Kuidas sa täna öösel magasid?

Vestlusring ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest ning selle kõige kujutamisest kunstis ja disainis.

SILVIA PÄRMANN, SANDRA NUUT

Näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 27. X 2023 – 28. I 2024, vestlusring 27. oktoobril.

Näitus tegeleb magamisaja ja ruumiga eksperimentaalsete visioonide ja argielu kaudu. Avamisõhtul jagasid kuraator Sandra Nuudiga mõtteid ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest saksa päritolu Londonis tegutsev disainer Helga Schmid ja eesti kunstnik Tõnis Jürgens. Schmid on näitusel esindatud oma installatsiooniga „Tsirkaadianuni“, mis kutsub külastajaid lamama voodil, kus neid viiakse valguse, värvide ja helide abil ööpäeva faasidesse. Jürgensilt näeb uut videoteost „Une servad“, kus ta vaatleb und kui kahe tingliku filmikaadri või pildi vahele jäävat lünka.

Väljapanek on jagatud temaatiliselt neljaks. Esimesed kaks teemat „Kujundades ja kujutades aega“ ja „Magamise ruum“ lähtuvad XX sajandil korduvatest teemadest, nagu tõhusus, kiirus, kontroll, modernistlik progressi- ja tulevikku-usk, millele on järgnenud selle kriitika. Arhitektid ja disainerid on järjepidevalt püüdnud magamisaset ja selle juurde kuuluvat paigutada, kujundada ja ümber mõtestada. Teised kaks teemat „Kaugemad ja lähemad tulevikud“ ja „Masinate uni“ uurivad meie kaasaega. Siin on esitatud magamisolukordade eripärad, hirmud, konventsioonid ja inspiratsioon spekulatiivsete kunsti- ja disainiprojektide kaudu.

Sandra Nuut: Vaatame kõigepealt kahte teost. Helga Schmidil on näitusel installatsioon „Tsirkaadianuni“ (2019) ja „Ukroonia manifest“ (2017) ning Tõnis Jürgensil töö „Une servad“ (2023). Me kõik magame või kogeme magamatust. Pea igaüks oskab midagi arvata aja planeerimisest.

Helga Schmid: Alustasin graafilise disainerina ja oma doktoriõpingute käigus hakkasin tegelema aja küsimusega Londoni kuninglikus kunstikolledžis. Me tunneme alatasa aja survet. Meil pole kunagi piisavalt aega ja äratuskell ajab meid üles – me ei maga piisavalt. Küsisin, miks meil kunagi piisavalt aega pole. Kust tuleb tunne, et meil ei ole aega? See on lai teema.

Avastasin uurimistöö käigus sõna „ukroonia“, mis määratleb uue ajakontseptsiooni ideed, mis omakorda avab võimaluse uueks ajapoliitikaks. Olete ehk sellest kuulnud? Kindlasti olete kuulnud utoopiast. Kui utoopia on koht – maailm, mida võime ette kujutada, – siis ukroonia on samasugune mõiste aja jaoks – see kujutab meie maailma sellisena, milliseks see oleks võinud kujuneda, kui areng oleks läinud teisiti. Inglise filosoof Thomas More istutas ukrooniale mõtlemise seemne.

Ukroonia on seega alternatiiv sellele aja mõistele, mida me teame. Näiteks kui mõtleme ajale, mõtleme ikka kellaajale. Oma töös uurin ma, mida me teame, kui mõtleme ajale. Uurisin võimalusi, kuidas mõelda ajast, mis ei tegele minutite ja tundidega. Siin muuseumi seinal on manifest, mis vaatleb meie suhet ajaga. Töötasin koos sotsioloogide ja kronobioloogidega, et aru saada meie praegusest ajakriisist. Teisest küljest tahtsin mõista, mis oleksid alternatiivid. Kui ma ütlen, et mul ei ole aega, siis see tähendab üldjuhul, et asi on minu enda ajaplaneerimises või et ma ei ole efektiivne.

„Tsirkadiaanuni“ on lihtsalt üks mu soovitus, millega soovin juhtida teid mõtlema sellele, mis on teie ukroonia ja milline võiks olla teie ajasüsteem. Siin projektis uurisin koos kronobioloogidega ka seda, kuidas meie keha läbib ööpäeva jooksul seitse faasi. Kaksteist minutit tähistab siin tervet ööpäeva, mis kestab ligi 24 tundi, iga minut on siin kaks tundi. Valgus ja heli on seotud meie kehafaasidega – erksinine toon aktiveerib, intensiivne punakasoranž muudab meid uniseks ja pimedus viib unne.

Tõnis Jürgens: Oma videoessees „Une servad“ uurin und. See uurimistöö algas eneseabi uurimisest. Mind huvitasid jälgimisseadmed, äpid ja andmekogumine ning see, mis nende andmetega juhtub. Hiljem kitsendasin uurimuse fookuse unele. Ehkki need seadmed ei ole väga täpsed, vähemalt mitte need, mis on tavakasutajale kaubandusest kättesaadavad. Need ei suuda jälgida unefaase, need on selles osas ebatäpsed, aga need saavad väga hästi aru, kas oled ärkvel või magad.

Aga kui seadmed ei ole täpsed ja see info näib kasutu, siis miks me peaks muretsema selle pärast, kui need andmed meie käest saadakse. Peamine argument sellise andmekogumise vastu on: kui ostad selle seadme ja lubad oma und jälgida, siis sa toetad seisukohta, et on lubatud koguda inimeste andmeid, mida saab muuta millekski, mida turunduslikel eesmärkidel kolmandatele isikutele edastada. Sinu andmeid kogutakse, et sulle oleks võimalik midagi müüa. Une puhul on irooniline, et me teeme magades tasuta tööd firmadele, kes niimoodi meilt andmed kätte saavad. See on minu töö üks aspekt. Videoessees ei näita ma otseselt jälgimisseadmeid, sest enamik meist teab, millised need on.

Üks aspekt, miks ma enese siia videosse kaasasin, oli veendumus, et see peab olema seotud enesejälgimisega. Praegu on mul käsil doktoriõpingute viies aasta. Avastasin teisel aastal, et mind huvitavad jälgimisseadmed, kuna neis on surematuse aspekt. Jälgimisseadmed on seotud surelikkuse ihalusega. Need annavad võimaluse optimeerida ennast, et elada võimalikult kaua, saada nende andmete kaudu ehk isegi surematuks.

Selles videos on kõige sümboolsem element lünk. Ma suhtun unne kui lünka kahe päeva vahel, uni on kahe päeva vaheline müstiline vaba ala. Ma uurin, kas une läbi on võimalik vastupanu osutada. Status quo on, et ma magan ja ei jälgi ennast. Tõmban siin tähelepanu asjaolule, et kui sa lubad oma andmeid koguda, siis sa ütled andmete kogumise süsteemile jah.

Ma räägin essees palju ka kinost ja filmist. Iga filmikaadri ümber on must raam. See raam on nagu uni, mis toob päeva asjadest selgust. Kui see ära võtta, siis muutub kõik hägusaks ja uduseks. Une optimeerimine toimib nii, et kui me selle musta raami saladuse lahti hammustame, siis muutumegi efektiivsemaks. Püüan näidata, et mõned asjad võiksid jääda müstiliseks. Võib-olla on see romantiline mõte isegi naiivne. Ma arvan, et peaks olema see must raam, et meil oleks võimalik end kaotada, et oleks võimalik oma individuaalsus uue päeva alguses taas leida. Selles nn mustas raamis on mingi vabanemise hetk.

Nuut: Alustan igapäevase küsimusega. Kas magasite hästi?

Schmid: Väga hästi.

Jürgens: Mina magasin ka väga hästi. Aga enne seda ma ei maganud paar päeva kuigi hästi, kuna installeerisin seda teost. Täna öösel oli uni imeline.

Nuut: Kas pole nii, et pärast pingutust vajad rohkem und? Kuidas te otsustasite oma tööde meediumide üle? Kuidas jõudsid, Tõnis, selleni, et jagad oma mõtteid videoessees? Helga, sa mainisid, et oled õppinud graafilist disaini, kuid siin muuseumis on interaktiivne installatsioon voodi, heli ja valgusega.

Jürgens: Töötasin seitse aastat kinos Sõprus projektsionistina. Mul on tihe seos kinoga. Mu isa oli teles operaator kuni pensionile jäämiseni ja mu vanaisa oli enne teda töötanud kinos. See on justkui traditsioon, kuigi ma ei plaaninud sellega kunagi tegeleda. Mu taust on kultuuriteooria ja antropoloogia ning olen püüdnud peretraditsiooni eest põgeneda. Aga nüüd on sellest video­essee formaadist saanud kena kompromiss teooria ja poeetilise visuaalse keele vahel.

Samuti on just eneseabi info saadaval videoesseede kujul. Esimese videoessee tegin, kui pidin esinema konverentsil. Ma ei tunne end publiku ees mugavalt. Otsustasin esineda videoessee formaadis ja avastasin, et see sobib mulle.

Schmid: Ma ei mõtle materjalile sel viisil. Mind huvitab, kuidas kujundatakse ajaraami, mida saab kogeda. Kõik algas ideest ja seejärel hakkasin mõtlema, mida ma vajan, et kogemus saaks võimalikuks. Näiteks tudengitega loon ukroonia kogemusi – teen ukroonia töötubasid. Me jaguneme gruppidesse ja palun neil mõelda ükskõik millisele ajale. Mis on nende idee, mida nad tahaksid teha ruumiga, et aega oleks võimalik kogeda. Näiteks üks grupp soovis täiesti pimedaid ruume, teine aga looduse lähedust. Graafiline disain tuleb ikka mängu. See on visuaalne töö, tähtis on kompositsioon.

Nuut: Mulle on väga põnev, et te liigute meediumide vahel, et leida oma sõnumi jaoks just õige – und ja aega ümbritsevad müüdid. On palju reegleid, mis justkui on ja ei ole kuskil kirjas. Me arvame, et peame magama 7-8 tundi, ka ajaraami osas on selge ettekujutus, millal on normaalne ärgata, tööle minna jne. Kui ollakse vabakutseline, siis on võimalik natukene erinev rütm. Aga une ja aja osas oleme teinud ühiskonnas mingid kokkulepped ning see näib kui ettekirjutatud reeglistik. Kas soovite rajada uusi teid, kuidas mõelda unest ja ajast? Kas saate avada müüdi loomist ja müüdi lõhkumist une ja aja kontekstis?

Schmid: Ühiskond defineerib, kuidas me elame. Näiteks tänapäeval liigume sellest ühiskonnast ja süsteemist, kus töötati kella üheksast viieni, eemale süsteemi poole, mis on veidi avatum. Sellepärast olengi keharütmidest nii huvitatud. Kui saan aru, millal ma vajan und, mis ajal mu keskendumisvõime on parem, siis hakkab see kõik minu kasuks tööle ja ma saan tunda end vabalt ning võin kolmapäeval magada kasvõi kella üheteistkümneni ilma igasuguse süütundeta. Peaaegu igas kultuuris on ütlus, et varajane lind nokib parema tera. Aga me ei ela enam selles põllumajanduslikus ühiskonnas, nii et see ei ole relevantne.

Kas keegi teist on avanud pesu­masina enne, kui see on oma režiimis lõpetanud töö. Ei ole? Aga see on väga sarnane protsess magamisega – kui tsükkel on läbi, keha ärkab lõpuks kindlasti üles. See on hea võrdlus, millele mõelda. Miks me paneme äratuskella helisema? Miks me ühiskonnana sellist survet avaldame? Meil on oma rütm ja äratuskell on väga tugev survestaja. Siin tulevad mängu kõik need seadmed. Me oleme muutnud oma uneharjumisi 9-10 tunnilt 6-7 tunni pikkuse uneni. Aga ma ei arva, et meie kehad oleksid muutunud.

Jürgens: Arnold Schwarzenegger soovitab: magage kiiremini! Ta on öelnud, et keskmine inimene magab 7-8 tundi, aga niimoodi ei jõua palju. Peab ju töötama, sööma, sõpradega kohtuma. Targem on kiiremini magada, siis jääb ehk kaks lisatundi, et raamatuid lugeda.

See soovitus läheb päris kaugele ajas tagasi. Mõjukad inimesed on seda teistele tihtipeale soovitanud. Juba Thomas Jefferson (1743–1826, USA 3. president – toim) on öelnud, et aega tuleb võimalikult hästi kasutada, et võimalikult palju saaks tehtud. Tal oli aga palju inimesi, kes teda iga päev aitasid.

Schmid: Meil oleks vaja une-suuna­mudijaid, unesaadikuid. Oleks väga hea, kui räägitaks, et peab rohkem magama, ja aeglasemalt.

Nuut: On privileeg olla inimene, kes saab öelda, et tuleb magada kiiremini või vastupidi, aeglasemalt. Meil on privileeg rääkida ajast, vajadusest rohkem magada. Helga, oled maininud, et oled teinud oma töökohal ülikoolis ettepaneku vaiksest esmaspäevast ja reedest? Mõnel pool katsetatakse neljapäevase töönädalaga. Need on progressiivsed ideed, aga saavutada ei ole lihtne.

Teisel pool on vabakutselised, kes vahel töötavad kogu aeg, kuigi sama võib juhtuda ka palgatöölistega. Vabakutselisel ei pruugi olla privileegi valida, millal ja kuidas ta töötab. Minul on viiepäevane töönädal, aga Tõnis, sina oled vabakutseline. Millal on sinu vabad päevad? Meil on ilmselt erinev vaade privileegidele seoses ajaplaneerimisega.

Schmid: Mul on projekt, mida tahaksin realiseerida. See puudutab vahetustega töötamist. Kui ma õppisin USAs, siis privilegeeritud seltskond – tudengid ja õppejõud – töötas päeval. Ja siis olid teised, kes töötasid öösel, näiteks koristajad, valvurid. Oli klassivahe: kes saab töötada päeval, kes öösel. Kas me saame need vahetused ära vahetada? Kas või üheks nädalaks? Et mõistaksime, mis tunne on, kui tööd alustatakse kell kolm hommikul. Mis tunne on olla ühiskonnast välja jäetud?

Ja siis on küsimus, et kes omab sinu aega. Näiteks, kui lähed tööintervjuule, võivad nad lasta sul terve igaviku oodata, aga kui jõuad ise hiljem, siis sa ei saa seda tööd. Sellised suhted on teema, mida ma uurin. See kõik on muidugi teine teema vabakutselistele, kellel on hoopis teistsugune ajasurve.

Jürgens: Ma käisin koolis linna teises otsas. Pärast kolimist ei olnud ma emotsionaalselt valmis oma sõpradest loobuma. Selle hind oli kell viis ärkamine. Aastaid järjest kell viis ärkamine on kindlasti jätnud oma jälje ja on põhjus, miks mu praegune valik on olla vabakutseline. See on minu enda otsus, millal ärkan. See on tõsi, et surve on tugev. Mul pole kindlat puhkeaega. Töötan kogu aeg või vähemalt mõtlen töötamisele. Siit tekibki mõte, et igasuguste monitoorimisseadmete tootjad teevad head tööd, sest me saame paremini oma aega planeerida, optimeerida.

Briti kultuuriteoreetik Mark Fisher on rääkinud stressi erastamisest. Ta tõi esile, et suurfirmade töötajad peavad vastutama selle eest, kuidas nad oma vaimse tervise eest hoolitsevad. Fisher kritiseeris sellist lähenemist.

Nuut: Väga põnev on jälgida, kuidas teie ideed on kujunenud ja välja kasvanud isiklikest ja ühiskondlikest küsimustest ning peegelduvad ja võtavad vormi kunsti- ja disainitöödes. Vahendan küsimust publiku seast: kas teie uurimistööd on mõjutanud omaenda elu?

Schmid: Ma olen teadlik oma unest ja ma väärtustan seda. Tavaliselt ma äratuskella ei kasuta. Ärkan seitsme paiku üles, mis teeb olukorra lihtsamaks. Mäletan, kuidas jõin õhtuti kohvi, et öö läbi töötada. Nüüd prioritiseerin und.

Jürgens: Olen õppinud, kuidas olla enda vastu kenam. Olen õppinud ütlema ei uutele projektidele, kui juba on niigi palju teha. Sellest videost oli mul kõigepealt visuaalne struktuur ja tekstid tulid hiljem. Filmi tehes hoidsin visuaali silme ees. Mulle oli kõige kasulikum, et ma hetkeks unustasin teooria ja see lasi mul luua poeetilisemaid seoseid.