Kui turbiinid pöörlevad, aga vesi seisab

Armastust ja loovust on vaja just praegu, kui kõigi vaimne tervis vajab tähelepanu ja abi on kättesaadav vähestele. Armastuse ja loovuse abiga võime jälle saada psühholoogilisteks olenditeks.

TANEL RANDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Paar aastat tagasi põlesin läbi. See juhtus Valgas, kus tegelesin „EV 100“ projektiga. Läbipõlemisel oli pikem eellugu ja hulk põhjuseid. Rääkida pole sellest siiani lihtne ja võimatu on seda mahutada mingisse loogilisse struktuuri. Võidakse arvata, et mul on sellega seoses väljapoole suunatud etteheiteid, sest selles loos on palju kriitilist. Aga nende mõtetega ma hoopis kirjeldan iseendas toimuvat. Ja nende mõtete toel on minus tekkinud tänulikkus selle kogemuse eest. Usun, et see oli vajalik õppetund.

Alustaksin Margaret Tali sõnadega, kes mõned aastad tagasi kirjutas artikli „Me peame rääkima depressioonist“ (Sirp 18. I 2019). Ta märgib seal nõnda: „Neoliberalistlik loogika eeldab vabakutselise jätkuvat ühelt projektilt teisele hüppamist, et toime tulla. Toibumiseks projektide vahepeal jääb aga aega üha vähem.“ Soovitan selle artikli uuesti läbi lugeda, see on praegust elu arvestades ülimalt asjakohane.

Mäletan päeva, kui olin Valgas avanud uue näitusepinna, olles seda eelnevalt kuu aega koos kahe sõbraga renoveerinud ja ette valmistanud. Keegi küsis minult, kus mu järgmine projekt toimub. Vabakutseliste maailmas ilmselt täiesti loomulik küsimus – oled vaevu midagi alustanud, kui pead juba mõtlema, kuhu edasi. Sa ei saa kunagi olla ihu ja hingega kohal, keskenduda, pühenduda. Sa oled nagu rändrohutirtsude parv, mis peab pidevalt asukohta vahetama, sest ressursid kuluvad kiiresti läbi.

Eemalt vaadates võib sellises ränduri elus olla palju vabadust, ja eks see on osaliselt tõsi ka, sõltub, millega võrrelda. Mind ennast ahvatles selline elu kunagi väga.

Kaasaegset kunsti on raske käsitada ajaloo osana, mis saab alguse Willendorfi Venusest ja koopajoonistest. Pigem võiks see alata istandusmajanduse ja Escrava Anastácia näomaskiga.

wikipedia.org/wiki/Escrava_Anastacia

Valgas jõudis mulle eriti teravalt kohale, et see, millega ma tegelen, on ebanormaalne. Sain aru, et see riigist maha jäetud linn1 vajab tõelist pühendumist, hoolt ja armastust. Mitte ainult see linn, vaid igal pool ja igas eluvaldkonnas on vaja pühendumist ja stabiilsust. Vähemalt praeguses maailmas. Aga mina tundsin end nagu läbituiskaja. Sest minu arvates on isegi ligi kaks aastat (küll vahelduva eduga) kohapeal tegutsemist läbituiskamine. Kui teha lühikesi, paarikuiseid projekte, ei pane midagi tähele, sest kese on eemal, kindlas kohas. Pikem kohal viibimine kasvatab justkui juured alla ja ehk tuleb see valu just sealt. Igatahes, olles „EV 100“ kultuuriprogrammist finantseeritud, otse Tallinnast tulnud, üritades selles linnas kultuurielu matkida, tundsin end nagu riigibuss (vt üks „Tujurikkuja“ saade). See oli raske. Öelda galerii külastajatele, kooliõpilastele, et see on kõik, nüüd ma lähen ära ja ei tule enam tagasi. Eks see oli minu enda valikute summa ja ühtlasi paratamatus, et mul ei jätkunud jõudu edasi tegutseda nii nagu tegutsevad kahes samasuguses piirilinnas minu kolleegid – tegutsevad pühendumisega, pikki aastaid ühe koha peal elades. Minul aga on pidevalt tuli takus.

Valga linn lakkas minu sealoleku ajal ametlikus mõttes linnana eksisteerimast. Kui olin oma projekti lõpetamas, tekkis mul küünilisi mõtteid, et oleksin ju saanud matkida ka Valga haigla sünnitusosakonda ja muid avalikke teenuseid, mis sealt kadunud on. Olin kokku puutunud eluga, mis nõuab rohkemat kui lihtsalt üks projekt. Ja näinud oma peegelpilti. See tekitas minus palju kriitilisi mõtteid iseendast ja kogu meie kultuuri olemusest. Alustades hüperproduktiivsest projektimajandusest, mis mingis väga muutlikus kontekstis (aga elu ongi muutlik) võib osutuda jäigaks plaani­majanduseks – isegi siis, kui oled paindlik, nii nagu mina sain olla, sest mulle oli antud palju vabadust, mille eest olen tänulik. Lõpetades selle professionalistliku maskeraadiga, kus kõik kolleegid on üksteisele konkurendid, ruum on kitsas ja seinal särab autahvel.

Vaatemängukultuur ja selle tabud

Sellega seoses tekkis mul mõte, et meie vaatemängukultuuri mittevaatemänguline osa on selle tõrjutud varjukülg. Seal asub kõik mahasalatu ja see must mass, mis jääb autahvli taha, näiteks halvad inimsuhted, läbipõlemised, ebaõnnestumised, sigadused. Samuti on seal tabuteemad. Vaatemängukultuur põhineb konkurentsil ja perfektsionismil. See represseerib ja hirmutab meid, samal ajal meelitab ning ülendab väheseid väljavalituid. On kunstnikke, kes teadlikult vaatemängule vastanduvad, tegeledes elu varjukülgedega, ent nende tegevuse tulemuslikkus sõltub ikkagi soorituse perfektsusest ja selle kaudu osalevad nemadki vaatemängus, millega kaasnevad üksikud voorused selle vastuolu kompenseerivad.

Seda vaatemängu juhib justkui karismaatiline ja nartsissistlik arhetüüp. Me kõik oleme temaga kokku puutunud ja peame temaga pidevalt arvestama. Ta ei jäta kedagi külmaks ja igaühel on temaga mingisugune suhe – kas samastumine, vastandumine, allumine, vaatlemine või muu. Neoliberalistlik loogika, millest eespool oli juttu, kultiveerib pidevalt ellujäämisrežiimil hinge vaakuvat enese­kesksust, kus kõikide probleemide algpõhjuseks on vähene rahastus ja marginaliseeritud staatus, võrreldes selle või teise valdkonnaga. Loomeprotsess näeb välja nagu pidev sõjaseisukord. Ja sõjas on lubatud kõikvõimalikud vahendid. Nartsissism on selles maailmas ilmselt kõige tavalisem egokaitse ja võib oletada, et ka üks levinumaid isiksusehäireid.

Vaatemängukultuuri peamised tabuteemad on loovus ja armastus. Sisult on need üks ja seesama asi. Tabud on nad seetõttu, et kunst on ajaloo vältel paljuski seisnenud selle ressursi ekspluateerimisel ja represseerimisel. Spontaanset ja loomulikku loovust koheldakse nagu evolutsioonist laokile jäänud atavismi, mis tuleb maha lihvida, selleks et olla professionaal. Mitmed mu tuttavad on kirjeldanud alandusi ja vägivalda, mida nad on kunstiharidust omandades kogenud. Ja tean ka ise, mida tähendab subjektiivsuse purustamine läbi alanduse ning sellele järgnev kildude kokkukorjamine, mille käigus tekib purustajaga tugev sõltuvussuhe. Ma ei tea ühtegi teist valdkonda, mis tegeleks sellisel viisil indiviidi subjektiivsuse standardiseerimise ja deformeerimisega. Võib-olla sõjandus ja luure? Selliste mõtete foonil on raske käsitada kaasaegset kunsti ajaloo osana, mis saab alguse Willendorfi Venusest ja koopajoonistest. Pigem võiks see alata istandusmajanduse ja Escrava Anastácia näomaskiga.

Armastus on liiga imal ja laialivalguv teema, nagu ütleb Katerina Gregos oma kuraatoriprojekti „Tänapäeva armastus“ tutvustavas videos. Kui nii mõjukas kuraator sellist sõnumit levitab, on selge, et armastus kuulub kaasaegse kunsti tabude hulka. Teda hoitakse kuskil pimedas keldris, samas keldris, kuhu on saadetud art brut. Ja ta on kahvatu nagu kartuliidu, mis pole kunagi päikest näinud. Armastus ja elurõõm olgu häbistatud ja alla surutud – nii kontrollib nartsissistlik arhetüüp oma pereliikmeid, oma kultuuri kasvandikke. Ja seetõttu ongi pereliikmetel armastusest kõige suurem puudus. Isiklikust, seltsimehelikust, struktuursest armastusest. Tobe on seda niimoodi tükkideks hakkida, aga ma usun, et sel on eri vormid ja kontekstid. See, millest on puudus, kompenseeritakse muuga. Siinkohal pean ütlema, et vahel meenutab mulle kultuuri hüperproduktsioon söömishäiret. Õgitakse ilma mõtlemata edasi ka siis, kui juba ammu on paha olla. Eriti hästi tuleb see välja kunstigaleriides, kus taldrik peab alati täis olema.

Kunsti tervendav mõju pole sugugi enesestmõistetav. Mul on sõber, kellel terapeut keelas kunstitegemise ära, sest kunstnikuidentiteet takistas teda arenemast ja kunst oli talle instrument, millega ta ennast pidevalt kahjustas, mis pani teda ennast vihkama. Kunst võib olla vaimse tervenemise edasilükkamine, nartsissistliku ego toitmine ja palju muud säärast. Kui see on ühtlasi elatusvahend, tekib suletud ring, millest pääseda on raske. Alexei Gordinil on üks maal, kus ilmselgelt liiga hästi elav kunstnik on endal veenid läbi tõmmanud ja verega seinale kirjutanud: „Happy artist is not an artist anymore“ („Õnnelik kunstnik pole enam mingi kunstnik“). See võib paista naljakas, aga ka ülimalt tõsine. Mis selle kunstnikuga juhtus? Kas ta oli ehk midagi väga olulist materiaalse heaolu vastu välja vahetanud? Või ta oli oma probleemid ära lahendanud ja pärast seda avastanud, et ta polegi kunstnik, sest kunst oli alati olnud nende lahenduste aseaine? Või kas ta toitus negatiivsetest mõtetest, mis sisustasid kogu ta elu? See paneb mind muretsema, et mõtted, mida avaldan, on liiga bravuurikad ja idealistlikud. Inimene on ju väga habras olend ja tema tasakaal ripub tihti õrnade niitide otsas. Ja vahel on hea, kui on olemas needki niidid.

„EV 100“ programmi raames Valgas avatud projektiruum Brīvības galerija ja Tanel Rander

Erakogu

Aga ma tahan siiski öelda seda, et armastust ja loovust on vaja just praegu, kui meie kõigi vaimne tervis vajab tähelepanu ja abi on kättesaadav vähestele. Ma ei arva, et professionaalne galeriikunst peaks nüüd uuest trendist innustunult kohemaid olukorda parandama hakkama. Armastus ja loovus ei ole teemapüstitused. Pigem on need vastupanu osavõtmatu distantsiga tehtud ajutistele püstitustele. Ja sellele, et hooajalised moesuunad meid endasse neelavad ja siis hiljem välja sülitavad. Armastuse ja loovuse abiga võime jälle saada psühholoogilisteks olenditeks.

