Koidikud on siin vaiksed

Kuraator Tamara Luuk on osanud põimida teostest Ariadne lõnga laadse kunstiblogi, kus lood jõuavad võimsa energeetilise tasemeni.

JAAN ELKEN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?“ Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis (Jaan Koorti 24) kuni 15. II 2023. Kuraator Tamara Luuk, kujundaja Neeme Külm, kunstnikud Merike Estna, Alexei Gordin, Elin Kard, Edith Karlson, Alice Kask, Vassa Ponomarjova, Anu Põder, Maria Sidljarevitš, Anna Škodenko ja Johanna Ulfsak.

Olin lasnamäelane 1960ndate algusest, elasin Pae tänava viiekordses majas üpris tuletorni lähedal, kui lähikonna heinamaadel veel lehmi karjatati ja kui massiimmigratsioon Venemaalt polnud veel linnaosa venekeelseks getoks muutnud. Ometigi tundsin 1982. aastal, äsja kunstnike liitu astununa, midagi ärevushäirelaadset (nagu hullusärk oleks selga tõmmatud), kui Heinz Valk ja Andres Kompus mulle, otsekui verdiktina teatasid, et kunstnike liit on otsustanud mulle eraldada ateljeekorteri Lasnamäele (!). Nagu biitlite viimaseks jäänud live-albumi „Let it be“ B-poole viimases rohke tõlgendusruumiga loos „Get Back (to where you once belonged“ – mine tagasi sinna, kuhu sa kuulud.

Lõimugem, aga olen siiski teistsugune

Vist juba Tallinna Kunstihoone eelmise direktori plaanitud Vabaduse väljaku ajaloolisest hoonest remondiperioodiks Lasnamäele kolimine on mõistagi kultuuripoliitiline akt, kultuuriministeeriumi järjekordne katse lõimuda venekeelse elanikkonnaga (just sellise resultaadi, mitte nemad meiega, selline kosjaminek võib anda).

Aga käik näeb žestina hea välja (umbes nagu New Yorgi MoMa PS1 filiaal Queensis) ja kattub üleüldise suundumusega leida uut publikut just karakteriga linnaosades kesklinnast väljaspool. Mis sest, et ka MoMa filiaalis (külastasin seda aastatel 2017–2019) koosnes hõre külastajaskond pigem turistidest ja mujalt New Yorgist tulnutest.

Lasnamäe filiaali arhitektuurikontseptsioon on Salto büroolt. Näilisele korratusele vaatamata valitseb range geomeetriline loogika ning ruumipoeetilisi või isegi ruumipoliitilisi eeliseid sai nautida juba avanäitusel. Ringiratast koridoriprintsiip on hea kujundajale, aga ka arusaadav vaatajale, kallakus katuse konfiguratsioon on täielikult nähtav ka tunnelist läbi sõitva bussi aknast – mil moel, jääb mulle mõistatuseks. Siseruumi kõrgustega mängimine annab näituste (sise)kujunduses aga mängumaa, mida Eestis enne pole kogetud. Küllastunud fassaadivärviks võetud roosa kannab selget sõnumit: vaata mind, olen teistsugune!

Avanäituse kuraatorivalik on igatahes õnnestunud, parim, mida Tallinna Kunstihoonel on võtta. Tamara Luugil on empaatiat ära tunda kunstiteostes miski, mida võib nimetada x-faktoriks, ja põimida sõelale jäänust Ariadne lõnga laadne kunstiblogi, kus lood jõuavad üksteisesse suubudes ja vastastikku üksteist täiendades võimsa energeetilise tasemeni. Valiku aluseks on olnud seejuures ka (põhiliselt noorte) kunstnike elulooseikade reljeefsus, mis on kiirendanud isiksuse väljakujunemist. Luugi saateteksti mahukus võtab ära soovi midagi lisada, aga on tõenäoliselt vaatajale abiks – sõna jõud pole kuhugi kadunud.

Edith Karlsoni näidisperekond „Pere“ (2019) püüab küll pildikastis eksponeeritud pärisinimeste elu imiteerida, kuid sisalikud jäävad sisalikeks.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Luuk on realist: ta on mitmes meediakommentaaris kahelnud lasnamäelaste võimes Eesti uuemat kunsti tajuda, isegi kui näitusel domineerivad slaavi perenimed ja vereliin. Esitatud kunst ei ole kunstiloolises mõttes üldsegi uus.

Näituse aplombikas avapidu, kus domineeris eesti meel ja kultuur ja kus linnaosa poliitikutest esinesid vaid eesti keelt perfektselt rääkivad isikud, on nüüdseks asendunud argipäevaga. Vaatamata sellele, et piletiraha ei küsita, napib külastajaid.

Ühe avakõnedes kõlanud väite täpsustus – formaalselt on Tallinna Kunstihoone paviljon tõepoolest esimene kunstisaal Lasnamäel, kuid just Lasnamäe linnaosa poole, kiviviske kaugusele jääb Kumu peasissepääs, üle Laagna tee rajatud sillalt alla saja meetri. Soojemal ajal nädalavahetuseti Kadrioru parki suunduv narodnoje guljanije pole aga 2006. aastast avatud muuseumi millegipärast veel üles leidnud, ligi kilomeetripikkune välispordirajatistega Reidi tee promenaad on aga omaks võetud.

Näidisperekond ja vandaliseeritud keskkond

Avapidustustel algas giidi tuur näituse tagumisest otsast, sealt, kus lääpas laega näitusesaali kõrgus tuntavalt alla kahe meetri langeb. Nii või naa, kas siis avatöö või lõpetajana, istub seal krokodillipeaga olendite näidisperekond – kas isa, ema ja lapsuke Gena? Tundub, et Edith Karlsoni installatiivse skulptuurigrupi kirjeldamine viiks varem või hiljem rappa või ülemeelikusse groteski. Näidisperekond püüab küll pildikastis eksponeeritud pärisinimeste elu imiteerida, kuid sisalikud jäävad sisalikeks.

Järgmise Veneetsia biennaali Eesti paviljoni tarvis valiku teinud kunstiametnikud on üle pika aja valinud nii-öelda päris kunstniku: Edith Karlson on isepäine skulptor, kelle järjekindel kasvamine/küpsemine on imetlusväärne. Karlsoni mõte liigub kiiremini kui vormi lihvimine: tööde elegantne rääbakus (aga täpsus seal, kus vaja) on õiges tasakaalus – sisu loeb!

Veel tähelepanekuid nädalalõpu pärastlõunasest ajast, kui näituse veel kord üle vaatasin. Näituse kontekstis üliolulist rolli mängivatest Alexei Gordini videotest kõnniti pärast paarikümnesekundilist vaatamist edasi. Sellest on kahju, sest kuuldavasti on videod uuesti monteeritud umbes tosinkond aastat tagasi lindistatud nn mustast materjalist, mis on üles võetud Ida-Virumaal, Tallinnas, Saaremaal jm okupatsiooniperioodil rajatud numbritehaste ja mahajäetud töölisasulate trööstitust tegelikkusest. „Trainspottingu“ või „Taxi zum Klo“ või ükskõik millise sotsiaalporno mängufilmiformaatidest inspireeritud keskkonnavideod grafitivandalismi jälgedega keskkonnast on materjal, mille väärtus ajas vaid kasvab. Kui minust sai 1982. aastal taas lasnamäelane, mäletan, kui kiirelt muutis sodimine minu trepikoja ebameeldivaks kloaagiks. Ka Ida-Euroopa avanemisel tüdineti trööstituse üleeksponeerimisest õige ruttu ja varsti rändas trash kõrgkunstist haute couture’i, et rebel-kultuuri ambitsiooniga kommertsi fooni elavdada.

„Mida nägi narkar enne surma unes“ on kompositsiooniliselt kahest näitusele jõudnud süžeest tihedam, hõljuv kaameratöö ja kontrastsed metafoorid mõjuvad paradoksaalsel kombel kindlamana. Siinsete vene noorte enesehaletsuslik itk videos „Pole enam lootust armsatel olenditel“ kultiveerib ohvrimentaliteeti, millest pole kuigivõrd kaugel Nõukogude Liidu lagunemise serveerimine XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofina (filmis nimetatakse koolide sulgemist ja töö kaotanud matemaatikaõpetajat jne). Venelaste mentaliteediuuringutest ja eriliseks kultiveeritud enesekuvandist on 2022. aasta kevadest olnud meie ajakirjanduses seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse piisavalt juttu. Poliitilis-sotsiaalse ambitsiooniga (video)kunst peab leppima muutunud konteksti mõjuga retseptsioonile: armsad olendid mõjuvad paremal juhul infantiilse camp’ina. Ajal, kui Russki Miri eksport on muutnud sajad Ukraina linnad ja külad varemeparkideks ning Vene armee teostab valimatut genotsiidi, mõrvates tsiviilelanikkonda, ei suuda Nõukogude identiteedi kaotust enam tõsise traumana võtta.

Seetõttu ehk polegi paviljoni asukoht väga vale: Lindakivi keskuse kõrval passivad oma stendiga peaaegu iga päev ka nelipühilased. On hea, kui on valikut!

Veatu kujundus

Anu Põder, kelle Lasnamäe ateljeekorter asus üsna näitusesaali lähedal, on väljas tööga „Kõnepult“, mõneti ebahariliku teosega kunstniku muu loomingu taustal. Tulekahjukarva mustjas sisemus ja modernistlikult kõle väline vorm on pandud tõtt vahtima Alice Kase etüüdikimbuga president Kersti Kaljulaiust.

Alexei Gordin. Mida nägi narkar enne surma unes, 2013–2022.

Videokaader

Portree-etüüdides ilmutab Alice Kask lisaks käelisele osavusele ka oskust natuur saržilikuks töödelda, isegi liialdada ja improviseerida. Kahjuks ei ole jõudnud isikupärastest tõlgendustest üleliia palju aga fotorealistlikku portreepaari Kaljulaiust: need on jäänud üksjagu tuimadeks mahamaalinguteks (osutan presidendikantselei tellitud esindusportreele). Visandiseina tagaküljel eksponeeritud lamenukulaadsete figuuride „Nimeta“ (2010) põrandale varisemise multiplitseeritud rida annab edasi otsekui hirmu- ja võõrandumismeeleolusid. Siin on näituse kindlakäelise kuraatoripositsiooni seisukohalt täispangale mindud.

Maria Sildjarevitši eklektiline maalikeel, kus aastaid on domineerinud copy-paste nüüdis(maali)kunsti võttestikust, on andnud väga isiklikele lugudele (mis on täis vihjeid intsestile ja/või seksuaalsele ärakasutamisele) erilise veenvuse, 0-disainiga kirillitsas kirjaread töödel ainult kinnitavad vihjeid. Puht vormilisest küljest on Sildjarevitši teine tööde plokk (eksponeeritud Estna tööde vastasseinas) jõulisem, suurema üldistusastmega ja sellisena eelmise generatsiooni esteetilistes koordinaatides loetavam.

Ilmselgelt kuraatori imetletud Merike Estna särab otsekui jää­kuninganna kolme tulin-nägin-võitsin hiigelformaadis printsessimaaliga, kus loomad mõjuvad hinnaliste, staatust rõhutavate aksessuaaridena. Ehk ongi nende maalide kättesaamatu hedonism see hüperreaalsus – unistus ilusast elust, millest unistasid kunagi Gordini videotes ekslevad wannabe-tüdrukud ja unistavad ehk siiani (kui nad pole ennast leidnud just suunamudijate ja onlyfansitaridena). Gordini vene tüdrukute spliinis on tugevat teatraalsust, ainuüksi outfit’id (mis sellest, et taaskasutatud) on vähemalt Vivienne Westwoodist teadlikud. Tegelikult olekski tahtnud kuulata mõlema Gordini video lõputiitrites lubatud siinsete venelaste alternatiivmuusikat. Muusika aga mattus Anna Škodenko installatsiooni „Labürindilaul“ saatva helitausta all vaevukuuldavaks mõminaks. Kuna ei tea täpselt, millest ilma jäin, ei oska ka kurta.

Neeme Külma näitusekujundus on aga veatult hea. Ka Škodenko installatsioon on hea, kuigi neile, kes välismaal kaasaegset kunsti vaatamas käivad, punased käekirjaliselt helendavad stroofid seintel ega mootorajamiga skulptuur nii väga uudsed ehk ei tundu. Tervik on aga lummav. Škodenko on traditsiooniline postmodernne kunstnik, kelle teose raskuskese ongi loodu tõlgendamisel, nagu autor ise oma sõnaosavas, kihte ja kihistusi avavas saatetekstis on kirjutanud. Mõistagi lummas mindki Asaf Avidani lõputule kordusele rajatud muusika, mille hüpnootilisus juhatab ka kogenud vaataja idamaise kavalusega üles seatud lõksu.

Intensiivne paine

Johanna Ulfsak väärtustab oma tarbe­kunstnikutausta tõttu kasutatud materjale neid eraldi nimetades. Lae all rippuvate butafoorsete rünkpilvede koostis on kui tükike kaduvikule määratud eesti etnograafilist pärandkultuuri: haab, vahtrakisk, punutud kitsenahk, käsitsi kedratud vill, kuusejuur, pajuoksad ja vill. Ometi on pilved tõelised internatsionalistid: tulid siia Suur­britanniast üle Skandinaavia Nõukogude ajal ja teevad seda ka saja miljoni aasta pärast, kui kliimakatastroof ei ole planeedi elukorraldust selleks ajaks juba lõpetanud.

Kuid tagasi Estna juurde, kes tundub alati käppadele maanduva kassina. Kui meisterlikud hiigelformaadid mõjuvad provintsikaunitari unistusena glamuursest elust vene uusrikaste maailmas, siis selle näituse kontekstis paelus mind tema Non Grata perioodi aktsionismist inspireeritud väikseformaadiliste, provokatiivse ja seksuaalse ainesega nii-öelda koledalt maalitud maalide sari. Fotorealism on kuldne puur tõelisele maalijale, kuid selle juurde Estna õnneks kauaks toppama ei jäänud. Fotomaterjali kasutamine pole iseenesest küll teema, kuid ühel või teisel kombel on Vassa Ponomarjova maali „Mälestused vanaemast, keda ma pole iial tundnud“ või ka Elin Kard surimaskilaadsesse autoportreesse (näituse lõpu- või algustöö, sõltub sellest, kustpoolt alustada) fotolt mahamaalimist integreerinud. Mõlemad on intensiivse painega tööd.

Kui Pandora laegas on selle näitusega juba kergelt lahti murtud, siis tuleb minna edasi. Miks mitte pakkuda heas korras näitusesaale Eesti Mälu Instituudile siinse venekeelse elanikkonna fookustatumaks kõnetamiseks? Kahtlen, kas Eesti kunstiväljalt leiab vajaliku pädevusega kuraatori, Julia Augi mõõtu kompromissitult ausa multitalendi. Ukrainast või praegu pigem sealt põgenenute hulgast leiaks ehk kindlasti.

Kas lasnamäelased väärivad täit tõde oma suure(ma) kodumaa „kangelastegudest“ Ukrainas või mida nende armsate tüdrukute „käe kaotanud vanaisad“ (tsitaat ühest Gordini videost) saatsid korda Eesti okupeerimisel 1939. ja 1940. aastal ja ka 1945. aastal?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht