Kongi universaalne jagamatus
Kandinsylikust sisemisest vajadusest sündinuna on iga Kristi Kongi maal diskreetne üksus, ent maaliinstallatsioonina saab näitusest keskkond.
Kristi Kongi isikunäitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“ Kogo galeriis kuni 19. VI, graafiline disainer Aleksandra Samulenkova.
Euroopa monarhide huvi okultismi ja alkeemia vastu on üldiselt teada. Saksa-Rooma keiser Rudolf II, paljude Praha Golemi-lugude valitseja ja Paavo Matsini esiisa, pidas oma leival Euroopa parimaid astronoome, filosoofe ja kabaliste Giordano Brunost Tycho Braheni ning John Deest Johannes Keplerini. Vähem teatakse, et Kepleri kaudu smugeldas ennast keisri külje alla ka auahne matemaatik Klaus Kurpfuscher, kelle talenti erialaringkondades ei oldud osatud hinnata. Too matemaatik äratas Rudolfi tähelepanu väitega, et oli kahe arvu, viie ja kuue vahelt avastanud veel ühe, varem tundmatu positiivse täisarvu, millele andis nimeks münf. Keiser laskis Kurpfuscheri enda juurde kutsuda ja nõudis tõestust. „Palun, teie kõrgeausus,“ kostis matemaatik ja kraamis valitseja range pilgu all oma paunast välja kuus õuna. Ta reastas need keisri ette lauale, paremalt vasakule, et demonstratsiooni oleks mugavam jälgida: „Eins, zwei, drei …,“ luges matemaatik ja iga arvu kõlades noogutas keiser pead. Kuus õuna laual, tegi matemaatik põgusa pausi, võttis paunast veel ühe õuna ning sättis selle viienda ja kuuenda vahele: „Dies ist der münfte Apfel.“ – „Ei, ei,“ tõrkus Rudolf, aimates, et teda tahetakse lollitada. „See on ju nüüd minu poolt lugedes kuues!“ – „Kuues on juba laual, teie kõrgeausus, te ju ise loendasite minuga kaasa.“ Keiser pidi nõustuma, ent leidis kohe uue vastuväite: „Kui nii, siis pole see üldse mingi õun. Sa tahad mind petta, ära mürgitada!“ – „Tehke proovi,“ lubas matemaatik lahkelt. Lasknud õunast hammustada kõigepealt õuenarril, seejärel kojaülemal, viimaks veel matemaatikul endal, söandas nüüd ka keiser ise salapärast müfte Apfel’it proovida. „Uskumatu, see on tõepoolest õun,“ hämmeldus valitseja, laskis petisele välja maksta 500 Lüneburgi hõbetaalrit ja elas uues teadmises järgmise kohtumiseni oma ihumatemaatikuga.
Nagu õuntel pole numbreid, pole neil teatavasti ka värvi. Värvus on valguskiirguse füüsikaline omadus, teatud lainepikkus spektril. Või nagu ütleb Kristi Kongi ühe oma maali pealkirjas: „Värv on valguse väljamõeldis“. Magenta on selle poolest omapärane värvus, et talle valgusspektril vahemikku ei leidu. Värviringil, milles nähtava spektri otsad on kokku painutatud, moodustub magenta täpselt spektri otspunktide, sinise ja violetse vahepeal. Õigemini: selle moodustab vaataja aju, et ring mõjuks „loogilisena“.
Magenta värvi sünteesis laboratoorselt ja patenteeris 1858. aastal Prantsuse keemik François-Emmanuel Verguin, nimetades selle esiti fuksiiniks. Eesti keeles ongi seda värvust tuntud peamiselt fuksiaroosana. Aasta hiljem ristiti värvus magentaks, samanimelise linna lähedal võidetud lahingu auks.
Tolle lahingu järgi on saanud nime ka üks Pariisi avaratest bulvaritest: ühes otsas väärikas Republique’i väljak, teises Tati rämpskaubamajade kvartal – kaks spektriotsa, mille võib omavahel kokku painutada ainult flanöör oma sihitul tiirul. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui Pariisis tööd otsisin ja olin ühtlasi ebaviisakalt karva kasvanud, ütles mulle üks sealne sõber, et Magenta bulvaril leidub ridamisi odavaid araabia juuksuriärisid: veerand tundi, neli eurot ja oled parukast vaba. Olin seda kummalise nimega bulvarit ületanud korduvalt. Nüüd aga saalisin üles-alla, kattes oma meelest mitu korda kogu tee Les Halles’ist Põhjavaksalini, aga Magenta bulvar sellele teele ei jäänud.
Numbreil ja tänavail on kindlad positsioonid, loetletavate värvuste skaala meenutab rohkem häälikute skaalat foneetikas. Siin on märksõnaks gradient. Näiteks häälikul n on kõnes kolm esinemiskuju – palataliseerimata n („kannel“), palataliseeritud n („kannike“) ja allofoon ŋ („kangas“). Keelt suulage mööda libistades saab neid kolme n-i üksteiseks moondada sujuvalt, nii et nende vahele tekib loendamatult häälikuid, mida eesti keeles pole lihtsalt vaja. Ja iga n kõlab isemoodi igas suus ja igas kõrvas.
Häälikute ja valgusspektri nimeta üleminekualadel sünnivad maagilised tähistajad: võlusõnad ja värvused, sädelevad tähed ja ennenägematud pigmendid. „Oli see unes või oli see ilmsi?“ küsib Kristi Kongi oma maagilise magenta kohta, suutmata isegi öelda, mis oli unes või ilmsi. Ta nimetab tähistaja, kuid see tähistaja on ühekorraga tühi ja iseennast pilgeni täis.
Sama lugu näib olevat kõrvaltegelastega, milleks on näiteks kroomroheline, kuldne ooker, kaadmiumpunane, lilla, oranž, indigo jne. Ning värvuste kõrval, mis astuvad üles iseendana, rõhutab näituse saatetekst ka nende staatust tühja tähistajana: „inimese sees olev teekond“, „aeg, mille sees me viibime“ – need on määrangud, millel puudub igasugune spetsiifika, teemad, millega ütleb end tegelevat kümnest kunstnikust üheksa.
See on nii ja hea, et on. Sest mille muuga peaks kunst tegelema? Ega ometi ühiskonnakriitikaga? Pean tunnistama, et mind ei veena eriti, kui Kongi ütleb: „Mina mõtlen maalimisel värvist kui sümbolist. Samas mõjutab mind lugude jutustamisel ka värvide ajalooline mõtestatus.“ Minu meelest on tema värvides loodud keskkond piisavalt tugev, et igasugune ikonograafiline ballast galerii ukse taha jätta. Võib-olla ma kaotan midagi, kui sellesse ei süvene, aga kindlasti võidan ma midagi olulisemat. Pigem tsiteeriksin ma taas ühe Kongi maali pealkirja: „Värvid on nagu inimesed. Nad omandavad tähenduse olemas olles.“
Mõningane referentsiaalsus, mis värvi eneseküllast olemasolu täiendab, ei sega: siin märkame inimfiguuri, seal lindu, puud või väravat, peamiselt taimseid motiive, milles võib tabada seost Kongi ja Mari-Leen Kiipli 2018. aasta ühisnäitusega Kogos „Salajane vilin metsas“.
***
Püüan järgnevalt sõnastada mõned pingemomendid, mis eksponeeritava näituse ja kogu Kongi loomingu minu jaoks huvitavaks teevad.
Esiteks, piiratus ja hajutatus maalide sees. Väga üldiselt võttes pendeldab Kongi maalitehnika kahe äärmuse vahel: ühes otsas täistoonides värvid ja hajuvad vormid, teises hajutatud värvid ja rangelt piiratud vormid. Esimest otsa esindavad paljud Kongi kümne aasta tagused tööd oma erksate vabavormiliste värvilaikudega. Minu silmis on neis midagi fovistlikku, midagi pärsimäelikku. Teisele otsale läheneb käesolev väljapanek: värvid on siin tabamatuseni hajutatud, vorm aga range, kontuurid justkui maalriteibiga piiratud. Sellest eritlusest hoolimata jääb Kongi maal alati äratuntavaks. Nii et äärmuste asemel, millest ühena võiksime kujutleda abstraktset ekspressionismi, teisena geomeetrilist abstraktsionismi, tuleks ehk pigem kõnelda standardhälvetest. Nagu me ei aja Kongit segi Karl Pärsimäega, ei aja me teda kunagi segi ka Sirje Rungega.
Teiseks, maali enese piiratus ja selle hajutatus keskkonda. Kandinskylikust „sisemisest vajadusest“ sündinuna on iga siinne maal diskreetne üksus, iseenese probleem ja lahendus. Ent „maaliinstallatsioonina“ saab näitusest keskkond, millel on vaieldamatult ekspansiivne iseloom. Värvid vohavad seintel ja valgus, mis nad elama paneb, on seesama, mis annab värvi maailmale galeriist väljaspool. Ikka ja jälle võib imetleda Kogo galerii ideaalset sobivust teatud näituste tarvis: väike valge kuup, kolm seina väljapanekule ja korralikud luumenid loomulikku (aga mitte otsest päikese)valgust neljandast seinast. Raske oleks kujutleda mõnd Kongi maali aktsendina kellegi eluruumis – need muudavad oma aktsendiks ruumi enese.
Kolmandaks, kunstikogemuse jagatavus ja jagamatus. Näituse pealkiri viitab unenäokogemusele. Ja tõesti, see kogemus sarnaneb kunstikogemusega ühes väga olulises aspektis. Unenägu kuulub inimteadvuse kõige isiklikumate avalduste hulka ja unenäo kirjeldus kollektiivselt jagatud diskursuses erineb lootusetult unenäo kogemusest. Ometi teame kõik, kuidas on näha und. Ja samamoodi „universaalselt jagamatu“ on kunstikogemus, värvikogemus. Ikonograafiline kirjeldus, isegi kui seda siinse näituse piltidele saaks rakendada, ei jõuaks kogetavale ligilähedalegi. Jagatav on sõnadest väljaspool.