Kombineerimise kunst
Tallinna VI rakenduskunsti triennaal „Kogumise kunst” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 3. II . Kuraator Love Jönsson, kunstnikud A5 (Annika Pettersson, Adam Grinovich, Romina Fuentes), Sayaka Abe, Linda al-Assi, Marina Aleksejeva, Brigitte Amarger, Maria Cristina Bellucci, Marian Bijlenga, Elisabeth Billander, Sofia Björkman, Alexander Blank, Frida Breife, Chun-Tai Chen, Yu-Fang Chi, David Clarke, Kristina Čyžiūtė, Gemma Draper, Asa Elmstam, Silke Fleische, Hilde Foks, Warwick Freeman, Alexander Friedrich, Vita Gelūnienė, Hanneke van Hage, Hanna Hedman, Nils Hint, Eszter Imre, Kazimieras Inčirauskas, Sergei Issupov, Katy Jennings, Karin Johansson, Virginija Kirveliene, David Kiss, Eero Kotli, Lisa Kröber, Teresa Lane, Kristiina Laurits, Krista Leesi, Jorge Manilla, Tuija Helena Markonsalo, Lylian ja Katarina Meister, Lot Moorrees, Kevin Morris, Laura Munteanu, Iris Nieuwenburg, Maarja Niinemägi, Karin Karinson Nilsson, Nina Nisonen, Atelier Ted Noten, Jiun-You Ou, Monika Patuszynska, Jane Perkins, Pauliina Pöllänen, Mah Rana, Kaire Rannik, Uli Rapp, Christina Roos, Deborah Rudolph, Jaanus Samma, Constanze Schreiber, Karin Seufer, Peteris Sidars, Astrid Sleire, Bettina Speckner, Kari Steihaug, Michael Strand, Tore Svensson, Anne Kristine Togstad, Terhi Tolvanen, Ingrid Unsöld, Maria Valdma ja Octave Vandeweghe. Autasud: grand prix’ sai Gemma Draper, II preemia Karin Karinson Nilsson, II preemia Vita Gelūnienė; tarbekunsti- ja disainimuuseumi ostupreemia Maarja Niinemägi, Eesti Kunstnike Liidu auhinna Jaanus Samma, Kaido Ehasoo auhinna Katarina ja Lylian Meister, ühingu Uus Ehe auhinna Nils Hint. Rakenduskunsti triennaali „Kogumise kunst” keskmes, nagu osutab juba ka pealkiri, on kogumisviis. Triennaali peanäitus on mahukas, kuid olemuselt soe, leebe ja rahuliku tempoga. Peanäitusel jäävad enam silma projektid, mille puhul on kunstnikud kasutanud esemeid selleks, et jõuda inimeste ning nende lugudeni. Ese on kõigest ettekääne loo lahtiharutamiseks, tegelikult kollektsioneeritakse objektide asemel hoopis elufragmente. Michael Strandi „Sobimatute tasside vabastamise projekt” (2012, keraamika, puit, segatehnika) on oma olemuselt vaimukas: kunstnik annab näituse külastajale võimaluse vabaneda mõnest töökaaslase või sugulase kingitud jõledast tassist, mis teeb kappi avades iga kord silmale haiget, kuid mille minemaviskamine toob kaasa süütunde. Koledast tassist pääsemiseks pole vaja teha muud kui tuua tass kunstnikule, panna lühidalt kirja tassi sobimatuse põhjendus ning seejärel otsida hüljatud tasside kogust endale meelepärane. Tasse ning nendest lahtiütlemise lugusid lugedes võib ent ootamatult sattuda kellegi isikliku elu valusale killule: veidi katkine tass, esimene asi, mis tüdruksõbraga koos ostetud. Suhe purunes. Neiu sai koera ja noormehele jäi tass.
Samalaadne on ka Kari Steihaugi projekt „Arhiiv: lõpetamata” (kestev projekt, foto, tekst), kus kunstnik on kogunud, fotografeerinud ning arhiveerinud poolelijäänud kudumeid ning nendega seotud lugusid. Fotod lõpetamata kudumitest ja neid saatvatest mälestustest moodustavad tundmatute inimeste elu mosaiigi. Teos haarab vaataja endasse: ühe loo juures võib soojalt muiata, teise puhul südamest kaasa tunda – ikka suhted, mis purunevad enne armastusega kootud eseme valmimist, lähedaste inimeste mälestus või üsna argine, kuid lõbus meenutus möödunud aegadest. Kunstnik ise peab teost „austusavalduseks lõpetamatusele, mida võib leida fragmentides ja ülejääkides, elu ebaselgetes ja lahendamata tahkudes”. Ka lõpetamata ja narmendaval me elus on ehk siiski oma koht, väärtus ja ilu. Samas vormis on töötanud ka Nelly van Oost, kes on kogunud kokku 255 keed ja nendega seotud lugu inimestelt üle maailma, ning Mah Rana, kes pildistab inimesi nende ehetega ning palub neil jutustada oma ehete tausta kohta. Võib järeldada, et lugude kogumine ja huvikese inimesel on populaarne tegevus, mis täidab justkui ise teose tähendustega. Kunstnik kasvatab sellisel juhul teost nagu taime: paneb kasvama ja kastab, see aga kasvab nagu iseenesest.
Kahjuks on näitusel ka päris mitmeid nördimust tekitavaid ülekuhjatud teoseid, mille põhjenduseks on kunstnikud toonud, et praeguse maailma esemerohkus sunnib neid olemasolevat töötlema. Usun, et kunstnik peaks sellisel puhul pidama teravalt silmas, et esemete kombineerimisega kaasneks lisaväärtus ja -tähendus või kasutute materjalide õilistamine, mitte silmariivav monstrum. Kuidas teeb maailma paremaks asjaolu, et väikesed koledad objektid on kokku koondatud suureks koledaks objektiks? Ümbertöötamisse kunstis tuleks kriitilisemalt suhtuda. On hulgaliselt teoseid, mis on ajendatud tõelisest kestlikust mõtteviisist, ja on olukordi, kus jääb mulje, et tegemist on põhjendusega, mis on alati varnast võtta ning eetilisest vaatepunktist ümberlükkamatu. Kui kunstnik väidab, et teeb ühte või teist seetõttu, et maailmas on liiga palju asju ja inimesed kannatavad tarbimishulluse käes, siis ei näi vaatajail jäävat üle muud, kui tunnustavalt noogutada. Kardan, et paljudel juhtudel väljendab ümbertöötamise jutt laiskust. See on kunstimaailmas sageli sama kui kuulutada missivõistlustel „tahan maailma rahu ja päästa osoonikihti!”. Peaksime mõtlema, kas meie põlvkonna roll on tõepoolest käed rüppe panna ja alistunult tunnistada, et kõik on juba mõeldud ja tehtud ning meil jääb üle vaid vanu ideid, esemeid uuesti sorteerida? Kas seisame tõesti juba prügihunnikute otsas? Ma ei väida siinkohal, et kunstnikud peaksid modernistide kombel harrastama võidujooksu, kes tegi esimese punase kolmnurga või mummulise maali. Mõistagi suurendab nüüdiskunstnikes lootusetuse tunnet informatsiooni suur kättesaadavus, mis lõhub kergelt ainulaadsuse püüdlused. Sellele vaatamata ei tohiks jätta lootust, et ka tänapäeva inimestel on midagi öelda ja õigus luua uusi, oma nägu esemeid. Kahtlemata oli triennaali žüriil raske ülesanne valida väga suurest hulgast laekunud töödest välja näitusele sobilikud teosed, kuid usun, et austusest kunstnike vastu oleks võinud sõel olla ehk veelgi tihedam.
Triennaali satelliitnäitus „Kogumise kunst. Jagamise kunst” okupatsioonide muuseumis esitleb kunstiakadeemia disainiteaduskonna magistrantide teoseid. See on peanäitusest fookustatum, erksam, vaimukam. Näiteks Kaupo Holmbergi müstiline masin „Salvador” (2012, kõrgkuumuskeraamika, segatehnika) väljendab sügavat mõtet vaimukas vormis. Tema teos ühendab väidetavalt kõrgtehnoloogilist elektroonikat, alkeemilisi valemeid ning Nõukogude riist- ja tarkvara. Masin mõõdab vaataja füüsilisi ja psüühilisi andmeid selleks, et arvestada välja tema eeldatav eluiga. Selleks, et surma kuupäeva edasi lükata, peavad sellised näitajad nagu töö, hobid ja suhtlemine olema tasakaalus. Kui leida tasakaal eluenergia kogumise ja jagamise vahel, on võimalik oma elupäevi pikendada. Selline masin kuluks meeldetuletuseks vahest paljudele ära! Sügav ja inimkeskne on ka Külli Nidermanni klaasist kolp „Mälestused” (2012, klaas, sulatustehnika), mille puhul on kunstnik öelnud, et eluajal me kogume ja jagame mälestusi ning pärast inimese surma jäävad alles vaid need mälestused, mida ta on teistega jaganud.
Rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) kogub näituse raames raha. Nende teos „Kogumiskast” (2012, saepuruplaat, pleksiklaas, valgustid, külmtöötlus) kogub külastajatelt annetusi näituse korraldamiseks, materjalide ostmiseks, tööde teostamiseks, tööriistade soetamiseks ning mahajoomiseks. Annetaja võib oma kontaktid kirja panna ning saada tagasisidet, mis otstarbel ja lõpptulemusega tema annetust rakendati. Pilku püüab ka Urmas Lüüsi „Metallitöölise ehe” (2012, metallipuru, magnet, külmtöötlus), kus ehe on vormitud nii, et magnetid riide all tõmbavad ligi raua abrasiivsel töötlemisel tekkiva puru. Kunstnik kuulutab värskendavalt: „Teosel puudub ühiskonnakriitilisus, ülim kontseptuaalsus või metafüüsika. Töö tugineb vaid kõige primitiivsemale ümbritsevast kogumise printsiibile!” Näituse „Kogumise kunst. Jagamise kunst” puhul tundub, et noortel on peanäituse kunstnikest paremini õnnestunud läheneda kogumise teemale loovalt, avatult ja oma teed pidi.
Nagu iga väärika kunsti-suursündmuse puhul, tõi ka VI rakenduskunsti triennaali avamine kaasa palju näituste avamisi, nii et tarbekunsti-huvilistel oli, mida vaadata. Triennaali avamise aegu sai näiteks näha Tanel Veenre aristokraatlikku ja uhket näitust „Minu kuningriik” Tallinna Kunstihoone galeriis. Hopi galeriis käsitlesid kaks ehtekunstirühmitust Otse! ja A5 mängu, parodeerimist. Iida galeriis oli väljas Kristiina Lauritsa näitus „Diarium”, kus kunstnik oli ühendanud nõtke käeliigutusega leiva, soola ja vääriskivid. Tema saab sellega hakkama! Leib ja kuld mõjuvad tema teostes täiesti loogiliselt ja väärikalt. Kes ei oska leiba kulla vääriliseks tõsta, see peab veel harjutama.