Kosmilised kultuurikontaktid hakkavad tasapisi taastuma
Eike Eplik, Kristi Kongi ja Anna Mari Liivrand on kunstnikud, kes loovad uut esteetikat, sellist, mis on otsiv ja mänguline ning ei karda libastumist ega liialdusi.
Eike Epliku, Kristi Kongi ja Anna Mari Liivranna ühisnäitus „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ Läti kaasaegse kunsti keskuses Kim? kuni 26. I 2025. Näitus valmis Kogo galerii ja Kim?-keskuse koostöös, kuraator Šelda Puķīte.
Niisiis Riia, kolm Eesti kunstnikku esinemas oma ühisnäitusega „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ kaasaegse kunsti keskuses Kim?. Ingliskeelset sõna nebula eesti keelde „udukoguks“ tõlkides läheb kahjuks kaotsi nebula kõlaline viibe „neo“ suunas, mis selle näituse kontseptsiooni ja meeleolu suhtes on väga kohane.
Eplik, Kongi ja Liivrand tõid Riiga õige mitmeharulise külakosti. Kõigi kolme tööd olid radikaalselt eriilmelised: ainuke asi, mis neid vormiliselt ühendas, oli hübriidsus ja installatiivsus. Anna Mari Liivrand paaritas vitraaži sepise ja leidobjektidega, Eike Eplik ehitas oma installatsioonid laseriga lõigatud terasest, portselanist, juustest ja imelikest häälitsustest ning Kristi Kongi maalid, nagu ikka, algasid juba galeriiseintelt. Kristi Kongi tööd jäidki näitusetervikus domineerima, pole midagi parata – terveid seinu täitvad värvipinnad on mõjusad, värvis on palju jõudu.
Näitusel oli tegelikult ka neljas komponent – novelli sugemetega essee, mis tavapärast kuraatoriteksti formaati märkimisväärselt ületas. Õigupoolest võin ma vaid oletada, et teksti autoriks on kuraator Šelda Puķīte, sest teksti autorsust ei ole publikuga jagatud. Tekst tõlgendab Epliku, Kongi ja Liivranna töid kosmoloogiliste sünni ja surma protsesside kaudu.
Anna Mari Liivrannale omistab teksti autor valge kääbuse ehk siis surnud ja jahtuva tähe rolli. Sakraalarhitektuurist ja -vitraažist laenatud vormid loovad tema ruumis lagunemise ja kokkutõmbumise õhkkonna. Kosmoloogilise metafoorikaga jätkates kirjeldatakse Kristi Kongi maale tähtedevaheliste udukogudena. Intensiivsetest üleküllastatud toonidega värvipindadest ja gradientidest moodustatud kollaažid on nagu algaine, millest tihenemise teel võiksid moodustuda uued tähed. Eike Eplikule on jäetud sünni ja uue elu käivitamise roll. Juustega kombineeritud glasuurkeraamika on ühemõtteliselt erootiline, kaootiliselt põrandale paigutatud ja sambaid pidi lakke roniv pisiplastika jätab mulje elurikkusest. Kosmiline eluring saab täis.
Näituse kujundajana oleksin ma ise palju asju teisiti teinud. Kunstnike paigutamine nelja eraldi ruumi killustas näitusetervikut ja takistas teoste omavahelist suhtlust. Võib-olla oleks maksnud näitusega oodata järgmise aastani, kui Kim? uutesse suurtesse ruumidesse kolib? Ma tahaksin näha seda näitust avaras ruumis, kus kõik kolm kunstnikku oleks koos ja saaksid üksteist kõnetada. Praeguses variandis domineerisid Kristi Kongi kaks täismaalitud seintega tuba nii ülekaalukalt, et Epliku ja Liivranna komponent jäi tagaplaanile. Liivranna väga uhked vitraažid jäid omakorda tema laest rippuvate sepiste varju, üksikelemendid olid paigutatud liiga ühtlaselt hajusatena, niimoodi ei saanud tekkida rütme ega aktsente.
Algul olin ma pettunud ka Eike Epliku ruumis, põrandale laotud väikesemõõtmelised objektid jäid minust liiga kaugele ega suutnud ennast kehtestada. Ülalt alla vaatav jumalik pilk võinuks näituse filosoofiaga küll sobida, aga tegi seda teoste arvel. Lakke installeeritud helikiirgurid tõmbasid tähelepanu hoopis üles. Pilt muutus aga kohe, kui ma taipasin kõhuli heita ning siseneda väikeolendite maailma nende endi perspektiivist. Selgus, et galerii põrandal hargneb väga huvitava dramaturgiaga maailm. Sellele võinuks mõelda aga juba näitust kavandades. Selleks et publik tahaks pikali heita ja mööda põrandat ringi roomata, tuleks anda talle vastav vihje või peibutus. Näiteks kasutada sobivat põrandakatet. Praegune kulunud valubetoonist tehasepõrand ei ahvatlenud kohe üldse mitte. Teine võimalus olnuks kasutada mingit poodiumi ning tõsta ekspositsioon vaataja silmade kõrgusele.
Aitab nurisemisest. Artikli alguses tõin sisse ladina keelest laenatud sõna NEO. Seitsmekümnendatest saadik oleme me elanud POST maailmas – postmodernism, post-katatooniline ajastu, postapokalüptika … Just nagu ei seisaks meil midagi enam ees. Ma olen sellisest maailmast väsinud ja igatsen maailma, mis pööraks pilgu tulevikku ja püüaks ära arvata, kuidas saaks leevendada hädasid, millesse me endid mässinud oleme. Eike Eplik, Kristi Kongi ja Anna Mari Liivrand on kunstnikud, kelle puhul ma söandan kasutada seda võlusõna „neo“. Nad loovad uut esteetikat, mis on otsiv ja mänguline, ei karda libastumist, ega liialdusi. Programmiline uue otsimine peegeldub ka kunstikeskuse nimes. Kim? moodustub lätikeelse küsimuse „Kas ir māksla?“ – „Mis on kunst?“ esitähtedest.
Tore, et meie kultuurikontaktid Lätiga tasapisi taastuma hakkavad. Taasiseseisvumise ajal pöördusid pilgud eemale, Soome, Rootsi, kogu vana Euroopa ja Ameerika suunas, maailm avanes suure tuhinaga. Viimastel aastatel on Läti vastu tärganud uus huvi, piirituseturismi kõrval elavneb ka kultuurisuhtlus. Käesoleva näituse korraldas Tartu Kogo galerii kultuurivahetuse korras Riia Kim?-iga, kuraator Šelda Puķīte. Samal ajal toimus Laura Põllu näitus „Ta mõtiskleb asjade põlemasüttiva loomuse üle“ galeriis LOOK! sama seltskonna korraldatuna.
Kogo galerii on teinud tublit tööd Lätiga kunstivahetuse vallas. Bolderāja kohvikus esines meie Ringhold (EleOnora ja Kalle Tikas) mitme kontserdiga. Läti kunstnikud naersid, et see on nagu Eesti kunstiinvasioon. Vara siiski rõõmustada, Läti kunstnike näitusi meil liiga sageli ei näe ja kui Contra poleks läti keelest tõlkimist oma südameasjaks võtnud, oleks läti kirjanduse tõlkeriiul meil õige hõre. Viimase aasta jooksul on ilmunud mitu rõõmustavat raamatut – Contra koostatud ja tõlgitud kontseptualistide luule kogumik „Alfabeedi sünnimaa“ ja Merle Vare tõlgitud Inga Gaile „Ilusad“. Ootan kärsitult lisa.