Kolm korda pihtas, nüüd põhjas

Leedu paviljon võitis Kuldse Lõvi eelkõige ootamatu asukoha, eksperimentaalse lavastuse ja nutikalt esitatud päevakajalise temaatikaga.

REET VARBLANE

Veneetsia biennaali Leedu paviljon „Päike ja meri (marina)“ („Sun & Sea (Marina)“) Marina Militares (Castello Calle de la Celestia) kuni 31. X. Kunstnikud Lina Lapelytė, Vaiva Grainytė ja Rugilė Barzdžiukaite, komissarid Rasa Antanavičiūtė ja Jean-Baptiste Joly ning kuraator Lucia Pietroiusti.

LVIII Veneetsia biennaali parima rahvusväljapaneku, paviljoni peapreemia Kuldse Lõvi on võitnud Leedu. Žürii (Stephanie Rosenthal Saksamaalt, Defne Ayas Türgist ja Hollandist, Cristiana Collu Itaaliast, Sunjung Kim Koreast ja Hamza Walker Ameerika Ühendriikidest) oli vaimustatud väljapaneku eksperimentaalsusest ja ootamatust esitusviisist – eelkõige lavastuse brechtilikust vaimust, just sellest, kuidas ooperi vormis kritiseeritakse praegust antropo­tseeni ajastut ja jõudeolekut. „Päikest ja merd“ etendatakse üha uuesti kaheksa tunni jooksul igal laupäeval kuni 26. X. Laulvat performance’it ehk ooperit esitavad kakskümmend näitlejat ja kakskümmend vabatahtlikku. Ooperi iga tsükkel kestab 70 minutit, seega veidi üle tunni. Ning siis jätkub kõik algusest peale.

Päike ja meri“ ei ole lavastatud spetsiaalselt Veneetsiale. Esimest korda kanti see ette 2017. aastal Leedus leedu keeles ingliskeelsete subtiitritega, Veneetsia tarvis pandi see täielikult ümber inglise keelde. Leedu paviljoni kunstnike ehk siis filmitegija Rugilė Barzdžiukaitė, luuletaja Vaiva Grainytė, helilooja ja tegevuskunstniku Lina Lapelytė rühmitus Neon Realism oli loodud mõni aasta varem, nende esimene tegevuskunsti ühistöö oli seotud kaubanduskeskusega. Ka seal puudutasid nad kätte jõudnud aega – antropotseeni. Teisiti öelduna: tarbimis­ühiskonda, ületarbimist, ökoloogilise tasakaalu rikkumist. Tänavu osalevad nad eksperimentaalse dokumentaalfilmiga „Happemets“ Locarno filmifestivalil. Veneetsia biennaalil teevad nad koostööd Lucia Pietroiustiga, kes töötab Londonis Serpentine’i galeriis haridusprogrammidega ja keda on huvitanud keskkonnaprobleemid, sealhulgas ökofeminism. Paviljoni üks komissare Rasa Antanavičiūtė on Vilniuse kunsti­akadeemia Nida kunstikoloonia tegevjuht ja teine, Jean-Baptiste Joly on Stuttgardi residendi­programmide fondi Akademie Schloss Solitude kunstiline juht. Paviljoni visuaali on kujundanud Goda Budvytytė. See on rahvusvaheline seltskond, sest ka Lapelytė kunstnikuelu kulgeb Vilniuse ja Londoni vahet.

Kuldne Lõvi ei tulnud Leedu paviljonile ootamatult. Kõigis biennaali soovitustes, olid need siis koostatud maineka väljaande, institutsiooni või kellegi poolt, kes tahtis oma muljeid jagada, oli Leedu aukohal.

Leedu paviljon on üks suur mereranna simulaakrum.

Ulla Juske

Kuigi Kuldse Lõvi võitsid leedulased esimest korda, on nad varemgi pälvinud žürii tähelepanu: 2007. aastal Nomeda ja Gediminas Urbonase projektiga „Villa Lituania“, 2011. aastal Darius Mikšyse projekt „Valge kardina taga“ ja 2013. aastal tunnustati eraldi Raimundas Malašauskase kureeritud Leedu ja Küprose ühispaviljoni. Malašauskase kuraatoriprojekti tugevamaid külgi oli selle asukoht – 1960ndate betoonhoone, spordisaal Veneetsia keskel otse Arsenale kõrval, aga nii osavasti vanade hoonete vahele peidetud, et selle olemasolu tuli üllatusena. Ka praegune Marina Militares, mis asub saja meetri kaugusel Arsenalest, kuid sinna pääsemiseks tuleb teha Veneetsiale omaselt mitu käänu, kuulus varem sõjaväele ja oli avalikkusele suletud.

„Päikese ja mere“ kunstnikud ei ole jäänud lootma paiga võlule, nad on seni suletud olnud sõjaväetsoonist teinud avaliku paiga – nautlemise, lõdvestumise paradiisi, mereranna simulatsiooni.

Ei tõstatatud teemas ega selle lavastuslikus esitamises ei ole kogu seekordse biennaali kontekstis midagi erilist, peaaegu iga eksponeeritud teosega kaasneb heli, mõnikord ka lõhn, performatiivne osagi tundub kohustuslik. Biennaal on kui hiiglaslik lavastus. Kliima soojenemine, helesinist planeeti hukutav inimese ahnus ja ükskõiksus jookseb läbi õige mitme projekti. Kuid Leedu on eriline.

Vaataja juhitakse rõdule, nii et tegevuspaik, lava jääb temast allapoole ja tema ülalt alla vaatepunkt sarnaneb kaardi omaga. Tegemist on simulaakrumiga, mis, kui kasutada Jean Baudrillardi mõttekäiku, kipub olema reaalsem kui reaalsus ise. Siit tuleb aga sisse esimene nihe: näitlejad ja vabatahtlikud ei näitle, vaid käituvad just nii nagu rannas ikka: lebatakse, loetakse raamatut, kreemitatakse, juuakse karastusjooke, ampsatakse midagi peale, lapsed nägelevad, jalutatakse ringi. Kohal on kõik rannaelu juurde kuuluvad atribuudid, kaasa arvatud kunstlik päike, ainult vett ei ole. Selle seltskonnaga on lihtne samastuda. Ja siis hakkab üks neist laulma, temaga ühinevad teised – hakkab toimuma midagi, mida nimetame ooperiks (operetiks või muusikaliks on tegemist liiga tõsise muusikaga) ja mis kulgeb juba kirjutatud libreto järgi. Kahe-kolmekümne minuti jooksul, kaua keegi parajasti näitusel-etendusel viibib, hakkab kõrv tabama lausekatkeid ja saama aru, et tegemist on küll argise jutuga, aga selles kordub midagi, mis osutab ilmastiku ja puhkamisharjumuste muutumisele, juhuslikkusele, mis määrab meie elu, virtuaalse maailma ja uue tehnoloogia halastamatule sissetungile. Kui kuulata ooperit heliplaadilt üle ja lugeda juurde libretot, siis avaneb nihestuse taust: rannapuhkuse visuaalia on nutikalt ühendatud antiikooperi loogikaga, kus ei vaheldu mitte ainult aariad. Siingi on tegemist sireenide, tööhoolikute, rikaste emmede, 3D-õdede, neid saatva koori ja ka filosoofi kommentaaridega. Filosoofi kommentaarid ei ole keerulisemas, filosoofilisemas sõnastuses kui kaebleja või endaga rahul oleva emme laul. Ooper algab ja lõpeb „Päikesevarju bossanoovaga“, kus jutt käib kreemitamisest ja ülitundliku naha kaitsmisest. See on ettevaatlik, kuid selge hoiatus.

Kataloogi või vinüülplaadiga kaasneva tekstivihiku lõpetavad leedu kuraatori-teoreetiku Monika Kalinauskaitė kaks läbivat mõtet: ta ei suuda olla enam nii süütu nagu lapsepõlves, kui mererand oligi Disney väikese mereneitsi kodu, ning et sillutuskivide all on liiv ehk rand. See oli ka üks 1968. aasta Pariisi protestiliikumise loosungeid. Kalinauskaitė lõpetab oma essee lausega: „Mõne aja pärast on ka minu ainuke rand kaetud sillutisega, kuid see ilus rand on lõputu ja täis elu.“

„Päikese ja mere“ liiv on toodud Leedust. Lavaauguliiva alt kumab kohati vastu sillutis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht