Koroona ja külmkapp

Raul Kelleri mõte tuua oma tööd vaatajani ka eriolukorra tingimustes näitab hästi ära, kuidas töötab kunstniku aju siis, kui kuidagi ei saa, aga kuidagi ikka peab saama.

MARTIN BUSCHMANN

Raul Kelleri isikunäitus „Ideaalmaailmad“ Draakoni galeriis. Valitsuse otsusega COVID-19 ohu tõttu on galerii suletud.

Olen laisk inimene ja suhteliselt spordikauge, kuid see ei takistanud mind teisipäeval, 2. märtsil tõtakal sammul Draakoni galerii poole kõndimast. Äkki jään jälle ilma. Praeguses maailmas on kunstinäitused nagu viinerid sügaval nõukaajal: jääd kaks minutit hiljaks ja oledki ilma. Nii ma siis tuiskasingi, fotoaparaat üle õla, mööda vanalinna tänavaid, veeretades peas ootusi ja lootusi. Eelinfot arvestades tõotas tulla igati korralik näituseelamus.

Eellugu. Kui eelmisel aastal tundus Raul Kelleri näitus teemana igati huvitav – 1920ndate ja 1930ndate klaasnegatiividest tehtud kontaktkoopiad külmkapimagnetitena külmkappidel –, siis nüüdseks on sellest saanud midagi linnalegendilaadset. Ei ole just tihti juhtunud, et kunstnik otsustab oma ära jäänud või edasi lükatud näitust ümber pildistada ja saata selle kodudesse rändama. Neil õnnelikel, kelle koju näitus jõudis, palus autor selle ühekordse mustvalge fotokaameraga jäädvustada.

Galerii aknal on kiri „Ideaalmaailmad“. Astusin sisse, desinfitseerisin käed (mask oli juba ees), nohisesin ja vaatasin ruumis ringi. Osa algideest ongi jõudnud galeriisse: 1920ndate ja 1930ndate klaasnegatiivide kontaktkoopiad on suurepärane vihje nii-öelda originaalnäitusele, millest eelmisel kevadel ilma jäädi ja mida nüüd osaliselt vaadata saab.

Autori töödega kõrvuti on väljas fotod, mille on teinud need, kelle kodus tema ideaalmaailmu kõigepealt eksponeeriti: ühed magnetitena, teised fotodena, analoogfotodena, kogu analoog­foto võlu ja valuga. Ideaalmaailm on alati subjektiivne, rääkimata siis sellest, mida koroonaajal võib üldse maailmana mõista: kelle maailm on õues, kelle maailma moodustab siseruum.

Vormistuslikult analoogimaks enam minna ei saa: mõnus ja kodune vormistus. Kergelt vihjatakse kommertsmaailmale külmkapimagnetite, aga ka kodule külmkapi näol. Analoogfotod tekitavad mõnusa koduse pimiku tunde: teed valmis, paned seinale või peeglile kuivama, vaatad, tõstad ringi, riputad uued pildid kõrvale. Nii uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni lõpuks avastad, et aeg on lennanud. Järgmine päev tõstad need taas ringi. On ainult fotod paberil ja sein.

Galeriis saadab väljapanekut helitaust. Näituste helitaust jaguneb minu peas kaheks: häirib või ei häiri. Kelleri oma ei häiri, pigem mõjub meditatiivselt.

Näituse selgitus sai kuivavõitu, kuid näitusel on tunduvalt huvitavamaid ja tähtsamaid külgi.

Galeriis on külmkapi peal magnetitena eksponeeritud vihje algsele näitusele, seintel on kolm Kelleri enda komplekti, mis jõudsid osalejate koju, ja pisut eemal on ühekordsete fotokaameratega tehtud analoogfotod, maastiku, ruumi jms vaated. Aga mida pole, on külmkapid ja näitusevaated (vaid paari erandiga).

Martin Buschmann

Modifikatsioonid. Kelleri mõte oma tööd siiski vaatajani tuua, hoolimata sellest, et galerii suleti ja väljapanek edasi lükati, näitab hästi ära, kuidas töötab kunstniku aju siis, kui kuidagi ei saa, aga kuidagi ikka peab saama.

Eks külmkapp too seosed koduga nagunii esile, kuid Kelleri valitud vorm – anda kolm näitusekomplekti käest kätte ringlusesse ja lasta nende põhjal inimestel ise oma näitus koostada – on pagana siduv variant. Kui mõelda veel nende fotode peale, mille on teinud nii-öelda väikenäituste koostajad ja mis on väljas Draakoni galeriis, siis on vaatajate sidumine väljapanduga täielik ja täiuslik.

Ma ei ole üks neist õnnelikest, kes said ise endale Kelleri fotode põhjal oma näituse teha, kuid põnev on mõelda, mida mina oleksin teinud. Tavaliselt ma näitusel sellele ei mõtle. Seekord mõtlesin ja see mõte on jäänud mind kummitama.

Loo teeb keeruliseks kerge segadus, mis tekib, kui võrrelda näituse teksti ja juhendit, mille Keller oma komplektidega koos ringlema pani. Näitust tutvustavas tekstis on kirjas, et nendel, kelle kätte näitusekomplekt sattus, paluti teha üks näituseteemaline foto. Kelleri juhendis on aga kirjas, et foto peaks olema tehtud (ka) näituse väljapanekust ehk sellest, kuidas oli näitus kodus eksponeeritud, tööd ümber seatud.

Neid viimaseid pilte pole. Galeriis on külmkapi peal magnetitena eksponeeritud vihje algsele näitusele, seintel on kolm Kelleri enda komplekti, mis jõudsid osalejate koju, ja pisut eemal on ühekordsete fotokaameratega tehtud analoogfotod, maastiku, ruumi jms vaated. Aga mida pole, on külmkapid ja näitusevaated (vaid paari erandiga).

Ma ei virise. Visuaalselt ja kontseptuaalselt sobivad kodunäituste tegijate ühekordse fotokaameraga ja Kelleri tehtud pildid imeliselt. On nauditav näha, kuidas vastuvõtjad on tegutsenud koos kunstnikuga, lähtudes idee sisulisest poolest. Kõik on jäädvustanud oma ideaalseid maailmu.

Samas tõstab minus pead dokumentalist ja ohkab: „Aga …“. Tõepoolest, oleksin tahtnud näha ka kodunäitustest tehtud pilte. Need on projekti üks tähtis osa ja oleks olnud maru põnev vaadata sellist dokumentatsiooni. Kuidas oli siis kodus näitus lahendatud? Kuidas vastuvõtja komplekti muutis? Mille poolest koduväljapanekud erinesid? Paraku ma ei näe seda, aga loodan, et kunagi õnnestub mul neid pilte näha.

Võtan õlalt kaamera ja teen mõned pildid. Mustvalged, nagu juhendis kästud, ja saadan Raul Kelleri meilile. Olgu, pole minu kureeritud näitus, aga on minu kadreeritud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Dokumentalist minus jääb rahulolevalt vait.

Kuna galeriid ja muuseumid lähevad järgmisest päevast kinni, siis tunnen, et on midagi, mis mind kogu selle asja juures häirib. Et protsess toimiks efektiivselt, ei saa seda korrata. Ka Keller ei saa enam Kellerit teha. See on tehtud ja galeriis vaadata. Ma ei taha kuidagi Kellerit alahinnata, ma tean, et ta on suuteline sellele näitusele vinti peale keerama, kuid tõenäosus, et see hakkab punnitatuna välja nägema, on liiga suur.

Näituste sulgemine ei lõpeta pandeemiat. Mulle on otsus näitused sulgeda arusaamatu. Kelleri näitusel olin pool tundi täiesti üksi, ka enne mind polnud seal kedagi. Kui hakkasin väljuma, sisenesid kaks daami, ilusasti maskiga, ja läksid joonelt käsi desinfitseerima. Tegin veel galerii ees pilte ning pärast nende lahkumist jäi galerii jälle tühjaks. Hobusepea galerii oli ka tühi. Tallinna Linnagaleriis oli üks inimene. Vabaduse galerii oli tühi.

Viiruseoht on teinud oma töö, näituste külastajate arv on niikuinii langenud (olgem ausad, ka enne pandeemiat polnud galeriid just masside kogunemise koht). Kas ühe-kahe huvilisega galerii on tõesti nii meeletult ebaturvaline ja ülim nakkuskolle, et selle ukse peab plankudega kinni lööma nagu katku ajal? Kui võrrelda kaubanduskeskusi ja kunstinäitusi külastavate inimeste arvu, siis käib Tallinna keskmises kaubanduskeskuses ühe päevaga sama palju inimesi kui keskmises galeriis aastaga. Või peab kunsti päästmise nimel muutma galeriid kaubanduskeskusteks? Iga näituse juurde kohustuslik saialett? Või piisab ainult ümbernimetamisest, nagu on teinud Tartus Kogo galerii?

Aga olgu, tagasi näituse juurde. Soovitan siiralt esimesel võimalusel Raul Kelleri näitust vaatama minna. See on suurepärane eeskuju, kuidas nii-öelda hõlmaalune ja käest kätte formaat toimib ja kuidas sellega saab edasi töötada. See on ka oivaline näide, kuidas teha keerulistes tingimustes väga hea ja vaatajaga siduv väljapanek (ja sellest omakorda päris näitus). Ühtlasi annab see tunnistust näituse mõjust galeriiruumis: inimlikku sidet vaatajaga aitab luua ka kunstiline tervik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht