Kolm pilku graafikale
Kunst on päike Avo Keerendi juubelinäitus Vabaduse galeriis kuni 1. II . Kui ma silmitsen punast palli Avo Keerendi abstraktsetel kõrgtrükkidel, siis tuleb meelde Paul Cezanne, kes nõudis oma õelt, et see oleks nagu õun ja istuks täitsa vagusi. Keerendi punane ümmargune vorm on Cezanne’i õunaga väga seotud, seda näitab kas või lugematute natüürmortide hulk, mis Keerend jõudis teha enne praegu kõrgelt hinnatud abstraktsete kompositsioonideni jõudmist. Näiteks 1965. aasta linoollõikel „Kannud riiulil” on kastikujulisele riiulile ritta seatud veel realistlikult modelleeritud, kuid hoolega valitud kujuga vaskteekann, paar kõhukat piimakannu ning Riia palsami pudel. 1974. aasta linoollõike „Kannud laual” vormikäsitlus on juba kubismimõjuline, iga nõu on jaotatud kaheks pooleks: valguse ja varju omaks, nende vahel helgivad pokaalide kontuurid nagu nurksulud. 1976. aastal tegi kunstnik plastikaatlõikes musta ning halli „Natüürmordi kolmel pinnal”, mille pealkiri ja ka taustaks asetatud lahtikeerduv paberipoogen on seotud paljude hilisemate abstraktsete kompositsioonidega, millel pildilikkuse rõhutamiseks on foonile asetatud paberileht; viimase äärtel rõhutab selle väljaarvestatud mahtu õhuke vari (näiteks „Seisundid”, 1984).
Vabaduse galerii näituse on oma 90. sünnipäeva tähistanud autor koostanud peamiselt abstraktsetest teostest, mis kestvalt eesti kunstimaailmale kõneainet on pakkunud kui omas laadis täiuslikud. Keerendi fantaasia on ammendamatu, ta pealkirjastab seeriaid tabavalt, iseloomustades ühe sõnaga paberil toimuvaid geomeetrilisi protsesse. Näituse varaseim abstraktne töö on 1982. aasta „Kompositsioon kujunditega”, kuid kogu väljapaneku sisuliseks lähtekohaks on pigem kaks mustvalget pilti „Asjade olek” (1984, 1985), sellepärast, et asjad on seal korraga nii üht kui teist: päris ja ka mittepäris ehk geomeetrilised vormid, mis saavad kuuluda ainult geomeetrilisse abstraktsiooni. Ühelt poolt näeme hulka meie maailmas äratuntavaid esemeid: ümmargusele lauale akna all on kuhjatud paberkott sibulatega, kõhuka vormiga pudel, õunu, marju, taldrikuid ja muna – kõigi disainitud ja ka „päris” vormide eelkäija.
Teiselt poolt on meie ees läbimõeldud proportsioonidega harmooniline seadeldis. Keerend suudab mustvalgel pildil teha seda, mida Eduard Ole 1924. aasta maalil „Laud” tegi värviga: näidata, kuidas abstraktne vorm kasvab sammsammult välja reaalsest motiivist. Selle teadmisega võime vaadata Keerendi ülejäänud teoseid näitusel: et pilt on pilt, aga ka osa sellest maailmast, milles me päriselt seisame, kui tahaksime käe välja sirutada ja kontrollida, kas ümar vorm on tegelikult ümar või hoopis tasane. 1980. aastate keskel plastikaattrükis tehtud „Seisundid” võib veel olla seotud ümmarguse lauaga, aga meie näeme ainult valget ringi, mille peal on 45-kraadise nurga all ruut, ja ruudu külgedel püramiiditaoliselt paigutatud vormid.
Keerendi seeriate üldpealkirjad väljendavad kompositsioonide sisu. „Seisund” viitab pigem nägemismeele kui kujundite võngetele: paberisse lõigatud avaus paneb meid nägema kera, reljeefselt eenduv muna selle kõrval aga tühistab saadud mulje kerast. Kaheksakümnendatel on tekkinud ka seeria „Teisenevad vormid”, mis erinevalt musta rahulikust dialoogist ühe või kahe puhta spektrivärviga annab võimaluse komplementaarvärvidele: sinepikollase ja lilla kahekõne on liiga terav, et sõna saaksid ka vormid, ja viimased jäävad passiivseks.
Mustad ristkülikud on harmooniliselt kombineeritud erksate kolmnurkade või ringidega „Faasides” ja „Modifikatsioonides”. Mõnikord tekib vajadus täpsustada nende pealkirjade tähendust sõnaraamatu abil. „Faas” tähendab arenemisastet, esinemisjärku. Kunstnik näeb siis oma improvisatsioone vormidega kui kestvat protsessi, mis jõuab oma arengus teatavaile astmetele ehk faasidesse. „Modifikatsioon” tähendab teisendit, erikuju või aine olekuvormi. Keerendi „Modifikatsioonid” koosnevad nurgelisematest vormidest kui „Faasid”, nende värvid on murtumad, puhastest toonidest on mõneks ajaks loobutud. „Relatsioonid” ehk „suhted” – sinepikollane ring on lõhestatud kääridega ja läheneb mustale ristkülikule nagu kala akvaariumis, kus ta vee inertses keskkonnas teist endasarnast näkitseb. „Visioonidele” annab nägemuslikkuse lilla, mis mõjub ebamaiselt; mustal ruudul on rahutuid, lainetavaid vorme.
XX I sajandil muutuvad Keerendi kompositsioonid võimukamateks. „Tungi” punastes siugjates vormides on agressiooni, kui nad ootamatult lõikuvad musta kasti vaikusse. Ei tahaks ühiskondlikke teemasid kunsti omadega liialt segada, kuid õhus olevate pingete jõudmine „Tungi” vormidraamadesse ei jää märkamata. Ent punane ei pea tingimata olema kuri, see võib olla ka õilis värv nagu „Muutuvas ringis”. Punane pall, Keerendi kompositsioonide üks peategelasi läbi aastate, omandab siin aupaiste nagu tõusev päike, mis maastiku ja inimesed maagilise valgusega üle kallab. Lõppude lõpuks on kunst rohkem kui õun või pall või mis tahes eraldi vorm. Kunst on kui päike, millele me võlgneme armastuse ja elujõu.
Üksi
Silvi Liiva näitus „Piirideta” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 30. I.
Vajan elamiseks neid teadmisi ja väärtusi, mida just see kunst suudab pakkuda, mida ma vaatan. Kui teistsugused pildid mind ei kõneta, siis ei saa ma sinna midagi parata. Kunstnikuga on niisamuti: ta kõneleb oma vaatajale, teised vestluskaaslased jätavad ta ükskõikseks. „Mägede häält” vaadates mõtlen näiteks, et see peakski vist olema ähvardav kumin, mis kostab maapinna sügavusest. Ma ei ole kunagi kõrgmägedes käinud, aga Silvi Liiva pildi juures kujutan sellise kumina ähvardavust millegipärast väga hästi ette. „Õitsemine” tuletab meelde, et kõiksugu õied puhkevad kevadel täie hooga, ja kui kroonlehed hiljem varisevad, siis peame teadma, et õitsemine on iseenesest igavene, see kordub ikka ja jälle. Ainult meie oleme ajalikud, sest tunneme igaviku ees meeletut hirmu.
Kaheosaline „Õhtul” on näitusel eksponeeritud triptühhonina koos veel ühe tööga, mille pealkiri on „Saar tõuseb merest”. See kergitas mälusügavusest ühe ammuse pildi. Mere ja metsa piiril seisab metsavahi maja. Selle kõrval on laut, kus lehm ja hobune. Päeval lastakse loomad künkale koplisse sööma sellist sinakat värvi rohtu, mida mere lähedal leidub. Mullakiht on õhuke ja tundub, et kartulid kasvavad selge liiva sees. Metsavahi naine kõneleb Jumalaga, justkui oleks ta oma inimene. Aga Otto tahab maailma asjadest teada ning kuulab igal õhtul „Päevakaja”. Pärast sööki istub ta raadio ette, küünarnukid põlvedele toetatud, ja kuulab tähelepanelikult diktori häält. Niisuguste uudiste peale, mis temas üllatust või uudishimu tekitavad, teeb ta: „Hmh”. Pärast uudiseid heidab ta magama ehk, nagu ütleb ise: „viskame kondid hunnikusse”. „Õhtul” II inimene on üksi, kuid üksindus ei ole talle koormaks, see on normaalne olek. Seltsiks pole kui mitte raadio, siis tool ja laud. Üksindus on alati seotud pimedusega, sest valges ei oldagi üksi, päike on ju lähedal ja soojendab ning paitab. Üksindus on ka väga lakooniline ja napp olek, sest kõik on juba selge, ammu selgeks mõeldud ja mõistetud. Ajast ei ole puudust, aeg antaksegi meile mõtlemiseks ja mõistmiseks. Kes oma üksindust mõistnud ei ole, see tunneb ennast üksi, aga kes juba kõike teab, temal pole muret ega kurbust. Üksindus on siis loomulik olek.
Silvi Liiva noorepõlve pildid olid heledad ja valged, nüüd on need mustad ja tähistaevaga, kuigi see viimanegi pole nukralt pime. Üksindus on mõistetud, samuti rändamine. „Rändajad” peavad minema märkamatult, et sihtpunktini jõuda; sellel pole tähtsust, kus see geograafiliselt asub. „Väljavalitud” äratas veel ühe vana tuttava loo. Keegi jutustas mulle, et kuuldes ingliskeelset väljendit „human beings”, mõistis ta seda oma kehva keeleoskuse tõttu alguses kuidagi teisiti, kui oleks pidanud. Ta ei tundnud ära sõna „being” tähendust (meie mälu asendab mõnikord tundmatu väljendi iseenesest teisega, mida juba teame), vaid kuulis: „human beans”, mis tõlkes tähendaks: „inimoad”. Viimaseid nägi ta siis vaimusilmas suures paberkotis ja ühesugustena, isikupärata. „Väljavalitute” tegelased on just niisugused oad; inimoad, kellest mõne üksiku peale paistab veidi valgust, ja nad arvavad siis, et on välja valitud. Siis pöördub valgusallikas ümber ja nad on jälle samasugused nagu kõik teised: kössitavad pikas reas, meenutavad oma 15 minutit kestnud valgussära.
Õielehed ei kriimusta
Virge Jõekalda näitus Eesti pangas kuni 6. IV .
Õitsemine on kunstis kõige armastatum teema. Nii palju kui on inimesi, on ka võimalusi seda näha. Virge Jõekalda õied on metsikud, neis on nii palju õitsemise viha, et looduses ahistaksid sellised arvatavati nende leidjat. Aga kunstis mitte, sest raamid on ümber ja klaas ees – nad ei pääse siiapoole ja vaataja tunneb ennast turvaliselt, ta ei hinga nende joovastavast lõhnast täidetud õhku.
Inimesed enamasti ei mõista, miks kunst on kannatus kunstnikele ja luule luuletajatele. Kaks maailma, mis pildis või luules omavahel kokku saavad, on teineteisest nii erinevad, et nende kokkuviimine ühesainsas kokkusurutud kujundis või kirjatähes põhjustab suurt hingelist valu. Tavaliselt on ju ikka nii, et see, kes pole kunagi väljaspool oma kodumaad käinud, ei taha hästi uskuda tema jaoks müütiliste kohtade olemasolu. Absoluutselt terve inimene suhtub sisima umbusuga haigetesse ja kahtlustab, et need simuleerivad. Inimesele pole omane uskuda asju, mida ta ise kogenud pole. Kes ei ela kunstile, ei usu ka eriti, et tunded võivad alateadvusest välja pääseda ja nähtava kuju võtta, vaid vaatavad otsivalt „päris” lille järele ringi. „Mittepäris” on nende meelest võimatu, või tekitab kohmetust, nagu ei peaks sellest rääkima või selle olemasolu tunnistama. Igaüks meist elab oma mõõtude järgi juurde lõigatud reaalsuses.
Noor Virge Jõekalda väljendas ennast veel otsekohesemalt kui praegu ja joonistas olendeid, kes inimese sees elavad ja ekstreemsel hetkel välja tungivad, nagu „Sfinks” ja „Vamp”. Kui ta graveeris palvetaja, siis tohutu jõuga; milleks ikka vormitäiteks või pealiskaudselt palvetada? „Karjete” perioodil hakkasin tema pärast natuke kartma; see mure, mis pinnale tungis, oli nii must. Siis alustas ta hiiglasuurte lillede trükkimist plaadilt ja ma mõtlesin, et nii ongi kõige parem. Lillede kujund on n-ö „seinast seina”. Me võime rääkida oma „hingeaia” harimisest ja kuigi see metafoor puudutab kõiki, ei puuduta ta ometi kedagi liiga konkreetselt. Võib omaette mõelda sellest, kus ja kuidas umbrohi võitleb õitsevate taimedega, ning jääda ikka piisavalt neutraalseks. Sisemine kannatus ja armastus kuuluvad mõlemad selle juurde, aga keegi ei tunne ennast solvatuna. Sest kuigi kunsti suur missioon on inimkonda valgustada, on medalil ka teine pool: mitte kellelegi liiga palju haiget teha. Suured, aeglaselt pudenevad sametised õielehed ei kriimusta kedagi.