Kolm kunstilist kiiksu
Ly Lestbergi näitus „I Was Born to Love You” Tartu loomemajanduskeskuses 6. XI 2010 – 3. I 2011, Tiina Söödi näitus „Pu-pu-pu-puudutus” Y-galeriis 14. XII 2010 – 8. I 2011, Nelly Drelli „Välgatus” Vaala galeriis kuni 29. I. Esimene kiiks on Tartu loomemajanduskeskuse restaureeritud maja vanalt trepilt, mille käsipuu kohale oli riputatud Ly Lestbergi näitus „I Was Born to Love You” („Ma olen sündinud, et sind armastada”). Kuna tegemist on ikka ausa puust käsipuuga, mitte eskalaatori mehaanilise kummist käelindiga, siis joonistas ka Ly Lestberg käsihiirega üle need mosaiikportreed, mille fotopäkapikud pikslihaaval pildiaparaadis kokku laovad. Möödunud aasta alguses viibis autor kunstiühingu Klee stipendiaadina kaks kuud Schwerinis, kus pildid valmisidki. Ly Lestberg pildistas vaateakende mannekeene ja juhuslikke inimesi ja kleepis siis need samale pildile kokku. Kas inimestele on ette kasvanud plastmaskid või elavad plastmannekeenide sees hingavad olevused? Nii või teisiti, pildid on elustatud. Sellist tehnikat, mille puhul fotole käega korrektuur tehakse, nimetatakse retušiks. Siin ei ole midagi pistmist tušiga, mõeldud on „veel kord puudutamist”. Ly Lestberg mitte ainult ei puuduta mannekeenide fotosid veel kord hiirega ehk oma käega, vaid ka pahaaimamatute möödakäijate nägudega, mida ta on pildistanud. Tavaliselt muutub nägu ilmetuks, kui sellele mask ette panna, ent kui mask on läbipaistev, lisab see näole hoopis ilmeka grimmi.
Järgmine kiiks käis Y-galeriis Tiina Söödi näitusel „Pu-pu-pu-puudutus” ehk teisisõnu „Tu-tu-tu-tušš. Kokutus või kokutušš”. Teemaks ei ole see, mida pliiats teeb fotonegatiiviga või kunstnik modelliga, vaid inimeste füüsiline kontakt ning kuidas see inimesed kokutama võtab. Tiina Sööt nimetab end suhtlemisperverdiks, aga vannub, et ei hakka raskelt hingama, kui ta bussis inimeste vastu puutub. Sellega ta tunnistab end veel kord perverdiks, sest normaalsed inimesed sõidavad juba ammu isikliku autoga. Igatahes näitavad ta maalid, et suhelda ta tõesti oskab. Need on vormistatud nagu päästevesti kasutusjuhendid lennukis. Ma kujutan ette, et iga kord, kui näitus avati, demonstreeris galerist nagu stjuardess külastajatele, kuidas janust selja tagant pudelist joota ning teist inimest kui kartulikotti selga vinnata. Aga ettekujutuseks see jääbki, sest ma ei pääsenud oma Tartu külastuspäeval isegi galeriisse ning imetlesin instruktiivseid maale Ineternetis.
Nelly Drelli „Välgatus”, kolmas kiiks, on praegu Vaala galeriis vaadata. Nelly Drell on vist mõnda aega selle üle juurelnud, kas tema kunstil on ka mingi ühisnimetaja, ning jõudnud järeldusele, et ta kujutab kõike läbi oma silma. See ei ole üldse nii lihtlabane, nagu kõlab, sest Ly Lestberg vaatab maailma läbi digikaamera ning Tiina Sööt üle disaineri laua. Lühidalt, iga Nelly Drelli pilt kujutab silma, mille terasse on maalitud maal. Varem võis Nelly Drelli kohta arvamust küsides vastuseks kuulda: „Oskab päris hästi joonistada, vä?”. Tõsi, koolitus on tal klassikaline. See annab pildile kuidasomadused, aga praegu huvitavad statistiliselt keskmist kriitikut rohkem mis-küsimused. Kui nüüd kriitiku käest Nelly Drelli kohta küsida, võib too kohe rõõmsalt vastata: „Silmapilk!”. Dialoogi algus seegi. Need on silmad, mis näevad erinevaid stseene, nagu vaataks televaatajate silmadest tehtud reality show’d. Kõikidest Nelly Drelli pilditüüpidest nimetaksin ühe, mis mulle silma on jäänud. Need on monokroomsed aktid tumedal tausta