Kui kallis on kodu?

 

Näitus kui cross-media-projekt Näitus ?Kodu, kallis kodu? Rotermanni soolalaos kuni 16. I. Kuraator Eha Komissarov.

Esimese hooga lähevad mõtted kinnisvaraturu peale. Ja kodud üha kallinevad, kuigi pärast ELiga liitumist on märgata stabiliseerumist. Teame, et kultuuriti arusaamad kodu füüsilistest tingimustest varieeruvad. (Rääkimata perekonda puudutavatest sotsiaalsetest.) Teame, kuidas elatakse pead-jalad koos Indias ja kui vähe on privaatsust Jaapanis. Rootsis või Ameerikas on lahedamalt ruumi. Skandinaavias olevat elamispinda ühe inimese kohta näiteks kaks korda rohkem kui Eestis. Siinne koduarusaam on aga seotud mälestustega korterikriisi-ühiskonnast. Nüüd on see asendunud rahakriisiga, mis hoiab enamust endiselt, samades, kui mitte kitsamates tingimustes. Paljudele on appi tulnud pangad. Kodu mõistega on kõige domineerivamalt seotud laenuvõtmise retoorika. Koduperspektiivi määrab tänane Euribor, antakse nõu, kuidas kaitsta ennast intressitõusu vastu järgmisel kümnel aastal, missugused pangad pakuvad madalaimat intressi ? infot saab meediast.

Teine poolus on rikaste-ilusate glamuurkodud seltskonnaajakirjades, vastukaaluks on rafineeritud disainkodud nädalalehtede lisades.

Kuid kõik oleneb vaatenurgast. Ilmselt on neid, kes ei kujuta ette olukorda, et pole kusagil olla, ei ole oma nurka. Ja kui puuduvad omaetteolemise tingimused, siis mõjutab see vaimset olemist. Oleme kuulnud lugusid, kuidas intellektuaal kirjutab oma raamatut köögis või skulptor teeb kipskujusid ahiküttega kööktoas. Edukas kirjanik ei saa endale võimaldada loomingulist jõudeelu, peab palgatööd tegema, kunstnikest rääkimata ? selline on Eesti loomingulise eliidi saatus.

Kunsti paradoks on aga selles, et väga heades olmetingimustes võib loomeind üldse kaduda. Kui on hea elada, ei pruugi loomevajadust olla. Ideaalne olukord peaks jääma kuhugi vahepeale, vaimse ja füüsilise ebamugavuse ning vabaduse vahele. Loomingumotivatsiooni on kõige raskem saavutada. Loojat ja kunstnikku saab defineerida motivatsiooni alusel ja varsti saab selgeks, kas ta lihtsalt soovib olla nähtav või on tal ka midagi ütelda.

Kodu on kunstiloomingu läte

Kui kodu on ühest küljest inimeste kui bioloogiliste isendite pesa, siis teisest küljest on elukeskkond inimliku ja vaimse eksistentsi allikas. See ambivalentsus viib mõtleva vaimu metafoorsesse ja poeetilisse kõrgusesse. Ja kunstinäitus tegelebki arusaadavalt sellise mõtleva vaimu esindajate loomingu avaldustega, nagu ka ?Kodu, kallis kodu?. Eksponeeritavad teosed on kui kommentaarid kodule. Kas on mõni ?kodust? läbivam teema? Me elame kodude ühiskonnas. Ja nüüd kodulehekülgede maailmas.

Koduga on igaühel pistmist. Kui mõelda maailmakunsti peale, tulevad silme ette Eija-Liisa Ahtila videod. Nihestatud koduteema on neiski oluline. Teatavasti kasutab ta naiste haiguslugusid, kes on pahatihti just kodus omadega sassi läinud. Kodu ongi turvalisim koht oma kiiksude väljaelamiseks. Mis leiabki seal enamasti aset ? meie varjatud külgede lopsakas lahtirullumine. Ja mõne salakalduvus on kunstilooming. Kodus elatakse, kuid ka luuakse. Kodu on kunstiloomingu läte, võiksime ütelda pateetiliselt.

Marianne Männi, Marko Nautrase, Toomas Kuusingu ?Uje? esitab võrdpildi teiste piilumisest kui salajasest tegevusest, mida tuleb kappi panna. Kapp ongi kui saladuse mahuti metafoor. Ene-Liis Semperi ?Uks? oma introvertsuse ja foobilisusega on paras külalislahkuse kommentaar ? sellega siinmail teatavasti ei hiilata. Villu Jaanisoo installatsioon ?Korraks vaid? on irooniline monument 60ndate superstaarile ja sellisena tõeliselt mahlakas. Tegu on omamoodi kineetilise ja elektroonilise skulptuuriga.

Bie Erenurm koos koera Rasmusega on muidugi tippmark omaette, kuid ei maksaks unustada, et Tallinnas on ?näitusel viibimise projekte? varemgi tehtud. Meenub Ants Juske ?Kunsti piirid? (1994), kus näituseobjekt oli kuraatori tütar, ja Tiina Tammetalu, Kai Kaljo ja Ann Lumiste ruumiinstallatsioon ?Shop Harju 13? (1994) Tallinna Linnagaleriis. Erenurme töö puhul on tegemist performance?iga ja kaudselt on iga performance viibimine näitusepaigas, erineb vaid kestus. Huviväärseks teeb Erenurmi projekti selle nähtavus reaalajas videona Internetis, mis omakorda muudab näituseruumis toimuva mõttetuks. Võinuks koeraga sama hästi kodus istuda. Ja siis oleks tegemist reality-show?ga.

Väärtuslik on selle projekti Internetti jõudmine portaalina woman.delfi.ee/kalliskodu. Kommentaarid on kohati kirglikud, eriti kui meeste ja naiste võrdõiguslikkust puudutatakse, muidu aga ei midagi uut. Sissejuhatuse lause on paljulubav: ?Kuraatorinäitus ?Kodu, kallis kodu? tegeleb mälu, suhete, võimuvõitluste, rollimängude ja soorollide nihestamise kaudu kodu kaardistamisega kaasaegse kunsti keeles.? Selles valguses on tulemus liialtki leige, eesti kunstile omane distantseeritud kommentaar etteantud teemal. Portaalis saab interaktiivselt osaleda ja kommenteerida reaalajas. See ei ole mõistetav näitusest eraldi. ?Cross-media? terminist on mõned viimased aastad räägitud, kuigi suurema kireta. Peter Greenaway ?Tulse Luperi kohvrid? sihib samasse suunda ? üks algprojekt on teostatud mitmes meediakeskkonnas ja ongi mõistetav ?rist-meedia-keskkonnalisena?.

Kõige krooniks olnuks mõne panga reaalselt töötav kodulaenuametnik näitusesaalis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht