Kuidas seletada seksitööd surnud moraalihoidjatele

Eesti kunstis hakati seksitöötajaid kujutama saksa ja prantsuse moodsa kunsti eeskujul, kuigi ka kohalik sotsiaalne tegelikkus toetas teema ülevõtmist.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Moraalihoidjad ja naised kirglised. Seksitöö kuvand Eesti kunstis XX sajandi esimesel poolel“ Kumu kunstimuuseumi 3. korruse A-tiivas, projektiruumis 2 kuni 25. VIII. Kuraator Magdaleena Maasik.

Kumu kunstimuuseumi 3. korruse projektiruumis avatud näitus „Moraalihoidjad ja naised kirglised. Seksitöö kuvand Eesti kunstis XX sajandi esimesel poolel“ toob vaatajate ette nii tuntud kui vähem tuntud teoseid peamiselt modernistlikest 1920. ja 1930. aastatest. Laiemat konteksti prostituutide ja bordellide piltidele loovad varasemas sümbolistlikus kunstis armastatud femme fatale’id, vampiirid või Eevad, kelle kaudu visualiseeriti kujutelma, mille kohaselt on naise seksuaalsus patune, kontrollimatu ja meestele ohtlik.

Kuraator Magdaleena Maasiku lähtekohaks on näidata eelkõige modernistlikus kunstis populaarset teemat tollase ajastu hoiakute väljendajana, aga anda teostele ka tänapäevane tõlgendus. Juba pealkirjas ja näitusetekstides kasutatud mõiste „seksitöö“, mida hakati seksitöötajate õiguste liikumises kasutama 1970. aastatel, heidab endalt moraliseeriva taaga ning osutab neutraalselt seksuaalteenuste pakkumise eri vormidele.

Kuraatorit huvitavad nii omaaegseid stereotüüpe edastavad kui ka tüüpilisest erinevad kujutamisviisid. Kas naiskunstnike teoste puhul, mis samuti lähtuvad ajastu kunstilistest huvidest ja stiilieelistustest, võib näha teistsugust alatooni? Kuivõrd seksiteenuste müümisega ei tegelenud ainult naised, siis kas eesti kunstist võib leida vihjeid meessoost prostituutidele? Kui palju näeme prostitutsiooniga seotud pahede (suguhaiguste levik, vägivald ja meelemürkide liigtarbimine) kujutamisel sotsiaalselt tundlikku hoiakut, et on tajutud seksitöö sotsiaal-majanduslikke põhjusi või kritiseeritakse süsteemi tervikuna ja kõiki selles osalejaid – mitte ainult seksuaalteenuste müüjaid, vaid ka kliente ja silmakirjalikke moraalijutlustajaid?

Lustakad stseenid ja vägivallaoht

Eestis oli näitusel esitletud perioodil, s.o tsaaririigi viimastel kümnenditel ja sõdadevahelises Eesti vabariigis, prostitutsioon legaliseeritud ja ametlikult töötavad prostituudid (tollal ainult naised) registreeriti politseis. Kunstis hakati neid kujutama saksa ja prantsuse moodsa kunsti eeskujul, kuigi ka kohalik sotsiaalne tegelikkus toetas teema ülevõtmist. Ado Vabbe „Kompositsioon nelja figuuriga“ aastast 1912 on eesti kunstis teadaolevalt esimene lõbumaja kujutis. Eduard Wiiralti looming pakub hulgaliselt näiteid prostituutidest ja bordellidest ning temalt ongi väljas kõige rohkem töid. Kunstipublikule on kindlasti kõige tuttavam „Naised silindritega“ (1927) – Pariisis valminud graafiline leht, millel poolalasti ennast pakkuvate naiste seas istub kass, sensuaalsuse ja prostitutsiooni sümbol.

Eesti kunstnike tööde mõjutajatena on välja pandud ka saksa kunstnike Georg Grozsi, Otto Dixi ja Pallases õpetanud Magnus Zelleri töid – nemad kujutasid Esimese maailmasõja järgse Weimari vabariigi pahesid ja probleemkohti. Väga detailse pildi prostitutsiooni ja selle kohta, kuidas ühiskond sellesse suhtus, annavad Gori karikatuurid. Terves temaatiliste karikatuuride seerias kritiseerib ta prostitutsiooni kui ühiskondlikku nähtust tervikuna, ja mitte ainult seksiteenuse pakkujaid: naerualuseks tehakse nii meessoost kliendid kui ka silmakirjalikud moraalijutlustajad.

Kuraator on eraldi välja toonud teemat kujutanud naiskunstnikud, kelle puhul on isiklik suhe kujutatava teemaga paratamatult teistsugune kui meesautoril või meesvaatajal. Natalie Mei sotsiaalkriitilised prostitutsiooniteemalised teosed on publiku teadvusse tõusnud tänu hiljutisele naiskunstnike ajaloo uurimisele. Aino Bachi tundlikus laadis tänavapilt ärapööratud pilguga naisest, kelle rinda katsub tema kõrval seisev mees, ja Jenny Uttari teosed on põnev lisandus selle teema käsitlusele naiskunstnike loomingus. Uttari söejoonistus „Simman“ on ekspositsiooni lisatud küll tõlgenduspõhiselt, aga võimaldab puudutada vallasemaduse teemat ja sellega tihti kaasnenud kogukonnast väljaheitmist. Vaestest oludest vallasemad oli haavatav ühiskonnagrupp, kes võis elatise teenimiseks olla sunnitud pöörduma seksiteenuse osutamise poole.

Igati asjakohane on täiesti uudne küsimus, kas eesti kunstis võib leida vihjeid ka meessoost prostituutidele, kes pakkusid teenuseid meestele. Et homoseksuaalsed suhted olid ühiskonnas varjatud ja kunstiteemad peegeldasid heteronormatiivsust, siis ei ole selliseid kujutisi kerge leida, kuigi olid olemas ka meesprostituudid. Meestevahelisi seksuaalsuhteid, kus üks osapool teiselt tasu sai, märgistab kuraatori tõlgenduses Ado Vabbe söejoonistus „Öine stseen“ (1930–1938), mille õhustik näib tõepoolest viitavat tänaval salajastes lantimis­kohtades suhete otsimisele.

Väikeses mahus näitus näib peegeldavat kõigepealt seda, et võrreldes Euroopa modernistidega on meie tollases kunstis prostitutsiooniteemalisi teoseid vähevõitu, välja arvatud Wiiralti loomingus. Selles korpuses puuduvad aga teosed, mis käsitleksid seksitööga kaasas käivat vägivallaohtu, rääkimata seksuaalselt motiveeritud mõrvade kujutamisest. Georg Grozsi graafiline leht „Kiremõrv Ackerstrassel“ (1922-23), kus detailselt kujutatakse ühes korteris Lustmord’i toimumist, täidab näitusel selle lünga. See teos peegeldab siiski Eesti oludest erinevat Weimari vabariigi aegset suurlinnaelu, sh selle üli­liberaarset seksuaalkultuuri, kuid olulisemgi on Grozsi ja mitme teise avangard­kunstniku vastuolulised hoiakud nende teemade kujutamisel.

Kuigi ekspressionismi sotsiaalkriitilise suuna, verismi esindajana seostatakse Georg Grozsi eelkõige sotsiaalkriitikaga, ei viita tema Lustmord pelgalt Weimari vabariigis suurt tähelepanu saanud kuritegudele. See näitab samuti, kuidas mõrvatud ja tükeldatud naisekeha kujutis võis toimida kunstniku enda sõjatrauma ja sotsiaalse ängi kanaliseerijana samamoodi, kuidas femme fatale või prostituut tähistab ängistust ja hirmu, mida sellised naised meestes tekitada võisid. Sellest et teema oli kunstnikule nii sotsiaalne kui ka isiklik, näitab foto, kus Grosz poseerib sarimõrvar Rappija Jackina, kes tappis XIX sajandi lõpus Londonis vähemalt viis prostituuti.

Seksitöö modernsuse tähistajana

Seksi müümine-ostmine ja kohad, kus see aset leidis, on kunstiajalukku jätnud märkimisväärse jälje. Varasemas kunstis väljendus see (mees)kunstnikke ja vaatajaid erutav teema mütoloogilise loo, moraaliallegooria või mõne ajaloolise sündmuse kujutamise kaudu. Édouard Manet’ maal „Olympia“ (1863) märgib pöördepunkti, mil tollase Prantsuse kodanliku ühiskonna moraalireeglite varjus avanevast kõrgklassi kurtisaanide või ülalpeetavate armukeste, tänaval ja bordellides töötavate prostituutide paralleelmaailmast sai moodsa kunsti üks lemmikteemasid.

Selles pole midagi juhuslikku, et ühe modernismi tähtteose, Pablo Picasso „Avingoni neidude“ (1907) tegevus leiab aset Barcelona bordellis, maali tegelasteks viis alasti prostituuti. Muide, Picasso ise ei olnud rahul tema teosele antud siivsa pealkirjaga, ta ise nimetas seda „Minu lõbumajaks“ (mon bordel).

Meelelahutusel, sealhulgas ka erootilistel etendustel ja seksiteenustel oli linliku modernse kogemuse visualiseerimisel erakordselt oluline roll. Briti kunstiteadlane Griselda Pollock on vaadelnud artiklis „Modernsus ja naiselikkuse ruumid“ seda, milliste kohtade kujutamise kaudu väljendus modernse linnaelu kogemine meessoost ja naissoost impressionistide teostel, rõhutades, et naiste ja naiskunstnike kogemus erines suuresti meeste omast.* Üks peamisi erinevusi puudutab lõbustusasutuste elu vaatlemist või selles osalemist. Isegi kui naiskunstnikud hakkavad XX sajandi algul samuti bordelle kujutama, tekib küsimus, kas pole mitte lihtsalt populaarse teema ülevõtmisega. Vähemalt kliendi kogemus neil (reeglina) puudus, aga Picassol ja paljudel teistel meeskunstnikel oli teemaga väga isiklik ja tihti traumaatiline suhe.

Kumu näituse signatuurteoseks ongi valitud otsene viide XIX sajandi teise poole Pariisile, kus algselt määratleti modernne elutunnetus ja pandi alus modernistlikule kunstile. Voldemar Kangro-Pooli maal „Nana“ (1924) kujutab Émile Zola kuulsa romaani „Nana“ peategelast, kelle loomisel Zola sai inspiratsiooni omaaegsest Pariisi ühest tuntumast kurtisaanist ning keda on nimetatud omaaegsete kõrgklassi prostituutide koondkujuks. Oma seksuaalsuse ja keha võimu tajunud ja osavalt ära kasutanud Nana teekond kulgeb tänavalt varieteestaariks ja sealt kõrgklassi meeste poolt ülalpeetavaks kurtisaaniks, kes võrgutab ja hävitab mehi.

Romaanikirjanik laseb nimitegelasel karistuseks surra rõugetesse, kuid hoolimata Zola moralistlikust hinnangust tähistab Nana omal kombel siiski naise (ja tema seksuaalsuse) võimu. Samas ei maksa unustada, et kõrgklassi prostituutide majanduslik kindlustatus ja sotsiaalsed sidemed pakkusid neile võimalusi, millest enamik tavalisi seksitöötajaid unistadagi ei saanud. Nii XIX sajandi lõpu kui XX sajandi esimese poole tavapärane pilt seksitöötaja elust seostub ikkagi vaesuse ja elu äärealadega.

Palju hiljem antakse Nana tegelaskujule naise pilgu läbi uus tähendus: 1960. aastate seksuaalrevolutsiooni ja teise laine feminismi ajal hakkab prantsuse neodada kunstnik Niki de Saint-Phalle valmistama pop-esteetikat järgivaid lopsakaid naiseskulptuure, millel andis nimeks Nana. Neid naiseliku seksuaalsuse väge tähistavaid kujusid võime täna näha paljude Euroopa moodsa kunsti muuseumide ees ja mujal avalikus ruumis. Organiseeritud naisliikumine ja paljud feministid on pidanud prostitutsiooni ja igasugust seksitööd, mis kinnistab meessoost kliendi ja naissoost müüja võimusuhet, naiste ekspluateerimiseks.

Ka sõdadevahelises Eesti vabariigis olid naisorganisatsioonid legaalse prostitutsiooni suhtes väga kriitilised. Kuid 1960. aastatel, teise laine feminismi tuules loodud Saint-Phalle’i Nanad annavad märku teistsugusest feministlikust hoiakust, mille kohaselt naise keha on tema enda oma ja ta võib sellega teha, mida ise soovib. Kas või seda müüa (kui see ei ole sunnitud valik). Käesolevale kunstiajaloolisele väljapanekule pakuks põnevat lisa selline kaasaegse kunsti näitus, mis tooks esile muutunud hoiakud seksitöö kohta, andes sealjuures ruumi tõsiasjale, et paljude naiste, meeste või transinimeste jaoks on see teadlikult valitud elukutse.

* Griselda Pollock, Modernsus ja naiselikkuse ruumid. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 3-4/2022, lk 141–162.