Kristjan Raua preemia tihe sõel

REET VARBLANE

Tänavused Kristjan Raua preemia laureaadid on maalikunstnik Uno Roosvalt, keraamik Anu Rank-Soans, kunstiteadlane Karin Paulus, kunstiteadlane Heie Marie Treier ja fotokunstnik Arne Maasik.

Maalikunstnik Uno Roosvalt ja keraamik Anu Rank-Soans sobivad mõlemad elutöö preemia alla: nad on kinnistanud endale koha kunstiajaloos, kuid tegutsevad aktiivselt igasuguse allahindluseta ka praegu ja loodetavasti edaspidigi.

Anu Rank-Soans pälvis Kristjan Raua preemia aastakümneid kestnud pühendunud tegevuse eest kunstniku ja disainerina. Tema mahukat tööstus­keraamika pärandit ja unikaalloomingut sai näha suurel tagasivaatenäitusel tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Just seal tuli selgelt esile tema ajavaimu tunnetus: tema 1970ndate ja 1980ndate keraamika oli intensiivne, rõõmus, lääneliku elutunnetusega ning ta suutis selle viia ka tollasesse massitoodangusse. Uno Roosvaldi tagasivaateline näitus Kuressaare Raegaleriis oli tõukunud esimesest Erik Haameri preemiast, tänavu pälvis selle autasu Karel Koplimets ja ta teeb järgmise aasta algul seal oma näituse. Kuressaare väljapanekus tuli eredalt välja Roosvaldi oma asja ajamine, iseseisev kunstimõtlemine, aga ka tema sügav ja vahetu suhe loodusega, oskus „liita eksistentsiaalseks tervikuks vaimne maailmapilt ja põhjamaine maastik“, nagu seisab preemia põhjenduses. Draakoni galerii näitusel lisandus vahest piisava tähelepanuta jäänud nüanss – animalist, oskus portreteerida koera kui lähedast sõpra.

Kristjan Raua auhinna saajad Karin Paulus, Anu Rank-Soans, Heie Marie Treier, Arne Maasik ja Uno Roosvalt.

Marko Mumm

Kunstist kirjutamine, kriitika on ise kriitika all olnud: ikka on seda vähe, ja kui on, siis ei osata „õigesti“ kirjutada. Olgu maali või graafika või fotokunstiga, nagu on, sinna on kirjutajaid siiski jätkunud, tarbekunst (või disain või materjalikunst) on läbi aegade olnud vaeslapse osas. Karin Paulus on üks vähestest, kes õpetamise ja suuremate tööde, raamatute kirjutamise-koostamise kõrval on seda lünka ennastsalgavalt ja hästi täitnud: ta on osanud leida ainesele sobiva lähenemisnurga ja viisi, rääkimata sellest, et reklaami visuaalia analüüs on meil üsna puutumata valdkond.

Kristjan Raua preemiat on mitmel korral varemgi antud ühistöö eest mitmele inimesele, näiteks Peeter ja Eve Linnapile Saaremaa biennaali korraldamise eest, Tiiu Talvistule, Reet Margile ja Mare Joonsalule Karin Lutsu näituse ja raamatu eest, Silja Saarepuule ja Villu Plingile ühise loomingu eest. Heie Marie Treieri ja Aarne Maasiku ühistöö XX sajandi ühe väljapaistvama arhitekti Louis Kahni loomingu uurimisel, selle seostamisel Saaremaa keskaegse kindlusarhitektuuriga on aga eriline. Mitte selle poolest, et tõsine kunstiajaloolane uurib ainest süvenenult ja superfotograaf teeb juurde korralikud fotod, seda on ikka tehtud ja tehakse ka tulevikus. Treieril ja Maasikul on kujunenud aga eriline koostöö, ühisest mõtlemisest-arutamisest alguse saanud sümbioos. Kunstiteadlase mõtte edasiarendus on leidnud kinnituse fotokunstniku fotol, fotokunstniku avastatud detail suunanud omakorda kunstiteadlase mõtet. Nende koostöö on kestnud juba kümmekond aastat, tänavu päädis see näitusega „Saarelt saarele. Louis Kahni loominguline teekond“ ÜRO peakorteris New Yorgis. Sealt rändab näitus Philadelphia arhitektuurikeskusesse.

Eesti Kunstnike Liidu ja Tallinna linnavalitsuse ühise auhinna üleandmise tseremoonia peeti nagu ikka raekojas: kunstnike liidu president ja abilinnapea ütlesid ilusaid sõnu, kunstiteadlane arutles laureaatide loomingu üle, kunstnike liidu koor laulis, sõbrad-sugulased õnnitlesid. Õhkkond oli pidulik, isegi harras … aga rahvast oli napivõitu, vaid koorilauljad päästsid olukorra. Kristjan Raua preemia on ju ikkagi kõige vanem järjepanu välja antav kunstiauhind. Oli aeg, mil see oli kõige auväärsem. Nüüd on tekkinud selle kõrvale Konrad Mäe, Ado Vabbe, Eerik Haameri auhind, Köler prize, kulka, EKLi alaliitude, noorte kunstnike auhinnad, Sadolini, G-galerii eraauhinnad, ka riigi kultuuripreemiatest langeb õnneks sageli midagi kunstile.

Kristjan Raud on vaieldamatult meie kunstikultuuri suurkujusid, tema looming on meie rahvuskultuuri üks algallikas ja selle tähendus rahvusliku ühistunde arendamisel on hindamatu. Kristjan Raua puhul ei tohi unustada ka suurepärast ajavaimu tabamist, iseäranis kui mõelda tema varajase loomingu peale. Selle peale tuleks ka preemiate jagamisel mõelda.

Aga küsimus ei ole ainult auhinna maines. 16. mail, täpselt samal ajal, mil raekojas anti üle Kristjan Raua preemiaid, avati Kumus Tanja Muravskaja ja dokfoto keskuses Robert Doisneau’ näitus, fotomuuseumis oli Vahur Puigi loeng … See aga osutab meie kunstielu intensiivsusele. Nagu ka see, et Kristjan Raua preemiale oli esitatud üle kolme­kümne kandidaadi.