Kongi ja Kiipli kihilises metsas

Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli loodud ansambel mängib vaataja tajuga ning pingestab seda kihilise ruumi ja sügavate pindadega.

ANTI SAAR

Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli ühisnäitus „Salajane vilin metsas“ Kogo galeriis kuni 8. XII.

Praegusel pimedal aastaajal mõjuvad Kogo galerii erksates toonides aknad Tartus endise aparaaditehase hoovil eriti ligitõmbavalt. Eksponeeritakse Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli näitust „Salajane vilin metsas“. Minule tungis sel näitusel meelde üks mälupilt, millest ma enam kuidagi lahti ei saanud.

Kord saatis kirjasõber Ameerikast mulle ühe kleepsu, mis leidis koha vanal Snaige külmkapil teiste kleepsude seas umbes mu silmade kõrgusel (olin siis 12aastane). See oli holograafiline kujutis bambusetihnikus maiustavast pandakarust. Kleepsu ees liikudes ja vaatenurka vahetades nägin esiplaanil asuvate bambusetorude tagant nähtavale ilmumas teisi, kaugemaid. Tekkis mulje, et pilti saab siseneda, selles ringi uidata. See oli ime, tõepoolest hilisemas elus olen võrdväärset harva näinud.

Mismoodi oli see illusioon loodud? Mis oli selle taga? Kas kleepsu materjal ja selle võimalikud kihistused? Või kujutisele langenud valgus? Või minu binokulaarne nägemine? Miski muu? Ma parem ei hakka seda järele uurima, sest tahan müsteeriumi hoida. Aga mulle tundub, et olen samalaadsete küsimustega silmitsi Kogo galerii praegusel näitusel. Ja et nende küsimuste kaudu saan ehk selle näituse lummust paremini kirjeldada. Ka kriitik, nagu kunstnik, peab ju aeg-ajalt usaldama vaistu.

Peaksin alustama videost, sest juba algusest peale olen selle väljapaneku keskel, selle sees – kuigi, ma ei kiirustaks sellise määranguga, sest pole kindel, kas sellel näitusel ongi sisemust, kas see moodustabki ruumi või üksnes / või koguni keskkonna (keskkond ei pea olema ruumiliselt koordineeritud, see koosneb keskmetest, selle kese on kõikjal). Aga hoidugem hämarast poeetikast, seda muljet peaks saama edasi anda ka geomeetria terminites.

Kristi Kongi. Salajane vilin metsas. Maaliinstallatsioon, segatehnika, 2018.

Diāna Tamane

Kui ütlen, et Kongi ja Kiipli loodud keskkonnal ei pruugi olla sisemust, pean ma silmas, et selle mõõtmete hulk pole täisarvuline. Deleuze’i ja Guattari vaimus võiks säärases keskkonnas viibija nägemisvälja nimetada taktiilseks või haptiliseks. Tähendab, see keskkond on rohkem kui pind, aga vähem kui ruum. Suurem osa videokunstist on seda juba konstitutiivselt: see on rohkem kui foto (pind), sest selles toimub liikumine, ent vähem kui film (ruum), sest see on enamasti tsirkulaarne, eneseküllane ja ennast ammendav. Seda nagunii, aga mis toimub täpsemalt siin? Ruumimulje loomisel, nagu öeldud, on filmi iseomaseks vahendiks liikumine. Selles väljapanekus on see korraldatud eripäraselt: kaamera ees liikumist ei toimu (tantsija liigub, aga teda me praegu ei vaata), kerge värelus koltunud lehtedes – see on kõik (aga sedagi, kes teab, võib põhjustada õhksoojuspump galerii laenurgas). Liigub ainult kaamera, ja seda mitte sügavuses, vaid ainult külgsuunas, vasakult paremale ja paremalt vasakule (vt ka näiteks Kiipli varasemat videoteost „Passiflora“). See tundub oluline, sest parallaks, mille selline liikumine tekitab, lahutab nägemisvälja kihtideks. Kihid omakorda on suhteliselt diskreetsed: kord on fookus tagumisel plaanil, teravasse kunstvalgusse tõstetud okstel, ning siis ujuvad kõrred ja lehed lähiplaanil kaamera objektiivist mööda nii ligidalt, et mõjuvad tolmukübemetena vaataja silmaläätsel. See ongi taktiilne nägemine: silm kompab tajuvälja ja käsi hõõrub silmi. Kord jälle on fookuses esiplaan ja suhtelisse hämarusse jäetud võserik liigub ühtlase taustakangana sellele vastassuunas. Kõige kaugemal plaanil on vana kollane kuusirp – see on alati terav.

Ma ei julge arvata, kas mu enda või kunstnike tahtmist mööda on Kiipli kihilise videokeskkonnaga suurepärases kooskõlas Kongi laest alla rippuvad sirmid. Need on paigutatud üksteise suhtes vaheliti, nõnda et neist läbi minemiseks tuleb liikuda külgsuunas. Need on lõigatud mitmesugusest materjalist (nailon, atlass, puuvill, siid …), mistõttu varieerub ka nende läbipaistvuse määr. Galerii sissepääsul on need kirkad ja mitmevärvilised, kiht-kihilt aga järjest õhulisemad, lasuursemad, justkui pintslitõmbed, kus on aina vähem pigmenti. Ma tean, et need värvipaanid on inspireeritud Mehhiko taimestikust, aga ma ei pea seda teadma. Mulle on need kumendavad ekraanid, millele tagantvalgus annab liikumisest sõltuvalt eri toone. Või on see kaleidoskoop, mida oma silmaga kompan.

On selge, et maalimine, pildistamine või filmimine eeldab alati distantsi, s.t ruumi. Teisalt on samavõrd selge, et ka ruumilistest kehadest on meile alati kättesaadavad üksnes pinnad – õuna pooleks lõigates ei paljasta me selle sisu, vaid tekitame juurde kaks lõikepinda. Loodus on pind – nii on Rilkegi öelnud. Seda loen ma välja ka Kongi põrandast laeni ulatavatest pintslitõmmetest.

Kogu ansambel mängib mu tajuga, pingestab seda kihilise ruumi ja sügavate pindadega, heidab mu täisarvuliste dimensioonide vahelisele irratsionaalalale. See seletus on isiklik ja väga formalistlik, aga ehk töötab see siiski veel kellegi tarvis peale minu. Muidugi, Kongi ja Kiipli näituse taga on ka story, müüdid, metafoorid ja muu sekundaarne kodeering,* aga ma ei tihka sellesse süveneda, sest miski ütleb mulle, et see lisamõõde võiks mu kunstikogemuselt midagi röövida. Ma tahan jääda joonte, pindade ja ruumi, varju ja valguse juurde. Ka kunstnik, kes väljub ürgkala kõhust ja hakkab tantsima, tibukollane topp seljas ja kananahk ihul, ei kujuta endast statement’i ega poosi. Kaugel sellest, ta ei moodusta isegi kontuuri, pole kordagi tervenisti kaadris, jääb joonte ja pindade mänguks.

Niisiis, jah, meile räägitakse ka lugu posthumanismist ja kõiksuse kosmilisest ühtsusest, aga missugune nüüdiskunsti näitus ei räägiks posthumanismist või kõiksuse kosmilisest ühtsusest? Ja millest muust räägib ka bambusvõpsikus müttav hiidpanda?

* Art Leete, Inimesed on taimede uni. – Müürileht 16. XI 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht