Kuidas ergastada neutraalset ruumi?

R. V.

Hanno Soansi vestlus Maria Arusooga        Järgmisel neljapäeval, 25. augustil kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Maria Arusoo kureeritud näitus „Kontiinum_kunst kui taju. Ruum kui protsess”, millega püütakse olemasoleva ruumi, 1934. aastal loodud meie kunsti esindussaali, valge kuubi kaudu ning abil ergastada vastuvõtja taju, lõhkuda vaataja ja teose objektistatud suhet, sest tema valitud teosed pakuvad lausa n-ö füüsilist elamust, voolavad vaatajast ühel või teisel viisil läbi.  Praegu peamiselt Londonis elav Maria Arusoo (1983) on saanud esmase kunstihariduse Tartu ülikoolis maali alal, omandanud magistrikraadi EKA fotoosakonnas ning Londoni Goldsmithsi  ülikoolis, täiendanud ennast Berliinis ja Oslos, töötanud Londonis kunstniku ja muusiku, 2001. aastal Turneri auhinna pälvinud Martin Creedi stuudios. Maria Arusoo on tegutsenud kunstniku ja kuraatorina, avaldanud artikleid nüüdiskunsti probleemide, eelkõige selle vastuvõtmise kohta, organiseerinud seminare ja konverentse (2010. aastal EKA s „Kunst, kujutis ja ekspluateerimine” koos Karin Laansooga, 2011. aasta graafikabiennaali konverents). Kunstnikuna on teda huvitanud eelkõige performance, film ja installatsioon. Kõigi nende valdkondade abil on ta uurinud kunsti (objekti) füüsilisuse ning selle tajumise piire ehk siis objekti, ruumi ning vastuvõtja suhet.   

    

Sa oled saanud kunstihariduse ja tegutsenud siiani eelkõige kunstnikuna. Mida selline taust sulle kui kuraatorile tähendab? 

Kui üldse on vaja ennast kuidagi määratleda, siis teen seda kunstnikuna. Ka need kuraatoriprojektid, mida olen viimasel ajal teinud, on teatava teoreetilise kontseptsiooni visuaalnägemus: kuivõrd on olemas juba nii häid ja olulisi teoseid, mis mu kontseptsioonidega on haakunud, siis pole ma näinud vajadust produtseerida uusi teoseid, vaid pigem olen loonud kollaažitaolise terviku. Minu soov on jagada seda, mis mind ennast on inspireerinud, ja miksida see kokku uues võtmes. Mind huvitab loomingus teatav DJ-lik lähenemine.         

Kas käsitled Tallinna Kunstihoone projekti kui terviklikku installatsiooni?       

Algusest peale on selle näituse puhul olnud oluline tervikkogemus, teekond läbi näituse: iga teos on üleminek teise. Tahtsin kaotada binaarse objektistatud teose ja vaataja suhte. Lõppfaasis tuli välja isegi kogu ekspositsiooni hõlmav liikumine n-ö koloriidis, värvispektris: monokroomsest polükroomsesse.         

Eestis kunstnikukeskseid kuraatoreid peaaegu ei ole või nad tegutsevad siis harva. Kas selle näituse ning sinu Goldsmithsi õpingute vahel on seos? Kas oled seal õpitust saanud teoreetilised lähtekohad, mis sind selle projekti juures on aidanud?         

Ma usun, et kunsti ja teooria õpingute miksimine annab päris suure vabaduse. Põhjus, miks ma läksin kaasaja kunsti teooria magistrantuuri, oli soov struktureerida oma mõtteid ning saada tugev teoreetiline baas. „Continuum_ the perception zone’i” (eestikeelne pealkiri „Kontiinum_kunst kui taju. Ruum kui protsess”) ei ole vaja vaadata kui minu õpingute tulemust või pigem kui jätkuvaid uuringuid.  Loomulikult kasvab see välja mu viimaste aastate uurimisvaldkonnast, mis algas sügavast huvist minimalkontseptualistliku lähenemise vastu ajal, kui töötasin Martin Creedi stuudios, ning arenes edasi Goldsmithsis, kus peamiseks teoreetiliseks baasiks olid Deleuze’i ja Guattari seisukohad, kuid meeletul hulgal n-ö horisonti laiendavaid kõrvaltekste. Goldsmithsi magistritöös süvenesin pigem kunstiteose enda sisedünaamika ja vastuvõtu välja ehk mis juhtub teosega  selle erinevasse eksponeerimiskonteksti asetamisel. Selle näitusega olen liikunud vaataja, teose ning ruumi suhte juurde, kontsentreerunud eelkõige osalejale ja ruumile.     

Minu arvates seob sinu valitud kunstnikke vajadus ergastada publikut minimaalsete, kuid väga täpselt valitud vahenditega, tekitada eriline ruumitunne, olla dialoogis ruumiga. Kunstiajaloolses mõttes on see seotud minimalismiga. Kas oled ka ise olnud teadlikult dialoogis kunstiajalooga seda projekti tehes?     

Ma ei ole üritanud tekitada lineaarset joont möödaniku ning praeguse aja vahele. Olen lähtunud sellisest kunstist, mis mind ennast köidab: hästi kontsentreeritud idee ning minimaalne vorm. Algul oli mul idee teha näitus kuue noorema põlve kunstniku töödest, kuid siis sain aru, et enne kui Tallinnas selline näitus  teha, tuleb luua sellele ettevalmistav tasand, mis osutaks kontsentreeritud ideele ning minimaalsele vormile juba tunnustatud kunstnike loomingu kaudu ehk kõnetaks meie kunstipublikut arusaadavalt, kuid siiski viisil, nagu seda pole varem tehtud. Kui oleksin teinud sama näituse näiteks Viinis, Berliinis või Londonis, siis oleks kunstnike komplekt olnud täiesti teistsugune, kuna seal on olemas piisav kogemus lugeda välja näiteks Creedi näituselt, kus teda  pole eksponeeritud. 

Mismoodi see oleks olnud teistsugune? Kas oleksid jätnud kõrvale nii tuntud kunstnikud nagu Martin Creed?   

Mulle on ülimalt oluline luua publiku ja teose sild. Kui Londoni kaasaegse kunsti näituste külastajal on pikaajaline kogemus Creedi töödega  suhestumisel – sealne kunstihuviline oskab neid mõista, tõlgendada, ta tunneb Creedi kunstikeelt, oskab seda lugeda –, siis Eestis ei saa seda eeldada, kuna puudub seda tüüpi kunsti tarbimise kogemus. Seega ei saa peita baaskontseptsioone uute alla, vaid need tuleb ka nähtavale tuua. Eesti kontekstis pidasin vajalikuks näidata nii totaalseid ja märgilisi, samas ka ülimalt mängulisi teoseid, mis on ennast kirjutanud kaasaja kunstiajalukku. 

Ositi on sinna sisse kirjutatud ka sammsammuline publiku koolitamise eesmärk. Minu jaoks ei koosne see näitus nimedest, vaid kogemuslikust suhestumisest teostega. Kogu idee tuli ülimalt tugevast füüsilisest kogemusest, mille sain Olafur Eliassoni näitusel Martin Gropius Baus. Kui näen mõnda väga head teost, tekib mul vajadus seda teistega jagada, vajadus tekitada dialoog ja katsetada antud teost uues kontekstis.         

Millal see oli?       

See oli 2010. aasta mais galeriide nädalalõpu ajal Berliinis. Siis valitseb seal n-ö biennaalilik situatsioon: käid ja käid mööda galeriisid, tekib juba küllastumistunne ning siis lõpuks näed midagi, mis tabab just naelapea pihta. Mäletan, et istusin Gropius Bau fuajees ning värisesin, ma ei saanudki kõiki Eliassoni teoseid vaadata, sest need mõjusid mulle liialt füüsilistena.         

Sa nimetasid Creedi ning Eliassoni. Kuidas jõudsid teiste kunstnikeni? Kas ka järgnevad tükid ehk siis ülejäänud kunstnike tööd olid sul galeriides nähtud, läbi kogetud tööd või leidsid need kuidagi teisiti, teemast lähtuvalt?         

Enamikku nendest töödest olen ise kogenud ja need killud sobitusid nüüd tervikuks. Martin Creedi töödega on olnud mul vahest kõige lähem kokkupuude, kuna nendega ei seo mind mitte ainult vaatluskogemus, vaid ka produktsiooni pool. Bernhard Leitneri näitust nägin Viinis Georg Kargli galeriis, jäin selle peale mõtlema. Samal reisil tutvusin galerii kuraatori ja omanikuga, nii et see oli soodus juhuste  kokkulangemine. John Woodi ja Paul Harrisoni videod on mind alati paelunud, nende mängulisus vaimustanud. Spencer Finchi ning Ceal Floyeri loomingut hakkasin spetsiaalselt selle projekti tarvis uurima, nende teoseid ei ole ma kunagi galeriikeskkonnas näinud. Daniel Kemenyga olen tahtnud ammu koostööd teha: teadsin tema töötamismeetodit ning olin kindel, et ta oskab selle projekti raames midagi väga huvitavat luua. Sama kehtib ka Toomas  Thetloffi ja Kiwa kohta. Thetloffi puhul pakub mulle huvi tema iga kord teatavas mõttes täiesti nullist alustamine. Ta ei esita etteantud kontseptsioone või valmis produkte, vaid mõtleb protsessiga kaasa. Kiwa looming vastab teatavas osas Creedi omale. Nii Kiwa kui Thetloffi looming on vabastatud objektistatusest, nad töötavad pigem kontseptsiooni kui vormiga ning see pakkus mulle huvi. Mul oli hirm, kas need kunstnikud on n-ö  sobilikud koos näidata, kuna valiku alus on pigem tunnetuslikult ühte gruppi kuulumine, aga samas pakub mulle ülimat huvi, kuidas nad omavahel suhestuma hakkavad.   

Kui Eesti kunstnikud välja arvata, siis on Daniel Kemeny ainuke, kes teeb sinu projekti tarvis uue töö, ülejäänud teosed on nagu pusle ehitusklotsid, millest kuraatorina  terviku kokku paned.   

Kuivõrd mul oli kindel ettekujutus ruumist või õigemini sellest tundest, mida tahan sellesse ruumi, Tallinna Kunstihoone suurtesse saalidesse luua, siis oli mu mõtetes juba tuumik eksisteerivaid töid, mis suutsid selle transformatsiooni tekitada. Konkreetse teose valik sündis arutelus kunstnikega. Iga uus teos on muutnud üldpilti;  ainus, mis protsessi algusest saati on samaks jäänud, on üldine tunnetus. Ma ei tea siiani, kuidas need teosed hakkavad täpselt omavahel suhestuma ja ruumi dünaamikat muutma.   

Kas on mingisugune üks asi, mis sind kõigi nende kunstnike juures köidab?     

Nende teatav kergus ning huumor, ülim läbimõeldus, mille abil nad suhestuvad nii päriskui ka kunstimaailmaga. Samas ka nende ruumitunnetus: nad ei aseta oma teoseid ruumi, vaid arvestavad oma töis ruumiga, olgu selleks siis arhitektuuriline keskkond või vastuvõtja. Nad tõstavad keskmesse nii ruumi kui ka vaataja. Nad ei sunni peale oma kontseptsiooni,  vaid pakuvad välja raamistiku või keskkonna. Mis siis lõpuks tekib, sõltub juba eelkõige vastuvõtjast.   

See jääb siis vastuvõtja isiklikku kogemusse. Nii kõneldi ka klassikalise minimalismi  puhul: vaataja ei liigu enam teose sisse ega avasta seal kunstniku ette antud tähendusi, vaid vaataja liigub teose sees ning leiab tähendusi vastavalt omaenda arusaamadele, kogemustele ehk siis enda sees, ta ise loob tähendused. Sellisel juhul pööratakse perspektiiv ümber. Kardan, et meie publik pole selleks veel valmis: minimalismi võetakse kui head rootsi maitset või et teeme midagi napilt kenasti ära. Tegelikult on  minimalismi puhul oluline vaatajas tekkiv kehaline või psühholoogiline seisund. Vaatajast saab osaleja. 

Mind huvitab just see, et osaleja looks oma narratiivi, et see ei oleks talle ette antud. Seda võiks iseloomustada „less is more” ehk „vähem  on rohkem” kontseptualismina. Kunstnik on töötanud läbi hästi suure informatsioonihulga, kuid näitusesaali jõuab sellest vaid kontsentraat: näiteks valgus. See ei ole objektistatud suhe, kus vaataja ja teos on eraldi ning teos nõuab n-ö enda lugemist: kui vastuvõtja ei tunne tähti või ei mõista keelt, siis ei saa ta kunstiteosest aru. Antud teoste puhul ei ole seda hirmu, et vaataja distantseeruks teosest, teos voolab temast ühel või teisel viisil läbi. 

Väga selgelt tuleb see välja Martin Creedi ja Ceal Floyeri kunsti puhul, sest nad käsitlevad valge kuubi loogikat, selle loogika aktiveerimist. Kuivõrd see näitus on sul dialoogis Tallinna Kunstihoone kui valmis valge kuubi keskkonnga? 

Algul ma ei tahtnud seal üldse midagi muuta, ümber ehitada, lisada ajutisi seinu. Mind huvitas ruumi aktiveerimine ning selle toomine tähelepanu keskpunkti. Tavaliselt seda ruumi ennast ei märka, see on neutraaltsoon millegi eksponeerimiseks. Selle näituse raames tahtsin ma, et ruum oleks aktiivne, kuid et samas sellesse oleks minimaalselt sekkutud. Mind on juba aastaid huvitanud kunstinäituste meedium, valge kuup: kõik see, mis toimub selle sees. Ühelt poolt on see kunstimaailmasisene teema, kuid ei puuduta pelgalt kunstimaailma  väikest seltskonda, vaid on omamoodi sootsiumi mudel. Mind huvitab teose, vaataja ning ruumi suhe.       

Osaled selles projektis ka ise kunstnikuna: sul on Daniel Kemenyga ühistöö. Mingis mõttes summeerib see kogu selle kogemuse, mille vaataja Kunstihoone saalide läbimisel saab, vähemalt mulle tundub see niiviisi. Sa oled orkestreerinud selle töö lõpuakordina, näituse kokkuvõttena. Kuidas sa ise seda kogemust iseloomustad?       

Meie heli- ja valgusinstallatsioon on helilõikudest koosnev referentstsoon: üle kogu Kunstihoone on paigaldatud mikrofonid, mis salvestavad heli. See heli võib olla vaikus, kellegi sammud, mõni teos jne. Kui vaataja on käinud näituse läbi ja jõudnud viimasesse saali, siis kuuleb ta heli referentse, mis taastab eelnevalt  kogetu uuesti. See on nagu kokkuvõtlik sõnadeta visuaalne kontseptsioon, kus keskseks saavad vaataja ning mängu mälutasand.     

Kas see on nagu ergastuskogemus?     

Jaa. Näituse ringkäigu ning eelkõige kogemuse taastamine, ergastamine.     

Selle projekti puhul oled kaasaegse kunsti põhisõnavara – sotsiaalsus, mälu, kontekstuaalsus – otseselt kõrvale jätnud. Need on küll kuskil tagaplaanil olemas. Kas sa ei karda, et vaataja ei oska leida sõnu, mille abil oma kogemust mõtestada?     

Ma ei pelga, et ei leita sõnu oma kogemuse vahendamiseks, loodan pigem, et vaatajal on soov seda kogemust jagada, et tal tekib uus teadmine, vajadus midagi ümbermõtestada. Ega ma esialgu ei tahtnud ka Eliassoni tööst saadud kogemust teistega sõnades jagada: ma  lihtsalt soovitasin seda näitust oma sõpradele, alles hiljem tahtsin sellest ka kõnelda. Mind ei huvitagi mitte niivõrd kuraatori(kunstniku) narratiiv, etteantud lugu, vaid see lugu, mis tekib hiljem vaataja peas. See on igaühel erinev. Tegelikult kasvab see projekt otseselt sinu nimetatud terminitest välja, need on selle baas, kuid niivõrd puhastatud ja filtreeritud kujul, et ei ole vajadust neid sõnadena seinale kirjutada. 

Üles kirjutanud R. V.