Korralik kutseharidus on hinnas

Kadi Kreis: „Kui aga igaüks peab ainult oma pisikest kooli ja on veel teiste peale kade, siis raisatakse noort annet ja vähest raha.“

REET VARBLANE

Möödunud reedel kõlas Tartus Nooruse galeriis oksjonihaamer ning Tartu kunstikooli kuuekümne viie vilistlase kuuskümmend viis kunstiteost läks enampakkumisele. Uue omaniku leidsid kolmkümmend kolm teost, kaheksa­teist internetis ja viisteist saalis. Kuid märksa olulisem kui meie praeguses kunsti­pildis igati tähtsat rolli mängivate kunstnike müügiedu, on tõsiasi, et Tartu kunstikool on juba kuuskümmend viis aastat vastu pidanud.

1951. aasta juunikuus liimiti ülikooli­linna plankudele ja müüridele sada reklaamplakatit üleskutsega omandada taas kunstiharidus Tartus. Kõrgem kunstiharidus oli koondatud pealinna, kuid Pallase vaba vaim elas Tartus igasugustele ideoloogilistele kitsendustele vaatamata edasi. Keskastme kunstiõppeasutus oli nagu omamoodi simulatsioon, et Tartu kunstnikel oleks rakendust ning et rahulolematus liiga suureks ei kasvaks. Algul kandis kool Tartu kujutava kunsti kooli, 1960. aastast aga suupärasemalt Tartu kunstikooli nime. 1960ndatel kujunes Tartu kunstikoolist Tallinna kunstikõrgkooli ehk Eesti riikliku kunstiinstituudi kasvulava, sest need, kes kas ei saanud esimese korraga ERKIsse sisse või pelgasid sisseastumiseksamitele minna, valisid esmalt Tartu kunstikooli. Tartus on pea algusest saadik saadud kunsti õppida ka pärast keskhariduse omandamist. Nii on Tartu koolist käinud läbi suur osa mitte ainult meie kunstis ilma teinud, vaid ka seda oluliselt muutnud kunstnikke. Viimastel aastatel on Tartu kunstikool jäänud kuidagi suure venna, Tartu kõrgema kunstikooli, aga ka teiste kunstikõrgharidust andvate õppeasutuste varju.

Tartu kunstikooli praegusest palgest kõnelevad kooli direktor, aga ka tüpograafia õppejõud Kadi Kreis, joonistamise, erialamaali ja graafika õppejõud Kalli Kalde, kooli vilistlane, aga ka tunnitasuline õppejõud Roland Seer ja Tartu Kunstnike Liidu esimees, lõputööde komisjoni liige, kunstiteadlane Markus Toompere. Roland Seeri animafilm „Amalimbo“ linastus äsja Veneetsia filmifestivalil ja läheb lühifilmina edasi järgmistele festivalidele.

Milline tähendus on Tartu kunstikoolil praegu?

Kadi Kreis: See, et Tartu kunstikool ei paista välja, on laiem küsimus – kutseharidust kui sellist nagu ei olekski olemas. Tartu kunstikool on kutsekool: hea joonistamis-, komponeerimis- või modelleerimisoskus või kujundamisprogrammide valdamine on ükskõik millise kunstieriala alus, sealt võib alati edasi minna. Miks me ei võiks olla uhked selle üle, et kõrgkoolide kõrval on kutsekool, kus kujundaja, kunstnik või ükskõik millises teises visuaalses sfääris töötaja saab hea ettevalmistuse, hea kutseoskuse. Kas meie lõpetajast saab meister, ettevõtja, käsitööline või kunstnik sõltub juba temast endast.

Markus Toompere: Kunstnikul läheb CVsse kirja ainult viimane õppeasutus. Kui noor inimene läheb pärast Tartu kunstikooli ülikooli maaliosakonda või EKAsse ja hakkab näitustel esinema, siis keegi ei ütle, et ta tuli Tartu kunstikoolist, vaid räägitakse ainult EKAst või TÜ maaliosakonnast. Kui võtta ette Eesti praeguse kunsti tipud, siis paljudel neist on Tartu kunstikooli põhi, seda lihtsalt ei teata.

Roland Seer: Mina lõpetasin selle kooli 2007. aastal, kui oli üks, kunstnik-kujundaja eriala. See oli hea aeg, sest saime väga palju ise katsetada. Nüüd on õppetöö jaotatud neljaks erialaks: dekoraator, stilist, trükimeedia kujundaja-küljendaja (kujundusgraafik) ja 3D-modelleerija-visualiseerija (3D-kujundaja).

Kui teie kunstikooli astusite, kas mõtlesite selle peale, et tahate saada head kunstikutseoskust või tahtsite kunstnikuks saada?

Seer: Lapsepõlves joonistasin, kaheksandas klassis tegin esimese animatsiooni ja mõtlesin, et tahan teha arvutimänge. Kui kooli tulin, siis ma ei teadnud, mis asi on kompositsioon. Helistasin ühele tuttavale kunstnikule ja küsisin järele, mida abstraktne kompositsioon tähendab. Aga sellel eluhetkel oli just see kool mulle kõige õigem.

Kalli Kalde: Kui ma 1982. aastal kooli astusin, oli siht silme ees saada kunstnikuks. Mõistusega saan aru, et spetsialiseerumine on hea, sest siis on suuremad võimalused tööd leida. Ise hindan laiemat kunstiharidust. Meil oli rohkem joonistamise-, kompositsiooni- ja maalitunde. Aga ükskõik kui head haridust me ka ei anna, siis selleks et kunstnikuks saada, tuleb teha järgmine samm ehk omandada kõrgharidus.

Seer: Või saada vanemaks ja küpsemaks.

Kreis: Me ei saa lubada oma õpilastele, et teeme neist kunstnikud. Aga olen veendunud, et mida tugevam on püramiidi alus, seda säravam on tipp. Kui meilt saadud oskustega on võimalik oma erialal tööd leida – töötada reklaamibüroos või ajalehe juures, kujundada animatsioone või raamatuid – ja seda hästi teha, siis oleme oma ülesande täitnud. See ei välista, et meie lõpetajast ei võiks saada ka vaba-, näitusekunstnik. Meil on väga hea lend, kui sealt tulevad head kujundajad, kellest avalikkus ka mitte midagi ei kuule, sest nad teevad igapäevatööd näiteks Järva Teataja või Valgamaalase juures; aga ka mõni ambitsioonikam, kes nopib rahvusvahelisi auhindu; mõned ettevõtjad ja õpetajad ning kas või üks, kes jätab jälje Eesti kultuurilukku. Tasakaal on paigas ka siis, kui mõnes lennus on jäljejätjaid rohkem ja teises üldse mitte.

Toompere: Olen õige mitmel aastal olnud lõputööde hindamise juures ja võin öelda, et üks asi on illusiooni loomine, et lõpetajast saab kunstnik, teine aga arusaamine, et koolist saadakse kaasa väga tugevad tööriistad, et ka siis, kui kunstnikuillusioon puruneb, saadakse oma erialal hästi hakkama. Tihtipeale saavad noored inimesed just siin aru, et kunstnik olla on tore mõttemäng, kuid nemad tahavad minna teist teed mööda. Sama oluline kui anda tõuge, et noorest inimesest saaks kunstnik, on teha talle selgeks, et äkki ei ole mõistlik seda teed minna.

Kust tulevad teie õpilased? Kas Tartu kunstikoolist tuleb rääkida kui Lõuna-Eesti koolist?

Kreis: Kindlasti mitte, me teenindame tervet Eestit. Kindlasti tuleb Tartust ja Tartu ümbrusest rohkem, tavaliselt umbes 40%, 60% õpilastest tuleb igalt poolt mujalt. Ühel aastal on viis õpilast Ida-Virumaalt ja kolm Valgamaalt, neli Pärnust ja kaks Tallinnast, teisel pisut teisiti, aga Eesti on kaetud.

