait Präätsa objektid). Neid etteheiteid on lihtne kummutada, sest meil ei jätku tehnilist võimsust mitte ainult suurobjektide loomiseks, vaid meil puudub igasugune klaasidisaini tööstus.

Igal juhul on klaasikunstnike ühendus väga aktiivne ja sugugi mitte ainult näituste korraldamise kvantiteedi, vaid ka kvaliteedi – mõtestamise, kontseptualiseerimise mõttes. Eelmise aasta lõpus oli Tartu Kunstimajas väljas ühingu esinaise Sofi Aršase kuraatoriprojekt, selle väiksem variant (jõuluaegne järellainetus) jõudis Tallinnas Vabaduse galeriisse, nüüd on Rakvere Pika tänava galeriis vaadata kuraatoriprojekti uus tõlgendus Rakvere galeristi Riho Hüti valikus. Kõik need väljapanekud on pealkirjastatud „Päris/tehis“ ja neid tulebki vaadata ühe suure näitusena, mis siis, et Tartu ja Rakvere väljapanekus mõned tööd korduvad.

Ruum ja sellest tulenev esitusviis on hoopis teised ning see kutsub taas mõtlema tarbevormide (tarbekunsti) näituse kui sellise ja selle korraldamise peale. Kas meil on mõtet rääkida eraldi nüüdistarbekunstinäitustest või tuleks lähtuda ikka ideest ja selle visualiseerimisest, ükskõik millist materjali siis ka kasutatakse? Aga üks on selge: vastukajata pole arengut loota.