Kui vikatimees rokib

Ene Läkk

Disainer Tarmo Luisu näitus „Mängud tulega” Rotermanni soolalao keldrisaalis 15. IX – 23. X innovatsiooni- ja „Disainiöö” festivali raames.  Mängud tulega” on tippdisainer Tarmo Luisu kuues isikunäitus, mis tähistab tema viieteistaastast edukat tegutsemisaega tootedisainerina. Seda näitust võib vaadelda ka kui väikest kõrvalehüpet unikaaldisaini maailma. See on  disaineri ja kunstniku kompromiss, soov teha natuke kõike: luua tooteid, mis ennast majanduslikult ära tasuvad, aga eneses teravuse hoidmiseks ka vahel unikaaldisaini. 

Tarmo Luisk on omaette tegutsev disainer. Soolalao näitusel on selgelt näha, et Eesti disaineril on kõige raskem hakkama saada vabakutselisena, kuigi just see on kõige põnevam  ja ägedam viis disainer olla. Näitusest õhkub vabadust, mille Luisk on endale võtnud. Näituse pealkiri „Mängud tulega” tekitab uudishimu – millise tulega mäng käib? Kohapeal selgub, et tegelikult käib mäng rohkem aja mõistega. Paljud esemed, mõtted ja ideed on aga irriteerivad, sestap ka kahemõtteline pealkiri. 

Näitusel on seinakell „Aasta kui päev”, kus tundide ja minutite asemel mõõdavad aega kalendrikuud ja neli aastaaega. Kell irvitab vaatajale näkku: mida vanemaks saad, seda kiiremini kaob aeg. Pole tark aega mõttetult surnuks lüüa, kuid paljud asjad võiks ka tegemata  jätta.       

Teine kell „Tik tak” on kinnitatud liivast aluselt välja kasvavale mustale rauast ristile, vikatikujuline pendel niidab armutult aega. Morbiidne kellavärk meenutab: keegi meist ei tea, millal meie elukaar lõpeb. Ometi kerkivad 
suunurgad seda kõike vaadates üles. Kelladele sekundeerib videoklipp „Rock’n’roll”, mille sisu on vikatiteritamine; igal vikatiteritajal on oma stiil. Teritajaks on muidugi luisk. Teises videos, mis mängib korraga kuues kahele poole muruvaipa asetatud monitoris, on esitatud absurdne rohu elukaar selle haljendama hakkamisest ja niitmisest kuni kulu põletamiseni. Kõiki neid süngeid toone vürtsitab suveteema: liblikalauad, -kapid, -valgustid,  muruvaip, šašlõkivarrastega tapeet. „Mängud tulega” keskmes on peale tule hävitava jõu videos ja sooja punase tule näitusekujunduses kaks uut lambisarja: „Rahvuslik aare” ja LED-liblikad „Papilo Machaon”. Esimese lambisarja sildilt saab lugeda, et lambi eesnimi on Rahvuslik, perekonnanimi Aare – inspireerituna Uku ja Arsi stiilist. Lisaks on märgitud, et „taaskasutatud on palju kasutatud liblika motiivi”.       

Kindlasti tuleb mainida toole „Kondi Roobert”, mis on autori sõnul inspireeritud Marcel Breueri toolidest, laiemalt Bauhausi pärandist ja liigendredelist. Toolidele keelab istumast silt  „Värske värv”. Luisk on suur sõber sõnaga. Kõiki eksponaate saadavad pikad absurdsed, ent vahedad tekstid, milles naerdakase välja nii üleekspluateeritud taaskasutusteemat, unikaaldisaini võrdlemist Ikea toodetega, disaintoote juurde loo nõudmist, ükskõik kui jabur see ka ei ole, lisaks kohustuslikuks saanud rahvuslikkuse teemat. Selle illustreerimiseks on Luisk disaininud taaskasutatud tomatikonservipurkidest  rahvusliku mustriga puidust käepidemega õllekannud. Kuidas see näitus defineerib autorit ja autor omakorda näitust? Autor on näituse tegemisel lähtunud oma ängistavatest-sürreaalsetest unenägudest ja välja pandud esemete loomisele olevat tõuke andnud ärevus ja hirm. Oma lihtsuse, aususe ja avameelse eneseirooniaga on autor puudutanud paljusid. Igasse Tarmo Luisu autoriesemesse on sisse pandud sügav mõte. Võib öelda, et tema käekiri on disainihuligaani  oma, seega on tulemuseks põnev disanihuligaani intellektuaalses stiilis väljanäitus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht