Koolon sündis ümber Frankiks

Siram

JASPER ZOOVA näitus „Franki Tiibet & Koolon” ArtDepoos kuni 21. XI. Jasper Zoova loominguline ampluaa on üpriski lai, ulatudes maalist multimeediaetenduseni, kunstnikuraamatust animatsioonini jne. Ometigi on selle läbivaks jooneks ehk isegi kõike muud koos hoidvaks lõimeks joonistus. Joonistus oli esialgu animatsioonide esimene etapp,  mis on praeguseks omandanud iseseisva kunstiteose staatuse. Käsitsi tehtud joonistused digitaliseeritakse ja trükitakse väikeses tiraažis nagu graafikat ikka. Alguses on valge paber ja must pliiats ning mitte midagi muud ei olegi loominguks tarvis. See mõjub vabastavalt. Loomulikult on tarvis ka ideed ja fantaasiat, kuid Zoova puhul pole nende puudumine kunagi probleem olnud, pigem võib tekkida raskusi visioonide materialiseerimisega. 

Tema tegelased, situatsioonid ja keskkonnad on ulmelised, siin ei kehti tavalised füüsikaseadused – joonistusel on kõik võimalik. Näituse uus ja värviline osa on „Franki Tiibet”, mis sündis Pärnus toimunud Tiibeti nädala puhul ja oli eksponeeritud Jazz Cafes. Sügavamad selle sarja põhjused peituvad mõistagi mitmete olemuslike nähtumuste dialoogis. Zoova on alati tundnud huvi alternatiivsete reaalsuste vastu ning üks neist on Tiibeti  budism kõigi oma müstiliste elevantide, sümboolsete draakonite ja muuga. Kuid eelkõige sellega, et see võimaldab inimesel tõepoolest väljuda õhtumaisest jätkuvalt ning süvenevalt masendavast reaalsusest. Aga Zoova ei ole buda munk, vaid tavaline eurooplane: seega näeb ta kogu Tiibeti sümboolikat siinse kultuurikonteksti vaatevinklist. Selle keskmise eurooplase nimi võikski ju olla Frank, kes asendab mandalates idamaised  sümbolid jäätistega ja kasutab meele-elevante süüdimatult dušina. Ja lõppude lõpuks on väga oluline ka see, et Zoova on peaaegu pool aastat olnud ühe tegelase isa: too näeb välja üsna sama moodi nagu „Franki Tiibeti” peategelane ja tema nimi on ka Frank. See fakt annabki neile töödele vastupandamatu isikliku puudutuse, mis viib kokku kõik muud filosoofiad ja esteetilised kontseptid. 

Ei ole sugugi juhuslik, et teiseks sarjaks näitusel on „:” (loe: koolon). See on valminud aastal 2002 ja kujutab endast seiklusi suurlinnas. Koolon, kaks täppi, on valdavalt kellegi silmad. Mõnedel on ka üks silm, need on kurvad. Enamasti on need silmad ühe tegelase küljes, kes näeb samuti välja nagu väike laps – nagu ka Frank. Tema ümber toimub üsna suur segadus ja Koolonipoiss on enamjao ajast eksinud moega. Ta ei tunne ennast maailmakõiksuse  osana: temal on vari, aga kõigel muul pole, seega on kõik illusioon ning pole teada, mis on selle taga tegelikult. Franki maailmas valitseb aga kord – tõsi küll, materialistlikust seisukohast on see loogika veider, kuid ta on kindlalt olemas. Frank sulandub suurepäraselt sellesse ideaalkeskkonda, kus yin ja yang, päike ja kuu, mäed ja veed ja kõik muu on tasakaalus. Pealtnäha vastuolulised elemendid töötavad sünkroonis ja  panevadki elu käima. Ja Frank naudib seda elu. Seega võib teha järelduse, et nimetu Koolonimehike on lihtsalt teinud läbi arengu, saavutanud harmoonia ümbritsevaga, saanud valgustatuks ning nüüd on ta Frank.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht