Kriitikakunst – Igal sõnal on kaal, väljendil tähendus
Dorothea von Hantelmann lõpetas möödunud neljapäeval oma avalikule loengule „Miks on näitustest saanud moodne rituaal?“ järgnenud seminari kriitilise märkusega näitusetekstide kohta. Kasseli kunstiakadeemia professor oli veendunud, et vaatajat ei tohi alahinnata, akadeemilise ja argise kõnepruugi segakeeles kirjutatu pigem heidutab kui abistab teda ning et kunstnikul peaks olema õigus sellisest tekstist keelduda. Ta lisas, mitte just kõige rõõmsamalt, et ega kunstnik institutsionaalse (üle)võimu vastu ei saa.
Mind ei jäänud selles kontekstis vaevama mitte niivõrd programmiliselt keeruline, aktuaalsetest terminitest ja iidolitest tiine keelekasutus, millele on meiegi kunstikriitika kriitikas tähelepanu juhitud, vaata kas või Indrek Grigori „Teksti funktsioon kaasaegse kunsti väljal ehk pressiteated on naiivsetele“ 17. IV 2012 Artishokis, vaid mõistete kergekäeline kasutamine. Möödunud Sirbi autorirubriigis osutab Anders Härm sellele probleemile seoses kuraatorimõistega, mis on laienenud kõikidele, kes on seotud kunstinäituste korraldamisega. See pole eetiline küsimus mitte ainult inimliku edevuse ja eneseupitamise, vaid eelkõige mõistetest tähenduse kaotamise ning meie pluralistlikus maailmas veelgi suurema segaduse tekitamise mõttes.
Olgu kuraatori mõistega, kuidas on, sest tihtipeale ei ole ka kuraatori ametikohal töötavatele inimestele antud täit voli ega nõutud täit vastutust. Märksa suurem segadus on kaasaegse kunsti mõistega. Üks tasand on selle sõna kasutuse sobivus eesti keele struktuuri ehk mis või kes on mille või kelle suhtes kaasaegne (Koidula oli Kreutzwaldi kaasaegne), teine aga kergekäeline kasutamine, mis ka sellest niigi laialivalguvast mõistest imeb viimasegi tähendusraasu. Enne Tartu IV nüüdiskunsti festivali (2013) korraldati KKEKis ümarlaud „Kaasaegse kunst – kas asendamatu mõiste või sisutühi keelevääratus?“. Enamik osalenuist olid institutsionaalse fooniga noore(ma)d kuraatorid-kriitikud, juures vaid Sirbi keeletoimetaja Aili Künstler.*
Ümarlauast jäi kõlama mõte, et kuigi oleks vaja konsensust küsimuses, mis on kaasaegne kunst, on seda võimatu defineerida, sest sellel puudub stilistiline ja sisuline eripära. Ka meediumiga pole midagi peale hakata, sest nii mõnelgi juhtumil kuulub siia ka traditsiooniline meedium. Enamgi veel, täpne määratlemine on selle nähtuse puhul lausa vastunäidustatud. Ainus, kuidas seda määratleda (ja kaitsta ülejäänud praegu tehtava ja levitatava kunsti eest), on institutsionaalne heakskiit ehk teatud institutsioonide ekspertide otsus. Pluss teadmine, mida igaüks, kes kunstiga on kokku puutunud, kannab kuskil kukla taga alateadvuses. See on aga liiga ebamäärane ja institutsionaalne heakskiitki ei aita alati, sest kui elitaarne tsensuur peaks meil läbi minema, siis paremagi tahtmise juures ei saa seda üle maailma laiendada. Jumal tänatud.
Elitaarsuse, väljatõstetavuse kõrval ähvardab kaasaegse kunsti (ja kunstniku) mõiste kasutamist ka kasti panek, oma nišši surumine. Nii nagu seda on proovitud teha feminismiga. Feminismiga see enam nii lihtsalt läbi ei lähe, kuid täpsustava määratluse „feministlik“ puudumisel kiputakse naissoost loojaid käsitlema suurema valdkonna alavaldkonnas. Hämmastusega kuulsin, kui Joonas Hellerma entusiastliku, imetlust täis häälega teatas, et „Plekktrummi“ hooaja lõpetab kuulus naisdirigent Kristiina Poska. Vaevalt et keegi oleks Paavo Järvit nimetanud meesdirigendiks ning tema kuulsust ja kõrget taset mõõtnud meesdirigentide võistlusklassis.
Kutsun olema epiteetidega, iseäranis nii ebamäärastega, nagu on „kaasaegne“, ettevaatlik ning kasutama tõesti ainult siis, kui see on antud kontekstis hädavajalik ja seda saab täpsemalt defineerida. Siis, kui sellel on ikka mõiste tähendus ja kaal. Nii nagu pole vaja dekoratiivseid kuraatoreid, nii ei aita ka dekoratiivsed kaasaegsed kunstnikud.
* Ümarlaua transkriptsioon on avaldatud näituse „Prada Pravda“ kataloogis.