Kui suur on paras?

Silja Saarepuu ja Villu Plink

Tulevase Kabelimäe külje all Kunstihoones, mille seinte vahel on endiselt kena tava korraldada kunsti alaliikide ülevaatlikke aastanäitusi, pajatab skulptuur seekord võimust ja vabadusest. Skulptuuri aastaülevaatenäituse läbiv teema on praegu valitseva trendi kohaselt monument. Kui kunstiinstitutsioonide-väliselt on monument paraku teemana taas puhtalt võimu lahata, siis siseringis,  praegu Kunstihoones, on skulptuuril piisavalt võimu ja vabadust pooleteist kuu vältel omapoolseid lugusid pajatada. Eestile on iseloomulik loominguliselt improvisatsiooniline valitsuskooslus: nii  jaotatakse portfelle justkui pudelimängu alusel, ei mingit põhimõttelist võrdlusmomenti kingsepa oma liistude juurde jäämisest. Veider, kuid eelmainitu põhjal ka loogiline, on võimu isevalitsejalik suhtumine kunsti väärtuse määramisel.

Müts maha gaasijuhtmele “ei” ütlemise eest, ka ühe tülika hauatähise teisaldamise eest loomupärasesse tsooni, aga müts uuesti pähe teise hiiglasliku hauatähise püstitamise plaani ees. Rahvaesindajailt ootaks minakesksuse asemel rohkem neutraalsust ning kaasaegsust.

Mis puudutab aktuaalset Vabadussõja samba teemat, siis kõlasid kõige huvitavamad kommentaarid konkursi ekspertkomisjoni valituks osutunud lahenduse plusside ja miinuste kohta teleuudiste vahendusel järgmiselt: “Mmm… minu arust on see liiga suur, võiks väiksem olla”,  “Mmm (meelalt)… suurus on see, mis ainsana selle puhul köidab…”

Kuid millest räägib siis meie skulptuur? Mati Karmin ja Jaagup Metsalu lendavad Tõlluga peale. Ja nad on täiesti õigel teel, alustades juba kavandatu suurusest: Kalevipoeg või kasiino üks m… kõik,  lisaks moodustaks Töll dueti Maarjamäe memoriaaliga ning omakorda võiks kaugemas perspektiivis olla sissejuhatus pompoossele fallistilisele alleele, mis kulgeks kesklinnast nudistirannani. Samasse konteksti paigutuvad näitusel kujunduslikult kompositsioonina paigutatud Hannes Starkopfi porgand ja Carmen Lansbergi oksendav tütarlaps. Kirke Kangro “tõeline monument” moodustab visuaalse dueti Vergo Verniku praguneva kompromissiga: kas võtta mõlemat Ekke Väli Kalevipoja lammutamise video selgitusena kui kompromissi astuda samm tagasi tõelise monumendi ees, ei oska täpselt öelda. Jüri Ojaveri ruupor laulab universaalselt kolmel Eestis kombeks olnud moel XX sajandil. Paul Rodgersi ebauniversaalselt demograafiliselt plahvatuslik naelvoodi. Little Warssavi ühegi riigi identifitseeritava tähiseta universaalne lipp. Terje Ojaveri pjedestaalile tõstetud kodanik X: kas hunt lambanahas või lippudega ehitud universaalkodanik. Margus Kadariku Aljoša viimased hingetõmbed, Anu Põdra kõnepult pärast kodaniku X sütitavat etteastet, Johnsson&Johnssoni rahvaste sõpruse souncheck,  Neeme Külma huulepulgast alasi tühjade A 4 paberite virnal. Mare Mikoff tegeleb moeikoonidega ootamatult ebagigantomaanilisel viisil. Marco Laimre jutunurk läppunud kunstiringi välise moodsa kunsti ringi asutamise teemal, Mari Liis Tammi vabadussamba kujund, Tõnu Smidti klassikaline hubin. Lapsemeelsetele soovitaks Anssi Kasitonni kineetilist tuba Angelika Fojtuchi kannibalistliku nurgakesega ning Hudnoi sõbralikke peletisi ja  Zeger Reyersi videoboksi loomakaitse organisatsiooni mitte kuuluvatele patsifistidest faunasõpradele. Tiiu Kirsipuu meediamull illustreerib meie igapäevast infotulva.

Tahaks loota, et sõnavabadus pole kõigest reaalsuses lõhkev meediamull. Et oma meelsuse väljendamise vabadus sõltub ühtedel võimust, teistel võimalustest, on ikkagi võim see, kes laseb püstitada ausambaid, sealhulgas vabadusele, aga ka neid kõrvaldada, kui tarvis. Vähemalt kunstisaalis on monumentide püstitamise võimalus, võim ja vabadus, kunstnike käes.

Eksperimendi mõttes võiks tuleva aasta kunsti ülevaatenäituse kuraatorirolli usaldada Eesti linnavalitsuste ja ministrite konsiiliumile.

Lootes, et Eesti linnapilte ei hakka ilmestama (linna)valitsuse tahtetriumf, et ükskord saabuks aeg, millal… poliitik ja skulptor (kunstnik) naeratades ulatavad teineteisele käe.