Konrad Mäe preemia laureaat on René Kari

Kõne preemia ja sellega kaasneva medali üleandmisel Tallinna Kunstihoone galeriis 1. XI

HARRY LIIVRAND

Kallis René Kari, head kolleegid,

Konrad Mägi on eesti maalikunsti absoluutne klassik, temasuguseid on eesti kunstiajaloos vaid üks. See tähendab ja eeldab, et maalija, kes pälvib Konrad Mäe nimelise preemia ja medali, on samuti ainukordne. Meie tänane laureaat seda ongi. Ja ka preemia määramine kunstnikule on vaid ühekordne. Palju õnne, René Kari!

Kui Eesti Kunstnike Liidu eestvõttel 1979. aastal Mäe preemia esmakordselt välja anti, oli Kari aasta varem näitusel debüteerinud, ja veel varem, 1977. aastal, katkestanud õppimise joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialal tollases Tallinna pedagoogilises instituudis. Nagu Mäel, jäid ka Karil kunstiõpingud katkendlikuks, aga see ei seganud tal Nõukogude Eesti kunstielus (mis oli Moskvaga võrreldes suhteliselt liberaalne) leida kiiresti ainulaadset modernistliku maalija käekirja. Selle käekirja jõuline manifesteerimine toimus 1982. aastal esimese personaalnäituse näol Tallinna Kunstisalongis – nii nimetati siis siinse näitusesaaliga ühendatud väiksemat galeriiruumi, kuhu hiljem koliti ajutiselt KuKu kohvik. Mäletan seda väljapanekut, nagu olnuks see toimunud eile.

René Kari Konrad Mäe medali üleandmisel

Cloe Jancis

Sellest ajast peale pole Kari põhimõtteliselt muutunud, vaid on jätkanud üle poole sajandi oma assotsiatiivsete kujundite süsteemi arendamist ja lihvimist veel rafineeritumaks, hõrgumaks, minimalistlikumaks. Olen tema maale kunagi defineerinud kui erootilisi maastikumaale ja kirjutanud, et „… sellisena näen ma teda kõrgetasemelise ja väga erandliku kunstnikuna mitte ainult Eestis, vaid ka Põhjamaades. Rahvusvaheliselt võiks aga Kari olla palju tuntum. Neid, kes fragmente keha erogeensetest tsoonidest sürreaalsetesse nägemustesse valavad ilma kitšilikku illustratiivsusse või steriilsusse langemata, on Euroopa erootilises kunstis käputäis.“ Täna asendaksin eelnevas lauses ära ainult sõna „Põhjamaades“ sõnaga „maailmas“. Algusest peale otsib Kari esteetilist koefitsienti, mida saaks saavutada tehnika abil. Tema tööde konstruktiivne ja samas plastiline struktuur sisaldab peale selle oma visuaalses pooles alateadvusest tõukuvat ülimat poeetilisust.

Ernst Gombrichile kuuluvad kuldsed sõnad, et on olemas „… mehed ja naised, kes on saanud looduselt kingiks suurepärase ande tasakaalustada vorme ja värve, kuni tulemus on „õige“; ja mida juhtub veel harvemini, inimesed, kellel on iseloomu ja ausameelsust mitte kunagi rahulduda poolikute lahendustega ning tahtekindlust loobuda kõigist lihtsatest efektidest ja näilisest edust …“. Kari karjäär tõestab, et kaasaegne maalija ei pea jooksma konjunktuuri järel, lähtuma korporatiivsetest kaalutlustest, püüdma iga hinna eest olla „sotsiaalne“, kuna nii on parajasti moes. Akadeemilise „Eesti kunsti ajaloo“ VI köites on talle pühendatud vaid kolm ja pool rida, Vikipeedias temast artiklit pole. Meenutaksin siinkohal aga, et 4. juunil 1988 demonstreeris Kari oma meelsust ja ühiskondlikku närvi (mis oli Vene okupatsiooni tingimustes hulljulge) Eesti I Sõltumatul Noortefoorumil kinos Kosmos, kutsudes ainsa kõnelejana üles taastama Eesti Vabariiki; juba sama aasta märtsis oli ta Draakoni galeriis eksponeerinud krestomaatiliseks kujunenud kolmikmaali „Sinine, must ja valge“.

Teatavasti määratakse Mäe preemia ka elutöö eest, kuid Karile tõi tunnustuse eelkõige viimane isikunäitus. Nimetatud näitusel „Teine vaade“ Hausi galeriis tegeles ta ühelt poolt autoretroga, teisalt – ja see on põhiline – oma varasema loomingu kontseptualiseerimisega nõndaviisi, et tulemus mõjus taas originaalsena. Ta võttis kahest varasemast maalist paar kuni kümme fragmenti ja suurendas fragmendid meisterlikult uuteks iseseisvateks maalideks, kusjuures algse teose ebamaise koloriidi intensiivsus ei kadunudki kuhugi. Vastupidi, selle ratsionaalse protseduuri tulemus on efektselt puhtvisuaalne ja -kaasaegne. Näiteks sarja „Fragmendid“ tööde tumedad kontuurjooned rõhutavad vorme ja liikumist, tekkiv pildiline ruum on uus, tihe, särav ja sama väljenduslik kui maal, millest ta n-ö välja lõigati.

Abstraktsiooni ja figuratiivsuse vahelise antinoomia ületamine, kujundi proportsioonitunne ja kommunikatiivne võimekus ei vedanud Karit seegi kord alt ning valminud komplekt moodustas stiilse terviku. Paigutudes küll pool­abstraktse kunsti piiridesse, astub ta aga (formaalselt võttes) fragmendi autonomiseerimisega sammu popkunstile omaste avalduste suunas, mis armastavad domineerivat kujundit vähendada, tükeldada, endisest kontekstist välja tõsta. Seejuures on huvitav tõdeda, et uute teoste struktuur ja kuju ei erine varem loodust, vaid jätkavad ja kinnistavad Kari loomingu varasemaid tähendusi ning iluelamuse universaalset olemust, mida kunstnik ka oma elukestva kehakunstilise projektiga ühte sobitab. Aga see projekt vääriks juba üht teist auhinda.