Miks üks noor inimene valib praegusel ajal Tartu kunstikooli?

Kalde: Olen ise siin õppinud ja üks mu poegadest lõpetas selle hiljuti. See on väga hea kool. Pean lugu traditsioonist ja headest õpetajatest. Kui mõelda Kuressaare ametikooli peale, kus antakse ka kunstikutseoskust, siis Tartus on värskelt lõpetanud kunstiharidusega kunsti­inimesi, kes võiksid õpetajana töötada, kindlasti märksa rohkem kui Kuressaares. See on meie kooli eelis. Pärast meie kooli lõpetamist läks mu poeg edasi Hollandi Utrechti kunstikõrgkooli õppima. Tartu kunstikooli hindab mu poeg eelkõige siin saadud kutseoskuste pärast.

Kui palju on erialade sisu viimase viie, kümne aastaga muutunud?

Kalde: Eelkõige on muutunud töö­vahend: varem tehti kujundustööd käsitsi, nüüd arvuti abil. Kunstnik-dekoraatori töö juures on suur mõte jäänud samaks: kas kunstnik teeb oktoobripühade plakati või kaubandusreklaami „Ostke meie sukkpükse!“, kompositsioon ja muud vormivõtted, kunstnikutöö on ju sama. Lüüa tuleb kujundiga. Kunstnikud ei armastanud oktoobripüha ideoloogilist sisu ja ega nad ei armasta ka kauba pähemäärimist, aga sellegipoolest teevad ilusaid plakateid.

Seer: Tartu kunstikoolist mujale edasi õppima minnes tundsin ennast väga mugavalt, sest valdasin traditsioonilist kunstipoolt, näiteks abstraktset kompositsiooni, ja ka digitaalseid vahendeid.

Kreis: Põhikoolijärgse õpetamise kõrval on meile tähtis ka täiskasvanute õpe. Tänavune täiskasvanute taseme konkurss oli väga tihe. Uus suundumus on aga, et meil õpib kolm õpilast, kes samal ajal õpivad ka Tartu kõrgemas kunstikoolis. Eesti haridussüsteem võimaldab seda, et võib korraga omandada kutse- ja ka kõrghariduse. Kaks kõrgema kunstikooli mööbliosakonna tudengit tulid meile kujundusgraafikat õppima. Skulptuuriosakonna tudeng õpib meil 3D-d. Oleme TKKKi skulptuuriosakonna juhataja Anne Rudanovskiga arutanud, et nüüd on õige aeg töötada välja ühine õppekava. Kutsekool ja rakenduskõrgkool võivad seda teha.

Kuidas teie õppesüsteem toimib?

Kreis: Oleme koos potentsiaalsete tööandjatega töötanud välja kutsestandardid. Need on meie õppekava alus. Kõik, kes järgmisel aastal meie kooli lõpetavad, teevad kutseeksami. See ongi lõpueksam. See süsteem on hästi selge ja lihtne, aga peame jätma võimaluse ka neile, kes tahavad minna kõrgkooli edasi õppima ja seetõttu peavad sooritama riigieksamid.

Eriala peab küll kohe sisseastumisel valima, aga esimene õppeaasta on kõigil erialadel üsna sarnane: tegeletakse üldise mõttelaadi kujundamisega, nii et eriala saab ka hiljem vahetada. Kõigil kujundamiserialadel tuleb esmalt mõelda välja idee ja siis see vormistada. Vormistamine on seotud juba kitsama erialaga: kas teha seda 3D-programmide abil või animatsioonis või veel kuidagi teisiti, kas paberil või ka ruumiliselt.

Varasemal ajal oli igal asutusel oma kunstnik ja kunstikooli lõpetaja suunati mõne asutuse juurde tööle. Mis saab nüüd teie lõpetajast, kes ei lähe edasi õppima?

Kreis: Pool lõpetajatest läheb tööle ja pool edasi õppima. Kui õpilane on olnud töökas ja piisavalt küps, siis on talle töökoht olemas: kas siis kujundusfirmas, ajalehtede juures on heade tehniliste oskustega küljendajatest ikka puudus. Tihtipeale leitakse töökoht juba praktika ajal.

Toompere: Küllalt sageli astub ka kaitsmiskomisjoni liige lõpetaja juurde ja ütleb, et tema firmas on lõpetajale töökoht. Aga kunstikooli lõpetajad on võitnud ka Kuldmuna, meie maineka reklaamiauhinna.

Kreis: See ei ole just reegel, aga äsja meie kooli lõpetanud noor inimene võitis Kuldmuna.

Toompere: Reegel on aga see, et kunstikooli lõpetajad löövad läbi, olgu siis disainis või ka vabades kunstides. Toome või Oot-Oot mööblistuudio näite, mille asutajad Marko Ala ja Joonas Torim on kunstikooli lõpetanud.

Kreis: Meie lõpetajad ei lähe sugugi ainult kaubamajja riideid sättima, kuigi ka seal leiab tööd, neid vajatakse noortes firmades, kas või ERMi uue väljapaneku loomise juures. Ka ülikooli pinnal loodud Fitsmes leidsid meie lõpetajad rakenduse. Maailm, kus meie kooli haridusega inimesi vajatakse, on märksa kirjum, kui oli varem ja kui seda ka praegu laiemalt teatakse.

Kes on teie õpetajad, kes suudavad hariduse muutunud sisuga kaasa tulla?

Kreis: Meie õpetus on siiani nii-öelda söest digilauani: meie õpetaja peab valdama kõige vanemaid ja ka kõige uuemaid vahendeid. Koolijuhina olen lähtunud tasakaalust, et meil on võrdselt noori ja vanu, mehi ja naisi, neid, kes on kohapeal ja neid, kes käivad meil õpetamas. Kui ehitaksin kooli üles ainult staaride, kõrgspetsialistide peale, kes teevad ägeda töötoa, siis kool laguneb laiali. Ka ainult nendega, kes õpetavad meil hommikust õhtuni, kool ei toimiks. Peavad olema põhikohaga õpetajad ja need, kes annavad mingit kindlat kursust. Võiks ju olla näiteks üks maaliõpetaja, kes õpetab algusest lõpuni, aga kui selle õpetaja õpetamislaad ei sobi, siis õpilane ei arene. Ka kunstiajalugu oleme püüdnud õpetada kitsama erialaga lõimitult: 3Ds nad modelleerivad kunstiajaloo stiile või ajastu detaile. Meie lõpetajatest ei saa ju kunstiajaloolasi, nad peavad teadmisi oma erialatöös kasutama. Oleme püüdnud olla väga avatud, aga ikka ei paista välja.

Vahest on põhjus selles, et Tartu kõrgem kunstikool ja kunstikool kipuvad segamini minema. Asute ju samades ruumides.

Kreis: Võiksime ühe õppeasutusena tegutseda, aga praegused haridusseadused seda ei võimalda. Nii et ei ole veel õige aeg sellest rääkida.

Toompere: Milline on rakendusliku kõrghariduse ja kutsehariduse vahe? Kõrgemas kunstikoolis õpitakse neli aastat, kui kunstikooli tullakse gümnaasiumi baasil, siis õpitakse kaks ja pool aastat. Teie stardipositsioon on täpselt samas kohas. See on kummaline hariduspoliitiline vahetegemine.

Kreis: Rakenduslik kõrgharidus on märksa paremini rahastatud. Paljuski kasutame samu õpetajaid.

Kes teid rahastab ja kui palju peate ise juurde teenima?

Kreis: Kutsekoolid on riigikoolid, nii ka meie oma. Kutsehariduse rahastamine on aga ajale jalgu jäänud kõikides valdkondades. Isegi üldhariduslikud riigigümnaasiumid on paremini rahastatud. Poliitiline tellimus on tasuta kõrgharidus ja riigigümnaasiumide loomine. Kirjutame ka hästi aktiivselt projektitaotlusi, aga saame napilt makstud õpetajate palgad, 85% eelarvest läheb palkadeks. Meie õpetajate palgad on üldhariduslike koolide omadega samas skaalas. Meie õpilastel peaksid olema personaalsed töökohad, korralike programmidega varustatud arvutid. Seda on keeruline tagada. Kutseharidus on tohutult alarahastatud.

Toompere: Võiks ju eeldada, et spetsialiste õpetavad oma ala tipud. Reklaamibüroos makstakse tippkujundajale mitu korda rohkem. Praeguse palgatasemega ei suudeta võistelda, aga kool vajab tippusid.

Kreis: Õnneks on tippudel missioonitunne ja nad ei tule ka pikalt õpetama. Nemad ei vii õpilasi samm-sammult edasi. Kunstiõpetajad ei ole läbikukkunud kunstnikud ja iga superkunstnik ei ole ka hea õpetaja.

Kuivõrd on teie õpilased praeguse kunsti sees? Neist peaksid ju saama teadlikud kunstitarbijad.

Toompere: Millegipärast on see üldine tõdemus, et tudengid ja ka kunstikooli õpilased on see grupp, kes kõige vähem käib näitustel. Üldhariduskoolid käivad rohkem, sest õpetajad viivad.

Kreis: Meie uues õppekavas on sees kaasaegse kunsti temaatika. Meile tulevad õpetama näiteks Merike Estna ja Eike Eplik. Kui meie õpilased ka näitustel ei käi, siis tuleb kunst ise nende juurde. Meil on väga hea koostöö Tartu Kunstimaja ja ka kunstimuuseumi haridustöötajatega. Koos nendega on ka järgmise aasta plaanid paika pandud. Kuigi raha napib, oleme püüdnud kombineerida ühissõite Tallinna kas graafilise disaini seminaridele või nagu nüüdki – disaininädalale. Seda on äärmiselt vaja.

Millisena näete oma kooli tulevikku?

Kreis: Kunstiõppeasutused ja kunstnikud üldse teevad liiga vähe koostööd. Muusikud teevad märksa rohkem. Meil on ühisplaanid EKA ja kunstnike liiduga, aga kõikidel on kogu aeg kiire. Midagi on paremaks läinud, aga Eestis on kunstivaldkonnas tegutsejaid üksjagu vähe, et midagi saavutada, tuleb koostööd teha. Mina võiksin tunda vastutust selle eest, mis toimub EKAs ja EKA rektor omakorda vastutab Tartu kunstikooli eest. Oleme ju professionaalse kunstihariduse eri astmed. Noorema põlvkonna lastekunstikooli juhtide Aadi Tegova ja Kristjan Mändmaaga tundsin, et meil on sarnane mõttelaad. Mul on tunne, et kunstnikkond ei taju, millises süsteemis tegutseme. Väga palju on ju meie enda teha. Kui aga igaüks peab ainult oma pisikest kooli ja oleme veel teiste peale kadedad, siis raiskame noort annet ja vähest riigiraha. Usun, et see muutub uue põlvkonna pealetulemisega.

Kas koolil on siis ikka tulevikku?

Toompere: Eks see sõltu Eesti hariduspoliitikast, mis on üsna etteaimamatu.

Kreis: Oleme kõrgkoolidest paar aastat ees, sest meile tulevad 15–16aastased noored oma ideede ja soovidega. Just nende põhjal tuleb meil antavat haridust kogu aeg ajakohastada. Me peame nende järgi ka ennast muutma. Keegi ju ei öelnud meile, et viie aasta pärast vajatakse 3D-spetsialiste. Me tundsime, et seda on vaja. Väikese, isegi nišikoolina on lihtsam paindlik olla. Ühiskond vajab visuaali loojaid, ükskõik kas nad teevad ägedaid loosungeid, vaimukaid animafilme või süvakunsti projekte. Meie pluss on see, et oleme julgenud teistmoodi teha.