Kommentaar

7. XI külastasid Tallinna ülikooli kunstihariduse üliõpilased õppejõu Heie Treieri kursuse raames Tartut. Sealse kunstimuuseumi „Uue maja“ näitus äratas nende tähelepanu.

„Tartmus 75! Uus maja“ on näitus muuseumist enesest. See on kui aruanne. Kui muidu jutustatakse teiste lugusid, siis sedapuhku osutatakse au sellele, mis jutustamist võimaldab: muuseumi olemasolule. See näitus juhtis mu tähelepanu püüdlusele, mida ehib järjepidevus. Ma polnud teadlik raskest teekonnast, mis on viinud kunstimuuseumi tegutsema märgiks kujunenud viltusesse majja. Ma ei teadnud ka uue maja unistusest, küll aga võisin seda aimata. Olen seal alati tundnud ajutisuse mõtlikku hõngu, nagu oleks keegi vaid hetkeks seisatanud, et siis jälle edasi minna. Selline mulje tekib alati, kui näitusi korraldatakse hoonetes, mille ruumid pole algupäraselt selleks otstarbeks loodud. Muuseumi olemusest tingitud pideva kogude täienemise tõttu võib ruumipuudus tunduda paratamatu.

Igal uuel hoonel on oma piirangud ja kui ruum ennast taas ammendab, naaseb ka tuttav unistus. Nõnda harjutakse ajapikku unistust ignoreerima kui täitmatut. See tähendab vist institutsiooni lõppu. Imekspandavalt ei kohta siin enesehaletsust. Tartu kunstimuuseum jääb väärikaks ja tuletab seda väljakutset meelde diskreetselt.

Aleksander Erstu


Toomas Kalve ei väida oma fotoseeriaga midagi otseselt, vaid näitab Vallikraavi tänava majast 2015. aastal tehtud fotot. Sellega esitab ta mitu küsimust. Kas just nii peab kunst tallel olema? Kas need pambud ongi väärtuslikud kunstiteosed? Kui isegi kunsti niiviisi hoitakse, mis siis meiega veel saab?

Jaan Elken viitab oma maali abil Remarque’ile: on õudne, kui ei ole midagi oodata. Anton Starkopfi „Istuv naisfiguur“ (1964, keraamika) ootab ka midagi: ta näib unistavat koos arhitekt Tiit Kaljundiga pargist, millest võiks saada temale ja veel mõnele teisele skulptuurile uus asukoht.

Kaido Ole viis muuseumi arendada tuleb esile fotoseerias, kus muuseumikogusse kuuluvad klassikalised maalid on eksponeeritud koduseinal. Ole viib maalid muuseumist ellu tagasi, et näha, kuidas need mõjuvad nüüdisaegses kodus. Asukohast tähtsamad on inimesed, kes kunstiga tegelevad ja seda väärtustavad.

Leonhard Lapin tõukab meid utoopilise muuseumiga (Musi) uute võimaluste poole. Muuseum peab olema vaatamisväärtus ja sümbol. Sellega ongi määratletud kunsti ja muuseumi eesmärk.

Olesja Semenkova

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht