Konteksti tabamine kui arhitekti ja kunstniku peamine oskus

Margit Mutso: „Kõige olulisem on ikka sõnum –  kas loojal on midagi öelda? Miks ta midagi teeb?“

ANN MIRJAM VAIKLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning kümme kirjutajat. Biennaali avamismaratoni ajal 29. septembrist 8. oktoobrini esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.

Margit Mutso on arhitektuuri­büroo Eek & Mutso üks asutajaid, kes on projekteerinud nii avalikke ehitisi, kortermaju kui ka eramuid. Aastatel 2004–2006 juhtis ta Eesti arhitektide liitu, on edendanud ühiskonnas arhitektuuri- ja keskkonnateemalist debatti, seal­hulgas Sirbi arhitektuurivaldkonna toimetajana, koostanud ja toimetanud hulga arhitektuuriteemalisi trükiseid ning teinud koos Peeter Brambatiga eesti moodsast arhitektuurist üle kümne ülevaatefilmi. 2016. aastal valmis Margit Mutso esimene portreefilm „Kadunud aegade elustaja Fredy Tomps“, kus keskmes arhitekt ja legendaarne muinsuskaitsja, seejärel aga „Leonhard Lapin. Protsess“ (2020), kus peategelast on portreteeritud ennekõike arhitekti ja kunstnikuna.

Oled arhitektuuri teemal palju kirjutanud. Mille poolest erineb see kunsti kriitikast?

Eks see nüüd selgu, ma ei olegi enne kunstikriitikat kirjutanud. Arhitektuuri puhul on esimene küsimus ikka, miks. Miks me üldse ehitame? On seda tingimata vaja? Edasi juba uurid, kas tulemus täidab arhitektile pandud ootuse ja kas pakub sisult ka midagi enamat, kui tellija oskas küsida. Näiteks hobusetall – jah, tallipidaja üldjuhul teab, mida ta tahab: hobuselatri mõõdud on määratud, sõnnikualus normeeritud, logistika väljakujunenud jne, aga arhitekti ülesanne on alati otsida midagi enamat, midagi, mis kas või natukene annab hoone­tüübile kasutajasõbralikkust juurde, muudab selle keskkonnasäästlikumaks, nutikamaks. Teiselt poolt kerkib kohe ka küsimus, kas hoone annab ümbruskonnale mingi lisaväärtuse. Tühi esteetika – vigurdamine, trikitamine, efektitsemine – ei ole tänapäevase arhitektuuri puhul kohane. Arhitektilt oodatakse tugevat tervikut, sisemist loogikat, mis ulatub fassaadikujunduseni ja annab sedakaudu aimu sisestruktuurist ning seob uue hoone ümbritsevaga. Vastasel korral mõjub fassaadikujundus – nagu tavatses öelda Leo Lapin – kui sült kaljul, irdsena. Eriti headel majadel on veel see miski, metafüüsiline pool, mida võiks nimetada poeesiaks. Enamasti on see seotud asukoha, kontekstiga. Head maja ei saa eraldada ümbruskonnast, välja arvatud ehk mõni, mis ongi loodud ignorantse skulptuuri või teisaldatava elemendina, konteksti­välisena. Enamasti teeb arhitekt maja etteantud kohale ja arvestab, kuidas hakkab hoone mõjuma kontekstis ümbritsevaga: mis kell langeb hoonele valgus, kuhu avaneb sissepääs, milline on esimene meeldejääv detail jne. Kui tõsta suurepärane hoone algsest kohast teise ruumi, võib ta mõju sootuks kaduda.

Margit Mutso: „Võib-olla võikski avalikud hooned projekteerida taimedele ning alles seejärel lisada inimesed?“

Piia Ruber

Usun, et kunstiga, eriti kui räägime installatiivsest kunstist, mis on loodud konkreetset asukohta silmas pidades, on umbes sama lugu. Looming, olgu kunst või arhitektuur, peab kõnetama, muidu on sellest väga raske kirjutada. Eks ma ootan, et nad ütleksid mulle midagi. Hea maja räägib kindlasti oma lugu – ei pea olema mingit külge poogitud narratiivi, küll aga oma väikegi sõnum. Iseasi on, kui otseselt ja mõjusalt on autor otsustanud seda lasta välja paista ning kas vaataja selle ka ära tabab. Mõjuvad majad, kus on piisavalt avastamisrõõmu, kus kõik pole nii-öelda puust ja punane, kus on väikegi annus tabamatut, mis ei mahu sõnadesse. Uutes majades kohtab seda harva, ajas lisandunud kihistused muudavad üldjuhul maja poeetilise tasandi küpsemaks. Ka teistes kunstivaldkondades ei armasta ma otseütlemist: pigem jäägu teos pisut arusaamatuks, mõistetamatuks, ebamääraseks, aga mitte tühjaks! Oluline, et ta annab mõtteainet, jääb mälupilti kummitama.

Arhitektuuris pean Eestis kõige võimsamaks objektiks Tartu ülikooli Narva kolledžit. Kolledži arhitektuur edastab Narva kesklinna võimsa sõnumi, isegi mitu, räägib kaasakiskuva loo, kui oskad vaadata, võtad aega süveneda. Siin pole efekti pelgalt efekti pärast, vaid iga detail on märk, mille kinnipüüdmiseks on vaja pisut eelteadmisi. Alati ei pea muidugi arhitektuur olema nii narratiivne. Mulle meeldivad väga ka majad, mis mõjuvad pigem tunnetuslikul tasandil, näiteks vanad lihtsad agulimajad, mille võlu saladust lahti muukida pole uusi kõrvale tehes enamasti suudetud. Kunstis on sellist metafüüsilist lummust mitu korda rohkem.

Endale kui kirjutajale on mul aga igas olukorras esimene küsimus – on mul midagi öelda? Midagi, mis ka lugemist väärib? Kirjutan vaid siis, kui kuidagi muudmoodi ei saa, kui midagi ikka väga pakitseb. Ses osas on nüüd keeruline olukord: lubadus on ette antud …

Tulen nüüd otseselt Artishoki biennaali kirjutamisülesande juurde. Millise väljakutse esitab kujunemisjärgus teostest kirjutamine?

Artishoki protsessi puhul hindan võimalust kujunevale teosele läheneda aegamööda, vahepeale jääb piisavalt ruumi, et mõtteid koondada, korrastada. Kõige olulisem on ikka sõnum: kas loojal on midagi öelda? Miks ta midagi teeb? Teiselt poolt püüan siiski avatud olla: äkki võib nüüdiskunst olla ka lihtsalt puhas pilt, mis ei edastagi mingit sõnumit, ei tule näitama, õpetama, ette heitma, on lihtsalt kompositsioon, pildiline mäng, värvid, tehnika, võimas visuaal? Võiks ka see olla aktsepteeritav? Maadlen selle küsimusega.

Arhitektuuri puhul on esimene küsimus, kas seda on ikka vaja. Aeg on lihtsalt selline. Loome uhkeid, luksuslikke maju, samal ajal kui maailm laguneb käest. Elamise süsinikujalajälg kasvab, lääne ühiskonna raiskamine igas valdkonnas on ületanud kõik piirid. Tekib küsimus, kas me ei peaks pigem rohkem tegemata jätma.

Kunstiga seotud produktsioon on mahult väiksem, aga ka selles vallas võib esitada samu küsimusi. Milliseid materjale kasutada? Kui palju energiat kulutada? Kui suurelt mõelda? Kui palju mõtete kogumiseks reisida? Ehk lõpptulemusena: kas see, mille endast välja annad, kompenseerib selle, mille oled loomeprotsessis ära kulutanud? See on minu arvates praegu küsimus kõikidele loomevaldkondadele. Just raiskamise pärast ei armasta ma ajutisi mastaapseid teoseid. Kui midagi suurt teha, siis on tark mõelda, mis sellest pärast edasi saab. Hindan, kui asjadele suudetakse tekitada järelturg. Näiteks Londoni olümpiaküla planeeriti kohe alguses nii, et seda ei lammutata mängude lõppedes, vaid võetakse kasutusele elurajoonina.

Kuidas suhestud Artishoki biennaali toimumiskoha Tallinna botaanikaaiaga?

Hästi! Kindlasti hästi! Botaanikaaia palmimaja on loodud eeskätt taimedele ja kui taimed tunnevad end seal hästi, siis on see hea arhitektuur – ja ma olen kindel, et nad tunnevad. Ning kui taimed tunnevad end ruumis hästi, siis on tõenäoline, et ka inimesed tunnevad end seal hästi. Üldjoontes vajame me ju sama keskkonda: palju valgust, piisavalt niiskust ja ruumi. Võib-olla võikski avalikud hooned projekteerida taimedele ning alles seejärel lisada inimesed? Poed, kohvikud, pangad, bürood jne. Taimed lisavad kohale alati poeetilise noodi, arhitektuur ei tohi seda lämmatada. Võimsad värvilised arhitektuurivormid, millele on lisatud mängulised detailid – see on Künnapu & Padriku firmamärk. Ja see suur värviline aed hoone ümber – väga võimas! Vähemalt praegu näen botaanikaaeda kui suurt oaasi, mis ainult toetab seal peagi eksponeeritavaid kunstiteoseid. Konteksti tajumine on siin üks tugev võtmetegur – oskus, mis on kindlasti arhitekti, kuid ka kunstniku töös a ja o.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht