Kogetuga kimpus

Marje Üksise ja Hedi Jaansoo Rüki galerii näituse juures on sümpaatne põlvkondade koostöö ning püüd leida kahe kunstniku teoste põhjal teemade ja vormide seoseid.

KAISA EICHE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Marje Üksise ja Hedi Jaansoo näitus „Kimbutab“ Viljandi Rüki galeriis kuni 12. II, kuraator Kaisa Maasik.

Õied mängivad taimede elutsüklis tähtsat, ent kiiresti mööduvat rolli. Taimedele pole tähtis olla ilus või dekoratiivne, ehkki õied mõjuvad rohelisel foonil peibutava reklaamina tolmeldajate ligimeelitamiseks. Kroonlehtede ülesanne on võimaldada taimeliigil elutsükleid lõputult korrata. Inimest on aga õieilu alati köitnud ning see lumm on jätnud ja jätab kindlasti ka edaspidi kultuuri oma jälgi.

Ameerika kunstikriitik Horace Townsend (1859–1922) on andnud ülevaate olukorrast (sealsel?) kunstiturul sadakond aastat tagasi. Ta uuris kunstimüügi mitme aasta aruandeid veendumaks, et lillemaalid, mis eristusid juba XVII sajandi kunstis, on taas populaarsed. Ta on tõdenud: „Tean, et paljud jäävad nendele maalidele hinnangut andes tagasihoidlikuks ja väidavad, et maalikunstis tuleks käsitleda pigem teemasid, mis toidavad kujutlusvõimet ja intellekti rohkem kui need uhkevärviliste lillede rühmad, mis on kogutud Veneetsia klaasist vaasidesse.“1 Financial Times teatas alles paari kuu eest, et Hollandi maalikunsti kuldajast pärit lillelised natüürmordid teevad kultuurilist comeback’i, inspireerides disainereid, fotograafe ja reklaamitööstust, mis omakorda on hakanud üles kruvima ostuhuvi ajalooliste lillemaalide vastu.2

Marje Üksise graafilised lehed „Avanemine XVI“ (2015) ja „Mõtterännakud looduses VI“ (2020).

2 × Hedi Jaansoo

Hedi Jaansoo foto „Piltidega“ seeriast „Nimeta“ („Heleroosa kobarnelk“, 2021).

Lillemaal on kitš?

Lillepildid olevat kaasaegses kunstis tagasi.3 Kui lillede kujutamine on kunsti­ringkondades olnud stigmatiseeritud, siis mis ajendab mõnda kunstnikku sellega nüüd tegelema?

Sadakond aastat tagasi toimusid lääne kunstidiskursuses paljuski sool põhinevad väitlused, kus seksistlikud kriitikud tõrjusid lillede maalimise koos naisautoritega loomingulistele äärealadele. Ameerika kunstikriitik Helen Apple­ton Read (1887–1974) vaidles vastu omaaegsete arusaamale, nagu oleks naisele loomuldasa võimatu olla kunstnik. Ta nõudis, et ka naiste loodud kunsti tuleb vaadelda esmalt kunstiteose omaduste alusel ja alles seejärel autori isiksuse väljendusena. „Naiselikud teemad võivad olla sama mitmetahulised kui naise iseloom ega pea keskenduma vaid lilledele, lapsukestele, õrnadele värvi­lahendustele,“ rõhutab ta.4

Meenub Marge Monko teos „Ma ei söö lilli!” (2009), mida tõlgendatakse insti­tutsionaalselt sotsiaalkriitilise feminismi kontekstis kui tähelepanu osutamist kunstnike majanduslikule olukorrale, kuna näitusetegevust ei käsitletud veel kümmekond aastat tagasi üldse ühe võimaliku töösuhte vormina.5 Lillede kinkimise traditsioon (näiteks naistepäevaks või emadepäevaks) on selles teoses seotud ühiskondlikus plaanis naiste ajutise tööturult kõrvale jäämisega, majandusliku iseseisvuse vähenemise või kaotamise ohu ja palgalõhega. Ehk majanduslikult ebavõrdsel positsioonil olijale ei ole lilled lahendus „tubli“ naise kannatlikkuse eest. Kuid kui lillepiltide üle sajandite ulatunud triumf on tingitud just turunõudlusest, siis lilled kunstis võimaldaksid valehäbita kunstnikel leiba teenida. Kas pole käes aeg feministlik loosung ümber sõnastada, sest lilled kaudselt (majandustegevuse tulemusena, kõigi märkide kohaselt) kunstnikul kõhtu just täidavadki?

Põlvkondlike sildade ehitamine

Lillede kujutamise ajaloolised kihistused on juba iseenesest paljulubav materjal, mis võiks inspireerida kunstnikke sellest huvituma. Niiviisi, esmalt tasa ja arglikult alustas vanavanemate fotoarhiivi põhjal lillemotiivide põimimist teosteks ka Hedi Jaansoo, kui 2015. aastal Draakoni galeriis EKA fotomagistrandidega näitusprojekti „a“ ette valmistasime.6 Jaansoo on hiljutises intervjuus Kaarin Kivirähale7 tunnistanud, et käsitleda iha ilu järele oli ka katse aktsepteerida valdkondlikust tabust tulenevat omaenda häbi. Selline psühholoogiline teekond näituse konteksti asetatuna on juba iseenesest käsitletav kontseptuaalse aktina. Kui Jaansoo tollased teosed vormusid paljuski täisjõus lilleilu kujutava algmaterjali tõttu peamiselt sooja naudingulisust evivateks teosteks, siis praeguses koosluses Rüki galeriis on meeleolud vastavalt aastaajale üsna talvised.

Väljapaneku juures on sümpaatne põlvkondade koostöö ning püüd leida kahe kunstniku teoste põhjal teemade ja vormide seoseid. Silda meenutab ka galerii põrandal eksponeeritud ja siin-seal seinale toetuv installatsioon, kus ühe põhikomponendina on kasutatud metallist kaarjat taimetuge.

Näituse leidlik pealkiri „Kimbutab“ osutab mitmetähenduslikult mälestustega kimpus olemisele ja ka kunstnike aktiivsele korrastavale tööle mälu fragmentidega. Marje Üksise abstraktse seriaalse graafika pealkirjad annavad aimu mõtteainese kogumisest jalutuskäikudelt loodusesse. Varasemad teosed seeriast „Avanemine“ pärinevad juba 2010. aastast. 2021. aastast on väljas „Sügismõtted“ ja „Mõtterännakud looduses“.

Hedi Jaansoo fotoseeria „Nimeta“ („Heleroosa kobarnelk“, 2021) põhimotiiviks on närtsinud heleroosad nelgid. Korduv motiiv mõlema kunstniku kompositsioonides on kuraatori sõnul püüd anda kogetule tähendus, lisades sellele pidevalt uusi vorme. Kohati mõjuvad seeriad kaalutletud rumineerimisena, mis kujutab mõtteprotsessi ennast.

1 Horace Townsend, Early Flower-Painters.– Art & Life, köide 11, Nr 2 (1919). www.jstor.org/stable/20543049

2 www.ft.com/content/19c0a882-c567-4b15-b46d-fe63fcfc5e42

3 Kaarin Kivirähk, Raamist väljas. Lillepildid on tagasi! – Postimees 13. I 2022=Kivirähk.

4 Marilyn Hall Mitchell, Sexist Art Criticism: Georgia O’Keeffe: A Case Study – Signs, köide 3, 1978 nr 3.

www.jstor.org/stable/3173179

5 Eha Komissarov, Tähelepanekuid nullindate kunstist. – Näituse trükis „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“. Eesti Kunstimuuseum 2021.

6 sirp.ee/s3-pressiteated/gurov-jaansoo-lauringson-loo-sova-ja-eiche-draakoni-galeriis/

7 Kivirähk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht