Kuidas ärevusega pead parandada

JÜRGEN ROOSTE

Mila Balti ja Meeland Sepa ?Vaimse väsimuse magushallis pohmeluses?? Hobusepea galeriis kuni 14. VI. Selle näituse uinutava mantrana ennast kordama jääva pealkirja poeetilisus on teravas vastuolus situatsiooniga, mida ta kirjeldab. Või täpsemini: selles pehmes meeleolus peitub paradoks. Nimelt on too pohmelus hirmusegune ja rahutust tekitav. Ma ei mõtle siin hirmu Meeland Sepa robustse olekuga konstruktsioonide meeluse ja füüsilisuse ees või hirmu, mida võiks tekitada kohtumine Mila Balti perverdinäoga nunnaga. Pohmelus tähendab sageli meenutamist, teadvustamist; antud juhul siis vaimse väsimuse teadvustamist. Ning see tekitab ju mõnevõrra hirmu. Teadvustamise teadvustamine tekitab aga juba ärevust, rahutust, paigast ära olu. Lahenduse otsimist. Virgumist vaimsest väsimusest.

Võib-olla on eeldus kogunisti vale ning Sepa ja Balti tööd osutuvad moodsa kodanikuühiskonna kõdukunstiks, kestvaks uneks, turvaliseks materjaliks, mida edumeelne kuraator saab oma ruumides moodsa kunsti pähe serveerida, et potentsiaalne kultuuritarbija, -vaatleja tunneks ilmtingimatult ruumi sisenedes ära: see ongi moodne kunst. Sepa turritava kaheksajala (mille otsa mul end avamisel korra torgata õnnestus ? osaluskunst!) teravate jäsemete siruulatus on põrandal kollaste viirgudega märgitud; ohtlik ala, siia sisenedes algab kunst, siin võite endale viga teha! Galeristina teeksin nii ka ise: mõni ora otsa sattunud kunstisõber võiks muidu ju kohtust abi otsida.

Sepa kirg mängida tumedatel tungidel, tuletada meelde gooti subkultuuri1 julma (kuidas kellegi jaoks) ja veidravõitu seksuaalkäitumist (milles peegeldub küll miskit muud inimpsühholoogiast ning kultuurist), võiks mõjuda pealetükkivalt ja epateerivalt. Oma kunstnikumina osava reklaamikampaaniana. Õnneks see nii (enda vastu) ei tööta, isegi n.-ö. etno-osa, ?maatööriistade? (jumala eest, mõnda neist oskakski linnainimene vaid valu tekitamiseks kasutada) kujundamine võimalikeks piinavahendeiks või ohu allikaiks ? kusjuures see oht tuleb rohkem mõtlemisest ja kujutlusvõimest kui objektidest endist; selles enesemonitooringu suunamises peitubki suuresti nende võlu ? paneb ehk hetkeks muigama, aga sulandub samas loomulikult Sepa maailma. Nagu valimik kunstjäsemeidki, täpsemini kunstjäsemete gradatsioon naturalismist fantaasiasse (võib vaadata ka teistpidi). See sõltub osalt sisemisest perverdist, aga mind on Sepa vaimustuse ja hooga loodud konstruktsioonid ikka erutanud, köitnud. Ihas, mõtte piiride katsetamises ei ole allavandumist, isegi mitte vaimsele väsimusele.

Mila Balti on seekordsel näitusel see, kes lisab irooniat, sellist läbipaistvamat, õhulisemat ja avastatavamat. Balti (milline ilus nimi! selles peitub tõelise ühenduse ja kultuurilise koosolu vaimu ? korrake neid kõrvuti: Balti ja Euroopa; kumb kõlab armsamalt ja omasemalt ja sisukamalt?) on vaoshoitum kui paljud noored kunstnikud, kes oma suhteid väikekodanlusega klaarivad otsesemalt, robustsemalt. Ta jätab väikseid sedeleid suurte maalide näol. Ma ei saa parata, olen tekstikeskne: ?kõik, mis sulle, meeldib ka mulle?. Väga veenvalt ja kaunilt, turvaliselt, kunstina mõjuv suur maal valgest toolist, mis nõjatub lillevaibale (loe: lillevaibale). Või üks mõjusam ja köitvam töö, autoportree kolmes eri isikus ühel maalil: ?on mõistetud minu eksistentsi uhket ainulaadsust?, kusjuures ma ei tahaks seda vaadelda kui võimalikku sotsiaalkriitikat või skisoidset rolliootusmängu, vaid kui mingit solidaarsust tekitavat võimaluste visiooni, mõistmist. Jah, mitte kriitikat, vaid mõistmist.

Kokku loovad nad kummalise mõnusa muusika, ruum on parasjagu täis, rahulikult ja usutavalt (suurejooneline pettus?) libisevad tundetoonid ja fantaasianükked üksteiseks üle. Balti ja Sepp on mõlemad veidi nihkes loojad, aga see on ju eluterve looja tunnus nii või naa. Muu neid esmapilgul ehk ei seokski. See aga küll, et ?vaimse väsimuse magushallis pohmeluses? viibimise kuulutamisele vaatamata tundub tegemist olevat kahe üsna ärksa tegelasega, kel on võime teisi enda ümber ärevaks muuta. Ärevusseisundis on pagana raske uinuda, isegi rampväsinuna, isegi pohmeluses. Kui ta tulema juhtub. Mulle miskipärast tundub, n.-ö. profaanina kunsti pühal pinnal, et Balti ja Sepa tööd on üks pagana hea peaparandus, mitte pohmelus. Jah, kui inimesed on pärast seda, noh, kuidagi näost ära, siis millegi muu pärast.

1 Vabandan siin juba ette gooti-sõprade ees, ma ei usu, et seksuaalne hälbimus ja mitmete veidrate harrastuste kultiveerimine oleks selles subkultuuris üldlevinud ja -respektaabel. Ent see on siiski kuskil olemas. Vähemasti näidatakse seda filmides ja fotodel. Muud ma ei tea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht