Kuidas taltsutada iseennast?

EKA lõpunäitusel domineerisid identiteedi, ontoloogilise pöörde ja uus­materiaalsuse teema, sotsiaalsusest oli saanud nüüdiskunsti saatev kõnemaneer.

ALEKSANDER ZAHHAROV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

EKA lõputööde näitus „Tase ’22“ kunstiakadeemias, Vent Space’is, Arsi kunstilinnakus ja mujal linnaruumis 27. V – 9. VI.

Taas on lõppenud üks kooliaasta ning seegi kord on paljud üliõpilased pidanud enne lõpuaktust sooritama viimase jõupingutuse, et saada kraadi võrra rikkamaks. Eesti kunstiakadeemias on traditsioon näidata oma töid suuremale vaatajaskonnale kui vaid oma õppejõud ja kursusekaaslased. Selleks on ellu kutsutud iga-aastane tudengite lõputööde näitus „Tase“, seekord siis „Tase ’22“. Nagu pealkirjastki aru saada, on väljapaneku eesmärk mõõta kunsti temperatuuri, näidata, milline on noore kunstiinimese tase ajal, kui ta alustab oma karjääri.

Bakalaureusekraadiga lõpetanutest pälvis noore kunstniku autasu Reigo Nahksepp, kes uurib oma iroonilises videoteoses „Kuritöö ja koristus“ asja­olusid, mis teevad tänavakunsti seaduse silmis kriminaalseks, ja noore tarbekunstniku autasu Mart Talvar tööga „Tsentrist väljas“, kus ta uurib traditsiooniliste käsitöötehnikate vigade ilu. Magistritaseme autasu anti „Junny“ Yeungile (Chun Au Yeung), kes otsib kolmeosalises magistritöös yin’i ja yang’i filosoofilise dünaamika abil vastust küsimusele „mis on kodu?“. Magistritaseme noore tarbekunstniku auhinna võitis Yu-Fang Hu tööga „Ähmase loome otsinguil“, kus ta on vorminud marmori­tükke, et tuua välja nende struktuur – metafoor sellest, et ka tehnoloogiline maailm soovib kõike struktuurselt uurida, kuid mitte näha maailma kui tervikut. Komisjoni äramärkimise pälvisid ka bakalaureuse­taseme lõpetajad Liisa Torsus, Olev Kuma ja Imbi Sõber ning magistrandid Liisa Kanemägi, Silvia Cunha Lima Auväärt ja Mathias Väärsi.

Pandeemia mõju

Kuigi jutud kroonviirusest on hääbumas, paistab, et noored kunstnikud on nüüd jõudnud selgusele, mis on sellest kriisist koorunud muutuse iva. Ei oska leida muud põhjendust, miks nii paljude ja niivõrd erineva tausta ja kutsumusega kunstnike, disainerite ja arhitektide loominguline tähelepanu on pööratud ühtemoodi radadele. Valdavat osa kunstiakadeemia lõpetajaid paistab vaevavat sise- ja välismaailma paradoksaalsus. Liikumine, pikkade vahemaade kiire läbimine omandas paari viimase aastaga vastupidise näo: pika aja jooksul läbiti kitsastes tingimustes lühikesi vahemaid. Lennujaama terminalidest läbitormamine asendus pargis jalutamisega, väike kohvikuoode katsega endale ise süüa teha, ummikus passimise asemel leiti aega hommikvõimlemiseks. Loomulikult oli kriis peamiselt varasemate probleemide võimendaja, kuid see sundis meid kõiki ka sisemaailma avardama.

Iga põlvkond on ikka olnud omamoodi ühesugune, sest on mõjutatud ühisest maailmast, oma aja vaimust, kuid niivõrd võimsalt kõiki puudutavat elumuutust ei ole ammu olnud. Paljude noorte kunstiakadeemia õpinguaastaid varjutasid pandeemiast tingitud piirangud. Pole midagi teha, koroonaaja mõjust tuleb ka lõputööde näituse puhul veel kord rääkida.

Katariin Mudist on kokku kogunud kõikjalt Tallinnast leitud tellised ja installeerinud need. Kunstiakadeemia hoones ei ole võimalik liikuda, ilma et neid ei näeks.

Helena Pass

Viimase paari aasta argielu juhtmotiiviks on olnud avaliku ruumi kitsenemine, selle tempokas kandumine virtuaalsfääri. Kuid see protsess algas ammu enne karantiini: töö- ja isiklike suhete üleilmastumine, majanduse ja avaliku sfääri erastamine, ilmajäetute protestid kehtiva korra vastu jpm. Meil on juba ka terminoloogia, mis aitab neid ilminguid mõtestada. Uus on aga kiirus, millega välised faktorid, millest sai eemale üksindusse tõmbuda, on tunginud eraellu. Just seetõttu võis seekordsel „Taseme“ näitusel žanride ja meediumide paljususe kiuste näha üht läbivat mõtet: taltsuta ennast väliste ärritajate korral ja muuda ühine ruum kodusele meelerahule omaselt vaikseks.

Seda mõtet arendas edasi noore kunstniku autasu (ka sellekevadise noore skulptori ja rahvusvahelise skulptuuri keskuse preemia) võitja Junny Yeung. Tema kolmeosaline magistriprojekt oli eksponeeritud kahes näitusepaigas: kunstiakadeemias eksponeeritud osas „Mu süda valutab, kui on aeg lahkuda“ kirjeldatakse ahaste vahenditega, peamiselt analoogfilmile võetud videoga kunstniku emotsioone, mis tabasid teda kodust lahkudes. Teises osas „Sa pole enam endine“ ja kolmandas „Kuni aeg ei luba mul olla see, kes olen“ mõtestatakse kunstniku eluruumi Tallinnas miniatuurse majamaketi ja purkidesse kogutud tuha abil mälestusi, mis elustuvad puupliidi ees tuld jälgides. Omaenda üleelamised on maandatud kunstis ja kunstina.

Abjektsed objektid

Sama mõtet võis aduda ka arhitektuuriväljapanekus, kus emotsioonide väljendamise asemel kujundati küll eluruume. Arhitektide, sisearhitektide ja urbanistide professioonist tingitud erinevus jäi pinnapealseks. Arhitektid lahendasid hoonete küsimusi, sisearhitektid lõid mugava eluruumi ning urbanistid pakkusid viise, kuidas arendada tulevikulinna. Nende lõputööde ühine eesmärk oli avastada inimese elukoha ümbrus. Mitte ainult avastada, vaid teha huvitavaks, pöörates tähelepanu vanadele abjektsetele objektidele, mis kipuvad jääma uusarendustele ette ja seetõttu hävitatakse. Nende eesmärk oli avardada linnaruumi arvelt oma koduruumi, kodustada naabruskond, jäädagi sinna. Ilmselt mängib selles oma osa ka kinnisvarahindade pöörane tõus (veel viisteist aastat tagasi võis nii umbes 100 000 euro eest leida Tallinna servas viietoalise korteri, kuid nüüd küsitakse sama palju isegi ühetoalise eest). Siia otsa sobituvad mõtteliselt ka Reigo Nahksepa ja Imbi Sõbra grafititeemalised tööd.

Ehitiste teemadega jätkates ei saa üle ega ümber Katariin Mudisti jäättellistest ruumisekkumistest ja Sophie Durandi majakesest. Mudist on kokku kogunud kõikjalt Tallinnast leitud tellised ja installeerinud need mitmel pool kunsti­akadeemias, hoones ei ole võimalik liikuda, ilma et neid ei näeks. Leidtellistest seinaosised paistavad suuresti ühesugused, kuid iga põletatud savitahukas on isemoodi. Selline müür on suure­pärane kogukonna metafoor. Oleksin siiski soovinud, et seinad oleksid eksponeeritud tihedamalt koos või koondatud suure­jooneliselt üheks suureks objektiks, mis rabanuks mastaabiga. Durand lõi merevaatega majakesega isikliku ruumi mälestamaks Paljassaare rannas hukkunud luigepoega. Mõlema tööga antakse mõista, et iga materjal ja objekt on alati midagi rohkemat kui selle üksikosad kokku.

Digitaalsus ja virtuaalsus

Omaette teema on digitaalsus, mille esteetilisi või temaatilisi kombitsaid võis läbivalt näha. Olgu selleks siis Gerda Hanseni tehisintellekti loodud piltidest inspireeritud maaliseeria, Rodion Fursi videoessee soo ja seksuaalsuse teemal või graafilise disaini tudengite looming. Digisuhtlus on juba ammu enamat kui vaid täiendus traditsioonilisele suhtlusviisile. See ongi tõeline suhtlus, nüüdisaegne keel. Kunsti ja disainiga avastatakse taas ammu tuntud tõsiasja, et reaalne ja virtuaalne on kokkuleppelised mõisted. Reaalsus on tavaline, virtuaalsus ebatavaline, kindla suunitlusega nähtus, mis haarab kõik endasse. Ajal, kui interneti vahendusel maailma kogemine on argisus, muutub füüsiliselt kohalolev kunstiteos virtuaalseks, sellega suhestumine on valikuline ja digisuhtlusest ei pääse. Kuna asume veel vanade tõekspidamiste sees, siis on kunstil võimalus mõistetega mängida ja neid eritabaselt moonutada.

Noorte kunstnike, kunstiteadlaste ja tarbekunstnike lõputöödest paistab, et kunsti sotsiaalne taust on tõesti vaid funktsionaalne töövahend, millega oma tööd arendada. Domineerivad identiteedi, ontoloogilise pöörde (eriti Timothy Mortoni hüperobjektide filosoofia arendusena) ning uusmateriaalsuse teemad. Kuigi olemuslikult ei pea sotsiaalsus neis puuduma, siis kunstiakadeemia lõputöödest tuleb välja, et sotsiaalsusest on saanud kõnemaneer, mis harjumuspäraselt saadab nüüdiskunsti. Tähelepanu on valdavalt pööratud üksikobjektide lugudele ja inimeste hingeelule.

Seekordsel „Tasemel“ püüti keerulisel ajal keerulises maailmas otsida iseennast. Otsinguid teostati psühholoogia, südamelähedaste esemete, kallite inimeste, lugude ja isegi linnaosade avastamise abiga. Varem nii kindel Mina on väliste ärritajate torkimise tõttu peitu läinud, eks nüüd on aeg see uuesti päeva­valgele tuua.

Sophie Durand on loonud merevaatega majakesega isikliku ruumi mälestamaks Paljassaare rannas hukkunud luigepoega.

Sophie Durand

Noore kunstniku autasu võitja Junny Yeung käsitleb oma installatsioonis kodu mõistet ja tähendust.

Junny Yeung

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht