Kuhu sa oma käsi topid!?

Maarit Murka maalide võlu peitub võrrandis, mille komponendid on meisterlik maalitehnika, teatav teadvustatud distants ning jahe huumorimeel.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Maarit Murka näitus „Vormist väljas“ galeriis Kalaus / erakliinikus Sensus kuni tänaseni. Kuraator Katri-Evelin Kalaus.

Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse ooteruumis välja pandud kunstinäitus tekitab minus ennekõike segadust ja kohmetust. Leian end väärika büroohoone neljandal korrusel – Tallinna absoluutses kesklinnas – erakliiniku Sensus vastuvõtusaalis, mis on ühtlasi galeriiruum. Siin istuvad kaks sekretäri ja üks varateismeline, kes ootab oma audientsi. Ühel hetkel ilmub kusagilt välja nooruki ema, kes kukub sädistama. Kas telefoni, tiineka või terapeudiga? Ma ei tea. Häbi oli piiluda. Seisan edasi ja üritan kuidagi keskenduda maalidele seintel. Tekib tunne, nagu ma ei peaks siin olema. Võib-olla polegi siin kriitika ja kriitiku koht?

Ent erinevaid kanaleid pidi olen saanud juba kaks aastat infot Sensuses toimuvate näituste kohta. Programmis olnud kunstnikud on nimekad. Katri-Evelin Kalaus, näituse kuraator ja kliiniku üks juhatajatest, on praeguseks kureerinud kunstinäitusi ka väljaspool psühhiaatria keskust (näituste fookuses on vaimne tervis). Läinud aastal koondati näitusetegevus lausa galerii egiidi alla (Galerii Kalaus). Sensuse näituste kajastamine ERRi kultuuriportaalis on saanud juba harjumuspäraseks. Ning ega Murka maalid päris niisama ka seinas pole: neid saadab hinnakiri, samuti leiab vaataja delikaatsed punased täpikesed müüdud teoste kõrval.

Kohased pildid

Kriitikuna pean olukorrale lähenema teatava delikaatsusega. Silmanähtavalt on näituse publikuks ennekõike Sensuse patsiendid, mitte mõni mats tänavalt. See annab näituse kritiseerimiseks esimese ja olulisima orientiiri kergelt kätte: „Kui mina oleksin siin patsient, kuidas ma antud teostesse kliiniku seinal suhtuksin?“ Lühike vastus on: „Pigem hästi!“

Minu meelest peitub Maarit Murka maalide võlu võrrandis, mille komponendid on meisterlik maalitehnika, teatav teadvustatud distants ning jahe huumorimeel. Kõik kolm aspekti on kui jalad taburetile, mille otsa ronides saab piiluda kellegi hingelis-emotsionaalset alastust. Ent ainult piiluda! Nagu öeldud, hoiab Murka oma loomingus, isegi jõhkramate motiivide puhul, alati vaatajaga teatavat vahet, mis mõjub ajuti loomu­omasena, ajuti teadvustatult rõhutatuna. Tinglikult kõigub see metafoorne taburet siiruse ja küünilisuse piiril. Teoste jaheda muige ja kerge distantsi tõttu kõigub ka vaataja kahe vastuvõturežiimi vahel. Ühel hetkel samastun ma teose autoriga, teisel vaatan asja jälle oma rakursist, muutes kunstniku oma peas mingisuguseks karakteriks.

Tänuväärselt on Murka mäng ka sellel näitusel tunda ja näha. Kui kliiniku uksest sisse astuda, võtab vaataja vastu suuremas formaadis teos („Tabula Nero 1“), kus sünkmusta abstraktsiooni taustal hoiavad kaks sinakat kätt heledat tabletikest, mis mõjub otsekui rahuoaas keset mäslevat lõuendit. Humoorikas käik, mis muutub tänu ootesaali atmosfäärile mitmetahulisemaks kui tabletimotiivi käsitlemine kaasaegses kunstis seda enamasti on. Tüüpiliselt tähistatakse tabletiga ju farmaatsiatööstuse võimsust, viidatakse keskmise kodaniku kodustatusele või tähistatakse mingisugust ühiskonna „isandat“, kelle logo tableti peal ilutseb. Olles ka ise antidepressantidega tuttav (SSRI ehk siis ikkagi algaja tase), pean tunnistama, et Murka teos suudab küllaltki hästi haarata seda naljakat ja mitme­kihilist tunnet, mis on seotud sellega, kui oled otsustanud tabletist abi otsida.

Kui vaadata väljapanekut patsiendi pilguga, on ka ülejäänu enam kui vastuvõetav. Peamine korduv motiiv ootesaalis on käed, nagu seda näeb sissejuhatavas teoses „Tabula Nero 1“. Korduva motiivina on Murka torganud oma käed läbi paberi ning maalinud seda, kuidas kehast eraldatud jäsemed oma „paberkehandile“ suu, silma ja nina moodi asja maalivad. Nii nagu ka tabletimaali puhul, toetuvad siingi motiivid suuresti kunstniku enda suutlikkusele mängida tooniga. Maalides pole midagi ülearu dramaatilist, nende teostus on meeldiv. Kuigi „kunstnik maalimas iseennast lõuendile“ võiks motiivina välja kukkuda kuidagi juustuselt või äraleierdatult – sürrealism sai sel aastal siiski juba sada –, on neis teostes seda komistuskivi osatud vältida.

Viimases näituseosas on väiksemas formaadis lõuendil vastandatud fotorealistlik kujutis värvilärakast pisikese värvipinnaga, mõlemad samas toonis. Äkki on (maaliliselt muljetavaldav) lärakas maalitud hoopis pinnakeskmest lähtuvalt? Olgu kuidas on, mäng tõelise ja ebatõelise asja vahel läheb siingi käima. Vaimse tervise kontekst kutsub teoseid tõlgendama teatava emotsionaalse teadlikkuse raamistikus – tee vahet, mis on sääsk ja mis elevant.

Kohatu koht

Kahjuks ei saanud ma jääda nende maalide juurde kauaks uurima, kumb siis enne tuli – pind või lärakas? Avastasin ennast äkitselt sügaval kliinikus, koridoris, mis viib erinevatesse kabinettidesse, ning äkitselt haaras mind endasse paras nõutus. Esiteks kõlab „Läksin arsti juurde, aga siis oli see äkki hoopiski näitusesaal“ nagu olukord, mida keegi võiks unes näha. Teiseks teeb ikka jube kohmetuks vaadata pilte seinal koridorides, mille kabinettides kurdavad inimesed oma isiklikke muresid. Või seista ooteruumis, kus sind piidleb juba mainitud varateismeline. Või üleüldse teha galeriikülastaja tegemisi rõhutatult kliinilises kontekstis.

Patsiendi ja vaataja positsiooni dissonants võinuks tegelikult tähendada, et seda arvustust poleks sündinudki. Dr Kalaus on praeguseks korraldanud Sensuses näitusi juba neli aastat ning kui kunstilembene psühholoog tahab teha näitusi oma patsientidele, on see ju suure­pärane. Mis õigust on ühel kriitikul haukuma tulla? Ent psühhiaatriakliiniku laiemale kunstipublikule avamise, saateteksti kõrvale hinnakirja asetamise ning müüdud teoste kõrvale punase täpikese kleepsu panemisega hakkab kogu tegevus kiskuma juba ohtlikult kommertslikuks.

Äkki on siin tegu erialase kretinismiga, kuid mulle jättis tervik liiga „kõik müügiks“ tunde. Pealegi on küllaltki kopsaka hinna tõttu terapeudi juures käimine seotud mul ühe mõtteussiga: „Aga ta ju kuulab mind ainult raha pärast.“ Ma ei ürita siinkohal diskrediteerida teraapiat või midagi seesugust – mõtteusse ei tohigi usaldada –, küll aga pole ma kallimate kliinikute puhul kunagi suutnud sellest kahtlusest vabaneda. Ning antud näitusel pures see uss ennast mu käbikehast otsmikusagarani – ja jättis mõtetesse ebameeldiva maitse.

Loodan, et mu arvustus ei mõju asjaosalistele demotiveerivalt. „Vormist väljas“ meeldis mulle näitusena ning selle kliiniline kontekst oli, kui midagi, siis meeldejääv. Minu meelest on kunst poolavalike ruumi seintel ainult tervitatav, eriti kui näitusetegevusse suhtutakse entusiastlikult (nagu siin) ning kunstnik saab tasutud. Küll aga tasub Sensusel olla ettevaatlik, sest galeriitegevuse ja psühhiaatriakliiniku läbipõimumine liigub ohtlikult lähedale mingile moraali hallalale, kuhu mahuvad ainult need, kellel on raha, et osta kunsti (ja lubada endale ka teraapiat).

Õnneks pole tegu mingi surma­patuga. Pigem teen märkuse üldisema tooni kohta, mille juures võiks juba abi olla kas või sellest, kui jätta teoste juurde panemata need neetud punased täpikesed. Samavõrd kui kunstnikuna on selle näituse puhul vormis Maarit Murka, on galeristina vormis ka dr Katri-Eveli Kalaus. Ma käiksin suure huviga näitusi vaatamas tema kureeritud galeriis, kui see vaid poleks samal ajal ka kliiniku ootesaal.