Kommentaar – Joonistus ja triennaal

ELNARA TAIDRE

Tallinna VI rahvusvaheline joonistustriennaal „Impulss“ Arsi projektiruumis kuni 1. VIII.

Eestis on kaks graafilise kunsti ja kultuuriga seotud rahvusvahelist regulaarnäitust – paljundatavale (trüki)kujundile keskendunud Tallinna graafikatriennaal ja ainukordset kujutist esile tõstev Tallinna joonistustriennaal. Kui esimesel, ühtlasi neist vanemal, on Eesti taasiseseisvumise järel tehtud valik graafika mõiste kontseptualiseerimise, nüüdiskunstile suurema avatuse ning tugevama kureeritud terviku kasuks, siis teine järgib avatud kutsega (open call) ülevaatenäituse traditsiooni, mis oma vältimatus heterogeensuses pakub ka laiemat läbilõiget praegusaja joonistuse hetkeseisust.

Joonistus kui eeltöö, joonistus kui iseseisev teos, joonistus kui improvisatsioon, joonistus kui dokument, joonistus kui tekst, joonistus kui mõtlemisviis, joonistus kui protsess, joonistus kui objekt, joonistus kui performance, joonistus kui manifest, joonistus kui vaatlusriist, joonistus kui uurimus, joonistus kui illustratsioon, joonistus kui maal, joonistus kui aktivism, joonistus kui eksperiment, joonistus kui žest, joonistus kui märkmed, joonistus kui (sise)nali. Joonistus kui spontaanne väljendusvahend ja joonistus kui detailselt läbimõeldud suurteos. Realistlik ja abstraktne, fotograafiat jäljendav või sellega võistlev. Joonistus­triennaal on avatud nii järjepidevalt joonistuse meediumis töötavatele kunstnikele kui ka sellega katsetajatele, kelle loodu puhul pole veel selge, kas see jääb ainsaks põnevaks eksperimendiks või paneb hoopis alguse uuele suunale autori loomingus.

Tänavuse joonistustriennaali tuumaks on üsna paratamatult, isegi iseenesestmõistetavalt kujunenud Eesti kunstnike looming: valik kujunes puhtalt avatud kutsele vastajaist. 54 autori teostest koosnev ekspositsioon, kus on esindatud mitu põlvkonda ja lähenemist joonistusele, pakub meie joonistusest mitmekülgset ülevaadet. Osaliselt avatud kutsele, osaliselt otsekutsetele vastanute seast valitud rahvus­vaheliste osalejate arv on muljet avaldav – 31 kunstnikku 22 riigist, kuid nende tööde tase on väga erinev. Tugevate nüüdiskunsti kontekstis kaalu­kate joonistuste kõrval (Johanna Love, Julien Morel, Marija Marcelionytė-Paliukė, Giulia Lanza) on ka töid, mille valik võib kohati mõjuda juhuslikuna. Kas need autorid esindavad just oma kultuuri­ruumile iseloomulikku joonistamisviisi ja arusaama joonistusest või on nad pigem erand ka oma kodumaa joonistuskunstimaastikul?

Vaadates Eesti autorite valikut, tekib kahtlus, kas sellist nähtust nagu „Eesti joonistus“ on võimalik kitsalt piiritleda. Meil on oma visuaalset kunstisüsteemi järjekindlalt arendanud klassikuid (Naima Neidre, Reti Saks, Marje Üksine), isikupäraseid keskmise põlvkonna autoreid (Jarõna Ilo, Ulvi Haagensen, Maria-Kristiina Ulas), huvitavaid noori autoreid (Katariin Mudist, Maarja Nurk, Sandra Sirp, Johanna Mudist), üllatavaid katsetajaid (Siiri Taimla, Ilmar Kruusamägi, Tiiu Kirsipuu) ja joonistuse meediumipiiride laiendajaid (Aili Vahtrapuu, Jaanika Peerna).

Koroonaviirus on paraku jätnud oma jälje triennaali toimumisajale ja -kohale: igati arusaadav, et avamisüritused, muu hulgas Ülle Marksi, Maria-Kristiina Ulase ja Jaanika Peerna performance’id ajastati juulikuusse, sest ei ole kindel, mis olukord valitseb juba augustis. Nagu rääkis oma ettekandes triennaali konverentsil – sümpaatsel üritusel, mille kohasem nimetus oleks pigem seminar või sümpoosion – tänavuse triennaali põhimõiste „impulss“ autor Lembe Ruben, on joonistus üks lihtsamaid ja kättesaadavamaid kunstimeetodeid. Tahaksin loota, et joonistustriennaal tekitab huvi ja innustab joonistamisega tegelema nii kunstilise ambitsiooniga kui ka arendava ja väga eluterve argipraktikana.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht