Kõik me oleme elumängus

Marje Taska: „Tegelikkusel on mitu värvingut.“

HILLE KARM JA REET VARBLANE

Marje Taska performance’is Silver Soorski, Madleen Teetsov-Faulkner, Luke Teetsov-Faulkner ja Rene Köster.

Marje Taska performance’is Silver Soorski, Madleen Teetsov-Faulkner, Luke Teetsov-Faulkner ja Rene Köster.

Meeli Küttim

Marje Taska elab juba 1980ndatest enamus aega Rootsis, aga tema viimase kümne aasta kunstnikutegevus on tihedalt olnud seotud ka Eestiga. Tal on olnud siin mitmeid näitusi: „Vanaisa ja mina“ 2010. aastal tarbekunsti- ja disainimuuseumis koosnes nii kunstniku installatsioonidest vanaisa Eduard Taska elu ja loomingu ainetel kui ka tema enda nahkobjektide ekspositsioonist, Vaalas oli väljapanek „x kilo kulda“ 2011. aastal. Ta on osalenud ka suuremates kuraatoriprojektides, Eha Komissarovi kureeritud „Aedade järelelu“ Kumus (koos Ilmar Taskaga). Marje Taska viimaseks Eestis vaadata olnud tööks on performance „Reis ümber maailma / Ludo“, mis esitati esimest korda riigikogu galeriis möödunud aasta detsembris näituse „Nahaalused lood“ lõpetamisel. „Reisiga ümber maailma“ puudutas kunstnik kojujõudmise ja pagulastemaatikat.

Kas oled Rootsis ennast pagulasena tundnud? Mida tähendab pagulane nii demokraatlikus riigis nagu Rootsi ja kas see on sinu rahvuslikku identiteeti mõjutanud?

Pagulane pole ma ju tegelikult kunagi olnud, kuna läksin Rootsi abiellumise tõttu. Võõrana olen end aga tundnud küll, eriti alguses, kui oma maast ja sõpradest lahtitõmbamise rebendid olid veel värsked ja valusad. Välismaalasi koheldi Rootsis küllalt sõbralikult, minuga räägiti igal võimalikul juhul inglise keeles ja pakuti kohe rootsi keele kursusi. Ka mu rahvuslik identiteet ei saanud kannatada: olen alati eestlane olnud, nagu praegugi. Eestist teadsid minuvanused ja eriti veel vanemad rootslased küllalt palju, seoses 1944. aasta põgenikega. Eksistentsiaalse identiteediga olid alguses aga lood küll rasked, tundus, et mu senised teadmised ja tõekspidamised ei maksnud eriti palju. Kedagi mu päritolu ja nõukogude olustik ei huvitanud, tundsin end ebakindlana kõiges, mis puudutas praktilist ja sotsiaalset elu. Intellektuaalsusest oli asi veel hoopis kaugel, kuna see nõuab eelkõige uue maa keele täielikku valdamist, millega läks mul aega. See-eest hoidsin kinni oma loomingulisest identiteedist, oli tunne, et kui selle peaksin kaotama, langeb maailm mu ümber kokku. Lohutasin end sellega, et ma ei olnud professionaalselt sõltuv oma keelest, sest 1980ndatel pidi kunstitegijal olema eelkõige visuaalset tunnetust. Tahtsin nii kiiresti kui võimalik ühiskonda sisse saada, et tegutseda võrdsetel alustel teistega. Oma maa kaotamine on kirjeldamatult traumaatiline protsess, mida on raske kellelegi seletada, seda enam, et väljastpoolt vaadates olin ma lõpuks tõotatud vabaduses ja „võisin teha, mida tahtsin“. Olen kuulnud ka 1944. aastal paatidega läinud eesti põgenike lugusid, mis on kõik hingekriipivalt valusad. Mõtlen, miks tekib maailmas niisuguseid olukordi, et inimesed ei saa enam oma kodumaal elada? Nii nagu Teise maailmasõja ajal, on ka praegu paljud riigid kas kaotanud oma iseseisvuse või seda kaotamas. Mõne aasta eest ei lahkunud nendelt maadelt inimesed massiliselt, vaid elasid rahulikult kodus. Põgenikud on ju vaid tagajärg. Miks räägitakse nii vähe tõelistest põhjustest?

Kas Rootsis on pagulaste kohta kasutatud erilist sõnavara, hüüdnimesid? Kas ka eestlaste kohta?

Eestlaste kohta ei ole. Meid peetakse parimateks ja edukaimateks välismaalasteks, aga tumedama nahaga inimeste, eriti nende kohta, kes rootsi ühiskonda integreerunud pole, öeldakse „blatte“. „Blatte“ vastand on „svenne“ ehk „tüüpiline igav rootslane“. Mõlemad on populaarkultuuri arhetüübid ja veidi solvava alatooniga.

Malmö, nagu sa ka ise oled öelnud, on ilmselt Rootsi üks vabameelsemaid paiku. Kas viimase aja pagulaste voolu ning sellega seotud (või vähemalt nii välja pakutud) sündmuste valguses on Malmös midagi muutunud?

Jah, on küll. Malmö on kummaline linn, mitmepalgeline ja veidi petlik. See ei ole linn, kus sind kohe avasüli vastu võetakse. Väljastpoolt vaadates ja turistina siin olles armub igaüks sellesse kiiresti kasvavasse, kirevasse, dünaamilisse atmosfääri. Iga-aastane hilissuvine Malmö festival on nagu ülemaailmne pidu: kogu linn kajab eri maade muusikast, igal pool on väiksed eksootilised köögid, rõõmu ja tantsu on iga nurga peal. Aga tegelikkusel on mitu värvingut. Malmös on ligi 40 protsenti rahvastikust välismaalased. Ja see arv kasvab pidevalt, eriti kui mõelda, et eelmisel aastal võttis Rootsi vastu 162 877 varjupaiga taotlust. Piir, et selle maa administratsioon ja ressursid sellise arvu inimestega hakkama saaksid, on ammu ületatud. Ja mida rohkem tekib blatte’sid, seda rohkem tekib svenne’sid.

Kuidas on toiminud integratsioon Malmös? Kas Rootsis saab rääkida uusrahvuslusest?

Esimese põlvkonna integratsiooni üle uhkust tunda just ei saa. Kui välja arvata Möllevångstorgeti linnaosa (Möllan), mis on populaarne kõikide ühiskonnakihtide ja igas vanuses inimeste hulgas ning kus käivad eksootilist kööki nautimas üliõpilased, boheemlased, teenistujad, hipsterid, ettevõtjad, ärimehed, elavad siiski rahvaste grupid omaette segregeerunult linnaosades. Ja see on ka loogiline, et inimesed, kes on kaotanud oma maa ja tihti ka lähedased, tahavad elada üksteise lähedal, et rääkida oma keelt, suuta vähegi millestki rõõmu tunda ja oma traditsioone järgida. Töötan ühe monumentaalprojektiga ja kujundan mitut suurt maja just ühes sellises linnajaos, kus mul on olnud huvitavaid kohtumisi. Näiteks ühe Iraani arstiga, kellele pakuti korterit ühes paremas linnajaos ja kes seal isegi paar aastat elas, siis aga ikkagi tagasi kolis – igatsusest oma kultuuri ja sõprade järele.

Välismaalaste teine põlvkond on paremini integreerunud. On südantsoojendav näha tütarde sõpru, kelle hulgas on mitmesuguse etnilise taustaga noori. Rootslaste kõrval on näiteks neid, kelle vanemad on pärit kunagisest Jugoslaaviast, mõni neist on moslem, ühe tütre sõbranna ema on Taist pärit budist, on poola, iraani, aafrika, vene, hiina, pakistani, juudi päritoluga noori. See on sõprusringkond, mis on kujunenud gümnaasiumi ajal: nad elavad sama elu, huvituvad ja unistavad samadest asjadest, on samasuguse positiivse maailmavaate ja eetiliste tõekspidamistega tublid noored inimesed, kes pole ilmselt kunagi oma päritolu erinevustest numbrit teinud. Tähtsam on ju inimene ise, see, mis neid ühendab, mitte see, mis lahutab. Kuigi mu lapsed on pooleldi eestlased ja pooleldi rootslased, olen alati toonitanud seda, et neil on kaks rahvust. Rootsi keel on küll nende esimene keel, aga nad räägivad ka eesti keelt ja tulevad rõõmuga alati kaasa Eestisse ning kuulavad huviga mu 91aastase ema Aino jutustusi Eesti ajaloost ja 15 raskest Siberi aastast. Ka minul on emaga huvitav rääkida. Viimati arutasime, et ei tea, kuidas tundsid end siberlased Uržumis, kui nende korteritesse ja keldritesse hakati toppima võõraid inimesi.