Väljapääs

Aasta tagasi lugesin Dantet ja kirjutasin teksti Holger Looduse näitusele.2 Nii purgatoorium kui ka põrgu sattusid mu teele väga õigel ajal, Dante vaimne rännak inspireeris mind väga. On üks koht, kus Vergilius ütleb Dantele: „Tõin tarkuse ja kunstiga sind siia, nüüd olgu sul oma süda juhiks.“ Umbes sellises olukorras tundsin ka mina end olevat. Elu on iga päevaga üha kontrastsem. Pandeemia, kõikvõimalikud ähvardused ja laostumine ühel pool, teisel pool aga kasvav spirituaalsus. Midagi sellist, nagu oli Valgas. Ehk ühel pool on põrgu, teisel pool aga puhastumine, purgatoorium. Küsimus on selles, kas need on üks ja sama või kaks vastandlikku nähtust. Mina olen vastuse leidnud Dante ja Holger Looduse abil. Kui Loodus poleks oma näitusel eksponeerinud väikest purgatooriumi kujulist võtmehoidjat, poleks ma aru saanud, et purgatoorium ja põrgu on ühe ja sama kujuga. Just see, praegusele maailmale sümptomaatiline vormilahendus pani mind mõtlema, et me ei pruugi teada, kummas kohas asume. Purgatoorium on liikumine, protsess. Põrgu on lõplik ja pöördumatu kinnijäämine. Kuidas siis ära tunda, kus me oleme? Borges on öelnud, et põrgus pole patukahetsus lubatud. Ja kui pole kahetsust, pole ka lootust. Lootus on aga liikumine väljapääsu poole. Just see teadmine võib meile abiks olla.

Nagu ütles Margaret Tali: kultuuritöötjad on omamoodi ravitsejad või ühiskonna terapeudid ning vaimse tervise hoidjad. Ma ei ole kindel, kas nad seda praegu on. Või kui on, siis millist vaimset õhustikku nad kultiveerivad. Minu arvates on nad liiga palju mestis kunstituru ja edukusega. Või kuidas teisiti seletada seda, et galerii paneb oma veebilehel kunstiteose kõrvale suurelt üles hinnasildi? Kuidas peaks kunstiteos mõjuma, kui selle kõrval on rahanumber, mida teos väärt on? Kogu tööd selgitav jutt mõjub sellisel juhul lihtsalt vormitäitena. Ja näitustega kaasnev „haridustegevus“ on minu meelest pigem sisuturundus.

Olen kunagi kogenud kunsti tervendavat mõju ja seda, kuidas kunsti kaudu hakkavad elus imed sündima. Olen ka kogenud seda, kuidas kunst muutub toksiliseks ennasthävitavaks mustriks, samal ajal kui tema väline külg järjest enam professionaliseerub.

Ma tahaksin, et kunstis oleks rohkem spontaanset loovust. Aga kunstis ongi lõputuid loovuse ressursse. Mispärast siis on seal nii palju takistusi? Mispärast on seal standardid? Need on turbiinid, mis pöörlevad ja töötlevad loovuse kaubaks. Mulle ei meeldi need turbiinid. Tahan, et jõgi saaks vabalt voolata.

1 Mingi masinliku refleksi ajel tahtsin kõigepealt kirjutada „Jumalast mahajäetud linn“, aga siis sain aru, et seda pole Valga mitte mingil juhul. Galeriis töötades puutusin kokku eri religioonide ja kirikute esindajatega, jõin nendega teed ja ajasin juttu. Sain aru, et kirikud on seal väga olulised keskused ja sotsiaalse elu sõlmpunktid. Ja et vaimne elu mängib väga suurt osa jalgealuse ja tasakaalu leidmisel, ka siis, kui olustik on ebakindel. Nii et Jumalast maha jäetud ei ole Valga kindlasti.

2 https://www.kogogallery.ee/ee/naitused/taasluues-neid-vanu-nolvakuid/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht