Kuidas siduda kunst elamisega?

Huupi maalide petlik staatika kutsub rännakule juba teostatud või veel teostumata, alati ümbermängitavate võimaluste lõputult avanevasse aegruumi.

JAN KAUS

1.

Huupi pildiseeria „Päeva palee“* kehtestab selge omailma. Selle maailma võlu avaneb tõsiasjas, et ühelt poolt mõjub see arusaadavalt, teiselt poolt aga täiesti võõralt. Äratundmine ja võõristus ilmnevad Huupi vaateid jälgides korraga, samaaegselt.

See, mida „Päeva palee“ maalidel kujutatakse, tundub lihtne. Näeme keskpäevases või varapärastlõunases valguses seisvaid ehituslikke objekte ja nendest moodustuvaid kombinatsioone (täpsemalt vaateid kombinatsioonidele). Objektid on oma olemuselt samuti selgepiirilised, enamasti mitmesugused risttahukad, nende lihtne vorm ja omavaheline asetus liigitab neist tekkivad kompositsioonid ilmselgelt arhitektuuri-, mitte loodusvaadete hulka. Seega võib öelda, et „Päeva palee“ visuaalne kese on arhitektuur (või arhitektuurne maastik), kus mängib olulist rolli värv – ja sedakaudu muidugi ka valgus. Küsimuse valgusest jätan oma siinses käsitluses kõrvale, sest maalikunsti puhul tundub see enesestmõistetav. Samuti pole raske tuvastada Huupi loomingu seost värvi oluliseks pidavate arhitektide, näiteks Luis Barragáni või Ricardo Bofilli loominguga. Aga mu meelest leiab Huupi maalidel värvikasutuse kõrval aset ka palju muud huvitavat: valgus on lihtsalt lava, objektid loovad misanstseeni, ent kõige huvitavam tundub „Päeva palee“ maalidel see, mida pole näha, mida pole võimalik empiiriliselt tajuda, mis paistab puuduvat.

2.

Kui rääkida sellest, mis „Päeva palee“ piltidel toimub, siis esimesel pilgul tundub see kuuluvat äratuntava, mitte võõristava valda. Nimelt ei toimu nende risttahukate vahel suurt midagi. Pole ei liikuvust ega elu. Aga elu puudumisest võõristus alguse saabki.

Tõsi, mõnel maalil terendab taamal meri või maa, ent ka seda laadi maastik mõjub tüünelt, see ei paku ühtegi võbelust. Maailm, millesse Huupi on oma arhitektuurikompositsioonid asetanud, paistab sama sile ja staatiline kui klotsilaadsed vormid selle ees. Sellise seisundi loomine on olnud kahtlemata taotluslik: kuigi Huupi kasutab oma maalidel värve julgelt, kohtab seal väga harva (selgelt) rohelisi toone. Roheline seostub klorofüllinimelise pigmendiga ning taimede värvusega. „Päeva palee“ maalidel aga taimed puuduvad, rääkimata muudest organismidest nagu loomad või inimesed – olgugi et valgus piltidel tundub kuuluvat pigem (lähis)troopikasse kui parasvöötmesse. Mõni maal toob – osalt just ehituslike nüansside tõttu – silme ette Vahemere ranniku, mis on ju nii looduslikus kui ühiskondlik-ajaloolises plaanis üks õige külluslik piirkond.

„Päeva palee“ võõristava efekti teeb eriti mõjuvaks asjaolu, et elu puudumine võib pidada paika vaid pealispinnal. Ei saa öelda, et kui vahetult, maalil kujutatud hetkes, pole liikumist näha, siis järeldub sellest, et ei toimu ülepea midagi. Osalt on selline mulje seotud sama paratamatu asjaga nagu valgus – vaatamisega.

Kui saab öelda, et iga pilt on lihtsalt seiskunud pilk, võib ka öelda, et iga pilk loob paratamatult ka pildi – või vähemalt osaleb pildi loomises. Vaadates võtab inimene küll vaadatu vastu, aga seda tehes ta juba kadreerib, fookustab, võimendab üht, eirab teist, s.t loob vaatest pildi. Tajusin seda Huupi maale vaadates teravalt, sest „Päeva palee“ arhitektuursete kompositsioonide pealispindse selgusega ei kaasnenud vähemalt minu vaatamiskogemuses kognitiivset selgust. Ja seda võib-olla just seetõttu, et tegevuse puudumine maalidel tekitas paratamatu, lahendamatu ootuse, unenäolise või ulmelise efekti.

3.

Püüan selgitada. Alguses arvasin, et asi on piltidel kujutatud risttahukates. Need meenutavad küll hooneid, on näha ka konsoole, läbikäike, sammastikke, treppe, üht basseini meenutavat ava, üks struktuur sarnaneb pisut-pisut Frank Lloyd Wrighti Fallingwateri majaga, ent puuduvad objekte ilmestavad ja nende funktsioonidele osutavad detailid: aknad, uksed, soklid, ärklid, karniisid, vihmaveetorud, korstnad jne. Mingi hiiglaslik olend oleks nagu asetanud maastikule erineva kujuga klotse. Kui arvata välja üks massiivne valge sein, puuduvad ka kaarduvad või painduvad pinnad. Kõik need objektid ja seinad jätavad väga abstraktse mulje, neil polekski justkui mõistetavat funktsiooni. Seega pole ime, et „Päeva palee“ vägagi maise valguse käes kümblevaid maale vaadates viivad mõtted ulme radadele – nagu jälgiks tundmatu tsivilisatsiooni maamärke. Võib kujutada ette ratsionaalsust kummardavat kultuuritraditsiooni, mille jumalaks on paralleelsete joonte geomeetria, tsivilisatsiooni, mis põlgab kõike väljaspool sirgjooni ja täisnurki, nii et juba kolmnurgad ja ringidki tunduvad kahtlased. Sellises traditsioonis on elu rakendatud funktsiooni teenistusse, mitte vastupidi, nii et funktsioonist saab seeläbi kunst. Meenub, kuidas räägitakse marslaste linnadest Ray Brad­bury „Marsi kroonikates“: „Jah, nende linnad on head. Nad teadsid, kuidas siduda kunsti oma elamisega“.¹

4.

Ent ulmelise efekti kese ei seisne ainult „Päeva palee“ arhitektuurilises abstraktsuses. Võõristus avaldub ikkagi selles, mis on maalidel puudu ning mida võib hakata sinna asetama vaataja pilk. Pilk täidab ruumi ootustega. Just vormide vahel ja taga avanevat tühjust vaadates sain aru, et kuigi elu on Huupi maalidelt näiliselt eemale peletatud, on pildid just seetõttu võimelised emotsionaalselt köitma, tekitama tugevaid tundeid. Olgu, tunded on kahtlane teema, väga isiklik värk. Nagu juba kirjeldasin, võib „Päeva paleed“ vaadelda emotsioonidest eemaldunult, teatud sorti arhitektuurilise ideaalina, kõigest üleliigsest puhastatud sotsiaal-esteetilise utoopiana, ent vähemalt minu kogemus andis märku, et piltidel kujutatud maastike tühjus kutsub neid täitma lugudega. Huupi loodud struktuurid on justkui tühjade lehekülgedega raamatud, mis ootavad, et lugeja pilk asetaks neisse oma kujutlused. Tähtis polegi niivõrd see, et vaataja tekitaks vaatamise käigus Huupi maalitud maastikele mõne konkreetse loo, vaid see, et sellisele loole leidub neil maastikel ruumi. Kujutlusvõimele jäetud laia diapasooniga ruum – õieti aegruum – on aga emotsionaalselt köitev.

Olgu siiski lisatud, et minu pilgu ja Huupi piltide kohtumisest sündinud emotsionaalne laetus pole ehk siiski niivõrd juhuslik, kui esmapilgul paistab. Nimelt võisid kõige siin kirjeldatu vallandumises mängida oma rolli „Päeva palee“ maalide korduvad, kunstniku lähteülesandest tulenevalt lausa paratamatud elemendid. Pean nimelt silmas varje. Huupi kujutatud objektid on küll puhastatud kõigest üleliigsest, ent heidavad siiski varje. See mitte ainult ei võimenda nende selgust, kombatavust, vaid ka mingit nihestatust. Vari on kummaline asi, umbes nagu kaja või peegeldus, ühtaegu reaalne ja sürreaalne. Võib-olla osalt ka seetõttu, et vari saab ulatuda sinna, kuhu teda tekitav keha ulatuda ei saa.

Võimalik, et just varjude tõttu meenus mulle Huupi pilte vaadates üks tugev lapsepõlveelamus, teoses „Kunstiraamat noortele“ nähtud Giorgio de Chirico maali „Ühe tänava saladus ja melanhoolia“ mitte just kõige kvaliteetsem reproduktsioon. Ma pole vist ainus, keda see pilt on kütkestanud. Hiljuti andis Vano Allsalu intervjuu, kus ta kirjeldab Andra Ornile sedasama maali, rõhutades muuhulgas just ühe maja nurga tagant paistvat varju: „see venib teravana väljakule, andes aimu kellestki, kes jääb meile nähtamatuks“.² Võib eeldada, et varju allikaks on mõni imposantne skulptuur, mõne suurkuju monument, aga selles ei saa olla siiski lõpuni kindel, sest vari paljastab küll kohalolu, ent mitte päritolu. Võib-olla seisab vari paigal, võib-olla on de Chirico tabanud hoopis tema liginemise, monumendi elluärkamise, ühtaegu ähvardava ja paljulubava nihke.

Huupi piltidel ma ühtegi sellist varju ei avastanud, ent varjude olemasolu tema maalidel võib vabalt viidata millelegi varjatule. Näiteks ulatub pikliku risttahuka vari otsapidi seinapinnas asuvasse läbikäiku, justkui osutav sõrm, see kutsub liikuma ruumiossa, mida pole näha. Vari liigub me ees, läbikäik on varju täis, nii et ava mõjub otsekui varju materialiseerunud raam. Võib mõelda ka nii, et kui Chirico pakub maalil „Ühe tänava saladus ja melanhoolia“ näha nähtamatu objekti varju, siis Huupi on loonud maailma, kus võivad eksisteerida ka parasjagu nähtamatud varjud. Neid pole veel või enam näha, sest need liiguvad objektide taga või ees. Nähtavad vormid pakuvad sel juhul nähtamatutele varju: kõik need tahukad, astmed ja vertikaalsed pinnad on ise omamoodi miraažid, mis takistavad meil päriselt nägemast.

5.

„Päeva palee“ maastikke võib kujutada ette kohtadena, kus on keegi tegutsenud, loonud utoopilise keskkonna, mille otstarve pole päris selge – ja see võibki selgusetuks jääda. Ent maalidel on kujutatud hetke, mis pole tähenduslik ainult päikesevalguse, s.t kellaaja, vaid ka aja kui sellise kontekstis. Võib mõelda nii: need ruumid on hüljatud, võib-olla igaveseks, keegi on just pühkinud seinte vahelt ära viimase kühvlitäie liiva ja lahkunud viimase alusega. Ja võib mõelda vastupidi: need ruumid ootavad täitumist, need on juba täitumas, kohe astub keegi nurga tagant või sammaskäigu varjust välja. Ehk siis: pildid kujutavad sekundit maastikel, millel puudub elu, ent elu on kas kohe maastikule ilmumas või äsja just maastikult eemaldunud. Huupi maalitud objektid võivad seega mõjuda kui elu ettekuulutused või elu jäänukid. Esimesel juhul võivad maalid pakkuda sissejuhatust põnevasse, kohe algavasse lukku. Kes tuleb? Mis otstarbel? Kuidas ta siia satub? Või siis hoopis lõpetatusse: kes otsustas lahkuda ja miks, kas ta tuleb ka kunagi tagasi? Seega – elu puudumine maalidel kujutatud minutis ei pruugi vaataja pilgu tõttu tähendada elu absoluutset eemalolekut. Puudub vaid ühene arusaam, miks elu maalidel kujutatud hetkedest puudub. Hetk on elutu, aga ajakett, millesse see kuulub, ei ole. Arhitektuuriobjektid asuvad maalidel küll väga kindlas ajahetkes, ent need ei ole sellest hetkest pärit.

6.

Siitkaudu avaneb mu meelest „Päeva palee“ laiem sisuline fookus: teadmatus. Teadmatus, asjade (osaline) varjatus, on üks elu seaduspärasid. Huupi maalidel ilmneb see nähtamatusena. Vano Allsalu ütleb de Chirico maali varjust rääkides, et sellesse on „kätketud üks kultuuri ja kogu inimliku olemise keskseid mõisteid – see on saladus“. Saladus aga on teadmatuse ammendamatu läte, „virmaliste määratu leib“, kui tsiteerida surematut Laabanit. See, mida on Huupi piltidel näha, võimendab seda, mida seal näha pole. Miski ei ütle ega garanteeri, et seina või nurga taga pole mitte kedagi (nagu see ei kinnita ka seda, et seal miski ilmtingimata on). Aga kes või mis võiks seal asetseda? Või kui ei asetse, siis miks? Võib öelda, et sellised küsimused kehtestavad piiri, mida pole võimalik ületada. Vaatajal pole võimalik pildi sisse minna, nii nagu pole võimalik ühtegi objekti, näiteks üht risttahukat, vaadata korraga kõikidest tema külgedest. Sellised küsimused paljastavad aga seevastu teadmatuses pesitseva loomingulise jõu, soovi astuda samm edasi, vaadata nurga ja sealt edasi silmapiiri taha, avastada, asetada end ohtu, eksi minna.

Niisiis avaneb teadmatuse mõõde Huupi maastikel nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Küsimus, mis asub ruumi taga, osutab ka küsimusele, miks need abstraktsed paleed üldse on maastikule kerkinud. Mis need põhjustas ja mis neist saab? Maalidel kujutatud valgus on seotud küll täpse kellaajaga, ent maastike kõnekas vaikus osutab ajas tagasi ja edasi. Mis õieti juhtus? Mis edasi saab? Kaks igati elulist küsimust, mis käivad igaühega kaasas päevast päeva. Sedasi kutsub maalide petlik staatika meid rännakule juba teostatud või veel teostumata, alati ümbermängitavate võimaluste lõputult avanevasse aegruumi.

* Käsitlen siin tegelikult kahe, eelmise aasta augustis Tartus Pallase galeriis ja septembris Tallinnas Solarise galeriis „Päeva palee II“ nime all avatud näitusel esitatud töid. Olen keskendunud siinses käsitluses küll Huupi maalidele, ent tahan igaks juhuks rõhutada, et Pallase galeriiruum oli seatud Huupi maalidega aktiivsesse seosesse: maalide mõned esteetilised elemendid – värvid ja jooned – olid valgunud laiematele seinapindadele ja sammastele. Solarises oli tegu tavapärasema ekspositsiooniga, kus fookus on ainuüksi maalidel.

Kuni 1. III on Huupi maal eksponeeritud Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.

1 Ray Bradbury, Marsi kroonikad. Tlk Linda Ariva. Eesti Raamat, 1974, lk 71.

2 noba.as/et/vano-allsalu-vabalt-korrastatud-kaos/. Avaldatud 20. XII 2021.