Paremäärmuslik, tagurlik erakond SD (Sverigedemokraterna – Rootsi demokraadid), kelle majoriteet asub just Lõuna-Rootsis Skåne läänis, kasvab kahjuks iga päevaga ja järgmistel valimistel on ta suure tõenäolisusena Rootsi riigi kõige suurem partei. Neid küll veel vihatakse, kuid poliitilised sündmused oma põgenikevooluga annavad SD-le tuult tiibadesse, sinna lähevad üle ka teiste parteide immigratsioonipoliitikas pettunud valijaid.

Kuidas jõudsid riigikogu galeriis etendunud performance’ini?

Selle teema alge peitus juba „Nahaaluste lugude“ kontseptsioonis.* Kuna näituse lõppakord oli planeeritud riigikogusse, siis oli ajend näitusepaik, aga eelkõige poliitilised uudised, mis mind uneski lahti ei lasknud. Enamik mu näituste ideedest tulebki tegelikult unes. Tavaliselt ärkan hommikupoole selge teadmisega, et pean liikumatult ja vaikselt vaatama ja kuulama, mis mu peas toimub. Niimoodi võin vahel paar tundi silmad kinni töötada. Seekord kangastus mulle suurem ruum, kus inimesed liikusid varjudena, kus neid lükati ja tõugati oma rajalt, kuhu nad jälle tagasi tulla proovisid. Ärgates olin täiesti selle pildi lummuses.

Kasutasin tuntud lauamängu „Reis ümber maailma“ ideed ja visuaalset kujundit, mis on minimalistlik ja lihtne. Seda mängu tuntakse üle kogu maailma, küll erinevate pealkirjade all, aga pärineb see Indiast. Mul oli juba aastaid tagasi plaanis teha selle mängu põhjal installatsioon ja nii otsustasin kaks asja ühendada: luua oma unenäo meeleolule ja sellele lauamängule tuginedes performance, kus mängunuppudeks on inimesed. Sügavam ajend oli ikka praegune maailma seisund, miljonite viisi ringi ekslevad sõjapõgenikud, justkui üleliigsed inimesed, keda keegi kuskil ei oota, kellega keegi ei taha tegemist teha ja kelle ainuke süü on see, et nad on sündinud valel ajal vales kohas.

Mängisin hommikul iseendaga mitu korda seda lauamängu, proovides leida lahendusi ja tunnetada mängu olemust. Mõistsin, et täringuvise ehk saatus, kõrgem jõud on tantsijaid juhtiv heli. Ja taustaks on helikobarad, mis tekivad tantsijate liikumisest. Olen õppinud muusikat ja mängin klaverit, seega joonistasin klaveri taga istudes mänguplaaniks muusikalise süsteemi, kus liikumine kulgeb kromaatilisel heliredelil (iga ringi jaoks üks pooltoon). Nelja mängija liikumisest tekib neli erineva tämbriga liini ja kooskõla, mis muutuvad igal sammul ja moodustavad uusi akorde. Suvilas, kus mul on vana harmoonium, millel mängides heli ei kustu nii kiiresti kui klaveril, lindistasin heliidee kavandi, mille siis Heini Vaikmaaga paika panime. Mul õnnestus sütitada selle mängu ideega ka koreograaf Krista Köster, kes pani kokku grupi ehk tantsijad Rene Köstri, Silver Soorski, Madleen Teetsov-Faulkneri ja Luke Teetsov-Faulkneri, abikujundaja Keili Retteri ja filmija Külli Mariste ning lõi mängule koreograafia. Kavandan ka teist osa, kus tantsijateks on nüüd kolm naist ja üks mees. Koreograafiks kutsusin sel korral Kaspar Ausi ja heliloojaks Malle Maltise.

Mul on tunne, et see lihtne mäng oleks nagu aja sümboliks. Kas pole me kõik suures plaanis ühesuguses elumängus: kõik me tahame olla õnnelikud ja jõuda koju, ükskõik, mida kodu ka ei tähenda.

* Näitus „Nahaalused lood“ algas 2014. aastal Vabaduse galeriis ja oli eksponeeritud Võru, Kuressaare, Valga ja Narva muuseumis. Riigikogu galeriis kõlas Eestis elavate välismaalaste (ja ka eestlaste) lugude ning nahakunstnike loodud lugusid kaitsvate kaante eksponeerimise lõppakord.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht