Kui sõnadest jääb puudu

Näitusega „Kui magatud unest saaks midagi aru?“ innustatakse rääkima psüühikahäiretest, et suurendada mõistmist ja lugupidamist ning vähendada stigmatiseeritust.

ANU RAE

Näitus „Kui magatud unest saaks midagi aru?“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 15. X, kuraatorid Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamm.

Tänu Kondase keskuse kuraatorite Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamme ettevõtlikkusele autsaiderkunsti tutvustamisel on kunstihuviliste ette jõudnud psühhiaatriliste raviasutuste patsientide kunstilooming. Tööd pärinevad Viljandi Kondase keskusest, mille eesmärk ongi autsaiderkunsti uurida, koguda, näidata ja tutvustada, samuti Heidelbergi Prinzhorni kollektsioonist ja Tartu ülikooli psühhiaatriakliiniku arhiiviist. Kuraatorid on ära tabanud Tartu ja Heidelbergi seose – tänapäevase psühhiaatria isaks peetava Emil Kraepelini (1856–1926). Oma karjääri alguses töötas Kraepelin Tartus psühhiaatriakliiniku juhatajana, kust suundus edasi Heidelbergi.

Näituse avapäeval pidas loengu Prinzhorni kollektsiooni praegune direktor prof Thomas Röske, kes tutvustas kollektsiooni lugu. Kraepelini järeltulija Heidelbergis Hans Prinzhorn (1886–1933) hakkas süstemaatiliselt psühhiaatriahaigla patsientide kunstiteoseid koguma. Kui Kraepelin pidas patsientide loodud ja temale arusaamatuks jäänud teoseid tõendiks nende haigusest,¹ siis Prinzhorn rõhutas patsientide teoste esteetilist väärtust. Prinzhorni 1921. aastal avaldatud raamat „Bildenerei der Geisteskranken“ mõjutas sõdadevahelisel ajal nii mitmeidki kunstnikke ja nende loomingut. Üks mõjukamaid loojaid psühhiaatriakliiniku patsientidest oli August Natterer (1868–1933), kes saigi tuntuks Prinzhorni raamatu kaudu.

Agentsus teistsuguse elukogemusega autoritele

Näitus on jagatud kolme ossa. Esimeses osas on väljas Kondase keskuse kogusse kuuluvad praeguste Eesti autorite teosed. Seejärel järgnevas ruumis on XIX sajandi Heidelbergi kliiniku patsientide loodud teosed. Viimases osas on kuraatorid Tartu ülikooli psühhiaatria­kliiniku arhiivist välja otsinud patsientide loodud teoseid ajast, mil Kraepelin töötas Tartus aastatel 1886–1891. Kuraatorid on välja toonud, et ka näitusesaali seina värv on juhuse tahtel sattunud Tartu kliiniku patsientide haiguslugude kaantega sarnaselt tumesinine.

Kuigi kunsti(ajaloo) taust mul täielikult puudub, siis meditsiiniajaloo vaatepunktist on tegu suurepärase projektiga. Meditsiini ajalugu on juba aastakümneid püütud uurida patsientide vaatepunktist ning nende agentsust (ja selle puudumist) raviprotsessis. Sellest lähtuvalt leian, et näitusel on tehtud igati õige valik, avalikustades patsientide nimed valehäbi tundmata – nii ammu lahkunud kui ka tänapäevaste loojate omad. Lisaks on meditsiiniajaloolased toonud välja, et kui arstidest räägitakse nimepidi ja patsiendid jäetakse anonüümseks, siis tõstetakse arst patsiendist kõrgemale, patsienti vähem austades, justkui kõrvale heites.²

Teatud juhtudel mõjub see liiga karmi kriitikana, kuna alates XIX sajandist elanud patsientide puhul tekib privaatsusnõude tõttu teaduseetika probleem. Võib näida kentsakas muretseda üle-eelmisel sajandil elanute kuvandi pärast praegu, kuid olukorra ilmestamiseks tooksin näite oma uurimistööst. Kui kirjutasin Jaroslav Stadnitšenko abiga ohvriterohkeimast rongiõnnetusest Eesti pinnal 1897. aastal, siis sain oma suureks üllatuseks e-kirja, kus kirjutaja küsis täiendavat infot ühe mainitud inimese kohta, sest tegemist oli tema vanaisaga. Arhiiviseaduses³ määratletud juurdepääsupiirangute järgi XIX sajandi patsientide isikuandmed probleeme ei tekitaks, kuigi väärikat käsitlemist ei tohi kordagi unustada ning juhul kui elusolevad järeltulijad privaatsust soovivad, tuleks sellega ka arvestada. Siiski leian, et võimaluse korral võiks meditsiiniloost rääkides heita patsientidelt anonüümsuse rüü ning nimetada neist nimepidi, andes nii neile hääle, mis võis omas ajas vaid vaevukuuldavalt kõlada.

Näib, et näituse eesmärk ongi kunstilise eneseväljenduse kaudu hääle ja agentsuse andmine stigmatiseeritud ja teistsuguse elukogemusega autoritele. Kui XIX sajandil kunstiteraapiat veel ei kasutatud, siis tänapäeval on see psühhiaatriahaigla või erihooldekodu nädalaplaani osa. Innustaksin lugejat end ette kujutama mõnes sellises asutuses, kus veedetakse pikki tunde tihti ängistavas vaimses seisundis: kui kaua suudaksite tegevuseta oleskleda? Arvatavasti mitte nädalaid, kuid, aastaid, nagu pidi ravi- või hooldusasutuses viibima enamik näituse autoritest. Midagi tuleb ju ometi teha. Eneseväljendamine kunsti(teraapia) kaudu võimaldab kirjeldada oma kogemust ja maailmanägemist olukorras, kus sõnadest hakkab puudu jääma. Seda tehakse käesoleval näitusel suurepäraselt, kaasates ka tänapäevaseid autoreid.

Kui rääkida teoste loojatest, siis nende elulugude kirjeldamisel on oldud ebaühtlane: XIX sajandi saksa patsientide ja tänapäeva Eesti autorite elu­lugude lühikirjeldused on kenasti olemas, kuid XIX sajandi lõpu Tartu patsientide puhul on see puudu. Kraepelini-aegsete Tartu patsientide puhul põhjendasid kuraatorid elulugude puudumist veel poolelioleva uurimistööga. Hindan põhjalikkust samamoodi nagu iga teine teadushuviline, kuid näituse ainsa kriitikanoodina siiski leian, et haigusloo anamneesist, mille vahel kahe nimelise patsiendi looming oli, oleks võinud kas või mõne eluloopudeme välja tuua.

Psühhiaatria koht ühiskonnas

Samuti võimaldab näitus arutleda psühhiaatria koha üle ühiskonnas. Psühhiaatrial oli XIX sajandil ja on ka praegu eriline aura, mis teeb valdkonna paljudele võõraks ja müstiliseks. Arvatavasti sisehaiguste kliinikus taastuvate patsientide loodud teoseid ei märgatakski kokku koguda ja üles riputada. Näitus esitab varjatud küsimuse: mil määral erineb psühhiaatrilise diagnoosi saanud autori looming diagnoosita autorite omast ning milline on selle väärtus? Prof Röske on maininud uuringut, kust selgus, et diagnoosiga ja diagnoosita autorite kunstiteosed üksteisest enamasti siiski ei erine.⁴ Huvitava võrdlusena tõi minuga näitust vaatamas käinud hea sõber ja kunstiajaloolane Kristiina Tiideberg välja asjaolu, et näitusel eksponeeritud autor Heiki Säga on kleepinud oma jooniste aluspaberid kokku samamoodi, nagu seda tegi Kristjan Raud.

Teisalt tuleb välja tuua Euroopa kultuuriruumis sajandeid kestnud uskumus, et loomingulisus ja/või geniaalsus on hullumeelsusega põhjuslikult seotud, ja see jõudis

kulminatsiooni romantismi ajastul, mil tulevastel mitte­melanhoolsetel kunstnikel-kirjanikel ei olnud isegi mõtet üritada. Arvatavasti suudab meist igaüks nimetada mõnda kodu- või välismaist loominguinimest, kes on olnud kimpus mõne sõltuvusega, läinud vabasurma või kannatanud psüühikahäire all. Vahest kuulsaima kannatava kunstniku Vincent van Goghi (1853–1890) näitel tuleb välja tuua, et oma haigushoogude ajal ta kunstiteoseid ei loonud ega isegi kirju ei kirjutanud.⁵ Aristoteleselt pärinev idee hullumeelsuse ja kvaliteetse loomingu sidemest pole veel vastust leidnud ning debatt veel jõudsalt kestab.⁶

Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil elab üks inimene kaheksast psüühikahäirega.⁷ Ka Eestis diagnoositakse psüühikahäireid järjest suuremal arvul inimestel.⁸ Seetõttu on järjest vajalikum rääkida psüühikahäiretest selleks, et suurendada mõistmist ja lugupidamist ning vähendada hirmu ja stigmatiseerimist. Tartu kunstimuuseumi näitusega tehakse suurepärane panus sedalaadi arutelu ergutamisele.

1 Emil Kraepelin, Psychiatrie. Ein Lehrbuch für Studierende und Ärzte. III Band, II Teil. Johann Ambrosius Barth, Leipzig 1913, lk 725–727.

2 John Harley Warner, The Uses of Patient Records by Historians: Patterns, Possibilities and Perplexities – Health and History 1999, 1:2/3, lk 110.

3 Arhiiviseadus § 42. Juurdepääsupiirangud punkt 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/75133:

„Delikaatseid isikuandmeid, mis käsitlevad isiku tervislikku seisundit, [—] sisaldavale arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 30 aastat, alates isiku surmast, või 110 aastat, alates isiku sünnist, kui isiku surma pole võimalik tuvastada, või 75 aastat, alates dokumendi tekkimisest, kui isiku surma ega sündi pole võimalik tuvastada.“

4 Christoph Redies et al., Statistical Image Properties in Works from the Prinzhorn Collection of Artists with Schizophrenia. – Frontiers in Psychiatry 2017, 8:273, lk 1–15.

5 Wilfred Niels Arnold, The Illness of Vincent van Gogh. – Journal of the History of the Neurosciences 2004, 13:1, lk 27.

6 Shelley H. Carson, Creativity and Mental Illness. – The Cambridge Handbook of Creativity. Second Edition. Toim James C. Kaufman ja Robert J. Sternberg. Cambridge University Press, Cambridge 2019, lk 296–318; Simon Kyaga, Creativity and Mental Illness. The Mad Genius in Question. Palgrave Mcmillan, New York 2015.

7 https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/mental-disorders

8 https://www.err.ee/1609013537/ath-diagnooside-arv-mullu-kahekordistus