Kliimakriisi aeglustamiseks peavad institutsioonid muutuma

Alma Heikkilä: „Institutsioonid peavad tunnetama oma vastutust – neil on lihtsam teadmisi omandada ja vahendada ning olla muudatuste katalüsaatoriks.“

AIRI TRIISBERG

Alma Heikkilä on kunstnik ja Soome kunstiorganisatsiooni Mustarinda asutaja. Mustarinda koosneb teadlastest ja kunstnikest, kelle ühine eesmärk on keskkonnasõbralik üleminek fossiilkütuste järgsesse ühiskonda. 2017. aastal panid Alma Heikkilä, Pauliina Leikas ja Antti Majava kokku kestlikkust puudutava küsimustiku, mida kunstnikud võivad esitada institutsioonidele või institutsioonid iseendale. Avalikkuse ette jõudis dokument alles hiljuti, kui Helsingi rahvusvaheline kunstiprogramm (Helsinki International Artist Programme, HIAP) korraldas 27. jaanuaril selle üle arutelu. Tegemist ei ole lõpetatud projektiga ja seda küsimustikku saab oma ettepanekutega täiendada.

Millistel kaalutlustel see küsimustik sündis?

Ajendiks olid institutsioonidelt saadud kogemused. Kunstnikuna oleme tihti tajunud, et institutsioonidel on huvi ja hea tahe oma käitumist parandada, kuid puuduvad vajalikud teadmised ja oskused. Kunstiinstitutsioonidele tuleb ka survet avaldada, kuid kunstnikel ei ole lihtne seda teha ja kõik ei saa endale lubada nõudmiste esitamist.

Tähtis on, et arutaksime keskkonnateemasid kunstivaldkonnas – parem on kavandada postfossiilset üleminekut omakeskis, mitte jääda ootama riigi ametkondade käske ja juhiseid.

Soomes on viimasel kümnendil hoiakud palju muutunud. Kümme aastat tagasi ei rääkinud keskkonnast peaaegu keegi. Sel teemal hakkasid esmalt kõnelema kunstnikud ja väiksemad ringkonnad. Viimastel aastatel on ka suuremad institutsioonid üles ärganud. Keskkonnateemalise kunsti eksponeerimise kõrval on nad hakanud huvi tundma, mis on nende enda keskkonnamõju. Mul on selle üle hea meel. Rahvusvaheliselt aktiivse kunstnikuna tean, et igal pool ei ole seis nii hea.

Kunstivaldkonnas on hädasti vaja läbi rääkida, millised on ootused üksteisele. Tunnen kunstnikke, kes kurdavad, et institutsioonid survestavad neid kulude kokkuhoiuks odavaid lennupileteid ostma, kuigi kunstnikud ise eelistavad teha keskkonnahoidlikke valikuid. Teised jälle kurdavad, et institutsioonid survestavad neid aeglasemalt reisima. Sellised vastandlikud suhtumisviisid näitavad, et kunstivaldkonnas ei ole välja kujunenud ühtset käitumismustrit. Mulle meeldib teie küsimustik, sest see pakub mõtte­ainet uuteks standarditeks ja suhtlus­protokollideks. Millistes küsimustes sa ise kõige sagedamini institutsioonidega läbi räägid?

Tavaliselt räägime kõigepealt reisimisest, sest ma ei ole nõus lendama. Osalen igal aastal umbes kümnel rahvusvahelisel näitusel ja reisin maitsi, meritsi või jään koju ja saadan ainult teose. Viimasel kümnel aastal olen teinud täpselt kaks erandit. Ma ei arva, et teised kunstnikud peavad käituma samamoodi, aga kunstiinstitutsioonid võiksid pakkuda eri võimalusi. Reisimisviisi tuleks arutada koostöö alguses: aeglane reisimine tuleb eelarvesse plaanida ja varuda reisi korraldamiseks aega. Paljud punktid meie nimekirjas taanduvad lihtsale tõele, et alternatiivide leidmiseks tuleb võtta aega.

Olen oma marsruudi lõpuks alati ise korraldanud, sest Soomest reisimine nõuab eelteadmisi. Mulle meeldiks, kui kunstiinstitutsioonid teeksid rohkem uurimistööd ja hariksid ennast keskkonnateemadel. Mõned suuremad ongi hakanud välja töötama oma kliimajuhiseid, mida nad suhtluses kunstnike ja teiste partneritega kasutavad.

Meie nimekirjas leidub ettepanek, et institutsioonid koguksid infot marsruutide ja võimaluste kohta, kuidas nendeni mujalt maailmast jõuda. HIAPi ja Mustarinda residentuuriprogrammide veebis on selline info olemas. Reisijuhiste koostamisel tuleb loomulikult arvesse võtta ka lisavajadustega inimesi, näiteks puudega inimesele ei sobi kõik liikumisviisid.

Aruteludes kunstivaldkonna keskkonnamõjust keskendutakse tavaliselt lendamisele. Millised teemad on sinu arvates varju jäänud?

Reisimisest kõneldakse palju, sest sel on suur jalajälg. Räägitakse sellest, kuidas kunstnikud reisivad, kuid publiku käitumisele ei pöörata tähelepanu. Ka sel teemal on vaja kriitilist arutelu. Kõige problemaatilisemad on suurte muuseumide näitused, mille eesmärk on turistide ligimeelitamine. Vahel on parem, kui kunstnik reisib ja publik jääb paigale.

Me arutleme kunstnike käitumise üle, kuigi süsinikuheidete peamine allikas on hoopis institutsioonid. Kunstnike osa tervikpildis on väike, samal ajal kui suurte institutsioonide jalajälg hiiglaslik. Seda vahekorda tõestavad uuringud.

Viimasel ajal on muuseumid hakanud korraldama keskkonnateemalisi näitusi, kuid väga harva tuleb korraldajatele meelde, et institutsioonidel endil on ka keskkonnamõju. Kunsti näitamisega kaasneb palju peidetud materiaalsust: ruume peab kütma või jahutama, seinu peab pidevalt üle värvima, teoseid ja inimesi transportima.

Suuremad institutsioonid peavad tunnetama oma vastutust kliimakriisi ees: neil on lihtsam teadmisi omandada ja vahendada ning olla muutuste katalüsaatoriks. Seda vastutust ei tohi lükata väiksematele organisatsioonidele, kellel püsirahastust ei ole. Üleminek süsinikuneutraalsusele on pikaajaline, seda ei saa ühe-kahe lühiajalise projektiga ära teha. Ühtlasi on keskkonnasõbralik käitumine väga nõudlik protsess, mis jätab vähem aega teiste teemadega tegelemiseks. Olen sellega leppinud, et jagan oma aega kunstnikutöö ja meie planeedi elanikuks olemise vahel. Ma ei saa arendada ainult oma kunstialast professionaalsust, mul on vaja õppida erisuguseid asju. Et oleks aega ennast keskkonnaküsimustes harida, pean olema kunstis natuke vähem professionaalne.

Peale reisimise tuleks kunstivaldkonna puhul rääkida ka teoste transpordi- ja tootmisküsimustest. Millised on sinu seisukohad?

Kunstiteos erineb teistest meie elu materiaalsetest objektidest ja kunsti on alati tehtud hinnalistest haruldastest materjalidest. Kunsti võib kohelda teisiti. Kunst ei pea olema samas kategoorias küsimusega, kas jogurt on pakendatud plasttopsi. Kunsti ei tohi piirata, nii teema- kui ka materjalivalik peab olema vaba. Meie ettepanekute eesmärk on kunsti eksponeerida teistviisi. Kunsti ennast me küsimuse alla ei sea.

Kunstnikuna mõtlen ka oma kunsti loomise viisidele. Kuidas köetakse mu tööruume? Kust pärinevad materjalid? Sageli seisan kimbatuse ees, kas teose installeerimiseks sõita näitusepaika või mitte. Siin ei ole ühest vastust. Mõned teosed vajavad kunstniku kohalolu, teised ei vaja. Minu teosed on inimkehaga võrreldes suured. Olen teinud nii, et mu töid saaks kokku rullida ja väikeste pakkidena teele saata. Hoiustamisega see alati ei õnnestu. Mõned muuseumid lähtuvad põhimõttest, et kunstiteosed peavad nende käes säilima vähemalt tuhat aastat. Nad ei rulli kokku oma kollektsiooni kuuluvaid lõuendeid. Sellist põhimõtet mina ei poolda. Ökoloogilisest vaatevinklist võib muuseumide hoiustamispraktika olla väga küsitav. Mõned muuseumid hoolitsevad küll kunsti eest, kuid ei hooli keskkonnast.

Transpordiküsimuses leian, et kasuks tuleks tihedam institutsioonide vaheline koostöö. Probleem on selles, et transport ja reisimine on liiga odav. Puudub surve otsida teistsuguseid lahendusi. Kui kunstnik on juba reisinud teise riiki, siis võiks ta esineda mitmes kohas, üks kunstiteos võiks oma teekonnal külastada mitut linna.

Selline koostöö nõuab kunstimaailma väärtussüsteemi muutmist. Praegu on kunstivaldkond individualistlik, seda iseloomustab lakkamatu konkurents tähelepanu pärast. Näitusemajad peavad kogu aeg pakkuma midagi uut ja rändnäitusel ei ole head mainet. Eestisse satuvad rändnäitused kultuuridiplomaatia toel, näiteks Goethe instituudi eestvedamisel. Teine levinud rändnäituste formaat on vana kunsti kaubastamine, näiteks kui Tutanhamoni hauakambrist riisutud esemete näitus purustab läänemaailmas publikurekordeid. Kaasaegses kunstis on rõhk uuel ja originaalsel, iga kuraator tahab oma näituse ise signeerida. Kunstiteoste elutsükkel on väga lühike: 3–5 aastat tagasi tehtud teos on juba liiga vana ja langeb ringlusest välja, ajaloolistele ülevaatenäitustele panekuks on see jälle liiga uus. Kui hakkaksime reisimisest ja teoste transpordist teistmoodi mõtlema, siis ilmselt teiseneksid ka hoiakud.

Kunstimaailm on väga tsentraliseeritud. Tähelepanu keerleb ainult nende kunstnike ümber, kes saavad reisida, ja institutsioonide ümber, kellel on raha neid kutsuda. Kui kunstielu oleks de­tsentraliseeritum, siis oleks see palju mitmekesisem. Peame mõtlema ka sellele, kuidas toota vähem ja aeglasemas tempos.

Milliseid taktikaid sa kasutad, kui pead näitusemajadega oma teoste eksponeerimise üle läbirääkimisi?

Mina usun pehmesse lähenemisse. Soomes on kõik lihtne, siin on toimunud laiaulatuslik keskkonnateemaline arutelu ja kunstimaailma teadlikkus on suur. Teistes riikides ei pruugi nii olla. Minu arvates on ka vähese keskkonnateadlikkusega institutsiooni juures töötamine vaeva väärt, isegi kui näitus on problemaatiliselt korraldatud. See on minu võimalus tuua arutellu uusi vaatenurki või alustada täiesti uut diskussiooni.

Kunstnikuna on mulle tähtis, et institutsioon oleks paindlik ja valmis ära kuulama. Isegi kui ülesanne tundub ilmvõimatu ja eelarve on piiratud, võiks kunstniku alustuseks ikka ära kuulata, mitte hüüda kohe: „Issand jumal, see on pöörane mõte!“

Kas oled olnud olukorras, kui institutsioon on reageerinud ärritumise või sinu süüdistamisega?

See on üldse väga levinud kliimakriisile reageerimise viis. Kui puututakse esimest korda kokku nõudmisega oma ökoloogilist jalajälge vähendada, siis kõige tavalisemad reaktsioonid ongi viha, ärevus, süütunne, hämmeldus ja vapustus. Minult küsitakse sageli, kas ma tõesti väldin lendamist keskkonnakaalutlustel või mis on mu tõeline põhjus. Tihti väljendatakse arvamust, et sellest ei muutu midagi.

Millised on kõige levinumad eitus- ja eneseõigustusmehhanismid?

Üks neist on kindlasti rahastamine. Kunstivaldkonnas ollakse üle töötanud ega taheta kuulda võtta uusi nõudmisi. Kui organisatsioon töötab niigi võimete piiril, siis ei taheta uusi ettepanekuid vastu võtta. Uute harjumuste omandamine nõuab energiat, õppimine on raske töö. Usun, et hirmu tundmatu ees aitavad maandada eeskujud. Mustarinda on teadlikult püüdnud olla selline eeskuju. Me tahame näidata, et kunstivaldkonnas on võimalik tegutseda ka väikese keskkonna­mõjuga. Selleks ei pea kõigest heast loobuma. Oleme püüdnud käituda nii, nagu elaksime juba postfossiilses tulevikus. Oleme katsetanud mitmesuguseid ökoloogilisi lähenemisnurki. Anname endale aru, et mõnda meie välja töötatud lahendust ei ole teistel organisatsioonidel lihtne üle võtta. On ka palju vastupidiseid näiteid. Näiteks aeglase reisimise suhtes on meie koostööpartnerid alguses umbusklikud, aga kui nad on korra ise järele proovinud, on suhtumine teine.

Mida ütleksid kolleegidele, kes tahavad seda intervjuud lugedes vastu vaielda: lennuliiklus moodustab kogu maailma süsinikuheidetest ainult 2-3% ega mõjuta suurt midagi. Või neile, kes ütlevad, et üksikisiku tarbimiskäitumine ei mõjuta tervikpilti ja kliimasoojenemist saab peatada ainult süsteemsete muudatuste kaudu. Kuidas vastaksid kolleegidele, kelle arvates on mobiilsus kunstivaldkonna vältimatu osa ja seetõttu ka kahjustav keskkonnamõju meie töös paratamatu?

Globaalses mõõtkavas on lennuliikluse saastav mõju väike, kuid arvestama peab ka seda, et suurem osa maailma rahvastikust ei lenda üldse. See ei ole vaesemate inimeste tarbijavalik, neil lihtsalt puuduvad materiaalsed võimalused lennukiga reisimiseks. Meie räägime lendamise vähendamisest, sest oleme privilegeeritud olukorras. Alustada tuleb iseenda käitumisest. Lahti peab saama neist harjumustest, mille keskkonnamõju on kõige suurem. Kunsti alal on suurim mõju reisimisel, transpordil, energiakasutusel ja toidul. Need on ühtlasi ka valdkonnad, kus süsinikuheidete vähendamine on kõige lihtsam.

Ei tasu unustada, et töötame kultuurivaldkonnas. Meie töö lubab meil mõelda, katsetada ja kujutada ette teistsuguseid maailmu. Meil on võimalik mõjutada ühiskonda kultuuriliste muudatuste kaudu. Miks mitte seda potentsiaali kasutada?


Mida saavad kunstiinstitutsioonid teha?

Alma Heikkilä: „Meie ettepanekute eesmärk on muuta kunsti eksponeerimise viise. Kunsti ennast me küsimuse alla ei sea.“

Antti Majava

REISIMINE

Kas reisimine on vajalik?

Kas kohtumise saab korraldada veebis?

Enne piletite reserveerimist küsi oma külalistelt, kuidas nad tahavad reisida. Paku neile erinevaid võimalusi. Ära eelda, et kõik tahavad lennata.

Kas kunstnik peab näituse üles panemiseks kohale tulema või piisab teose saatmisest?

Kuidas reisivad institutsiooni töötajad?

Arvesta reisimiseks kuluv aeg projekti tööplaani, aeglasele reisimisele kuluv aeg tuleb tasustada.

Arvesta rohelisema reisimise kulud algusest peale projekti eelarvesse.

Kas organisatsioonis võiks sisse seada reegli, et lennupiletite kulusid ei kaeta, kui leidub teisi võimalusi?

Kogu organisatsioonis teadmisi alternatiivsete reisimisviiside ja marsruutide kohta.

Kas on võimalik teha koostööd teiste organisatsioonidega, nii et kunstnik saaks ühe reisi käigus esineda mitmes kohas?

NÄITUSED

Aruta näituseprojekti materiaalseid külgi kunstnikuga, kaalu materjalide ja energia kokkuhoiu võimalusi.

Kas näitusesaali on vaja ehitada uus struktuur, mida ei saa tulevikus uuesti kasutada?

Püüa vältida seinte pidevat ülevärvimist, kasuta keskkonnasõbralikke värve.

Teoste transportimisel paki need nii, et pakendit saaks uuesti kasutada.

Võimaluse korral osta säästlikke ja pikaealisi seadmeid.

Püüa katkised tööriistad ja seadmed ära parandada.

Mõõda projektide keskkonnamõju, nt hea transpordiühendusega kohas toimuv näitus on säästlikum kui üksildases kohas korraldatud nullkulunäitus.

Ära viska minema materjale ja seadmeid, mida sul enam vaja ei lähe. Anna need teistele. Loo selleks ringmajanduse võrgustik.

ENERGIA

Mõõda oma organisatsioonis süsinikuheiteid.

Kas sul on võimalik kasutada taastuvenergiat, nt päikese- või tuuleenergiat?

Kas energialahendust on võimalik täiustada? Kaalu võimalusi, nt päikesepaneelid, geotermiline soojuspump jne. Tulevikus aitavad need energiakulu vähendada.

KOKKUVÕTE

Keskkonnaküsimused ei ole ajutised, vaja on püsivaid struktuurseid muudatusi kogu ühiskonnas. Suhtu sellesse teemasse tõsiselt!

Ära reageeri uutele ettepanekutele ärritumise või sõnumitooja süüdistamisega.

Jaga oma teadmisi teistega.

Algata arutelusid keskkonnasäästliku näitusepraktika üle.

Sa ei pea rakendama kõiki siin nimetatud põhimõtteid. Alusta neist, mida sinu organisatsioonis on lihtsam ellu viia.

Uuenda neid põhimõtteid regulaarselt vastavalt võimalustele ja vajadustele.

 

2017. aastal panid Alma Heikkilä, Pauliina Leikas ja Antti Majava kokku kestlikkust puudutava küsimustiku, mida kunstnikud võivad esitada institutsioonidele või institutsioonid iseendale. Esitatu on väljavõte küsimustikust, mitte terviknimekiri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht