Kujutlusvõime mitmekesine aas

Punabi kogusse kuuluvate kunstiteoste puhul näib ostja elukutsel olevat tavalisest suurem tähendus, üheks kunstilise kvaliteedi kriteeriumiks on suhtumine publikusse.

KRISTA PIIRIMÄE

Loe ka Tartu Kunstimuuseumi vastulauset Krista Piirimäe artiklile

Loe ka intervjuud Rael Arteliga

Näitus „See oli üsnagi mitmekesine aas. Kunst Margus Punabi kogust“, idee Katrin Kivimaa, kuraatorid Indrek Grigor ja Peeter Krosmann. Tartmusis 28. X 2023 – 25. II 2024.

Margus Punabi kunstikogu esimene näitus „Mees, seksuaalsus, kunst“ toimus Tartu Kunstimajas 2012. aastal. Seal oli eksponeeritud ka minu jaoks midagi kohutavat – Jaan Toomiku hiigelsuur maal „Taavet Koljati peaga“, mille kirjeldamine ei kannata trükimusta (nüüd olen leplikum). Järgevaid Punabi kunstikogu näitusi pealkirjadega „Vägi ja valu. Teosed Margus Punabi kogust“, „Avangardi aabits. 1960. ja 1970. aastate eesti kunst Margus Punabi kogust“ ja „The Age of Sex. Fotokunst Margus Punabi kogust“ ma vaatama ei läinud. Punabi kogusse kuuluvate kunstiteoste puhul näib ostja elukutsel olevat tavalisest suurem tähendus. Kui ma tegelesin Aleksander Vardiga, siis selgus, et tema maalide ostjad olid kõik Tartu ülikooli ja toonase Eesti põllumajanduse akadeemia vilistlased ning sealjuures paistis kõige enam olevat arste. Margus Punab on ju meestearst ja küllap ta tahab oma tööobjekti vahelduseks näha kunstipärases ümbruses. Ma olen lugenud ka tema tarku ja empaatilisi artikleid meeste tervisest ja mul tekkis tema vastu lugupidamine. Kui lugesin Tartmusi kodulehelt, et tulemas on näitus Margus Punabile kuuluvatest maastikumaalidest, siis rõõmustasin: ohhoo, ta kogub ka maastikke!

Näitusel on aga maastikke vähem kui pool! Pärisin aru näituse ühelt koostajalt ja kujundajalt Peeter Krosmannilt. Ta hakkas naerma: „Loe Vikipeediat, maastiku nime all võib kõike kujutada.“ Vikipeedia andmetel jõudis Eesti geograafiasse maastiku mõiste 1920. aastate algul Soomest pärit Tartu ülikooli esimese geograafiaprofessori Johannes Gabriel Granö tööde kaudu. Maastik on tema määratluse järgi teatav maapinna osa, regionaalne üksus, mille elementideks on pinnavormid, veestik, taimkate ja inimasustus. Koostajad ongi kinni hakkanud sellest viimasest, mida kavalalt toetab näituse pealkirjana Jaan Unduski luulerida „See oli üsnagi mitmekesine aas“. Tartmusi näituste pealkirjad on alati õnnestunud. Ka luuletused on hea mõte, esimest korda nägin neid Meiu Mündi näitusel Tartu Kunstimajas 2011. aastal ning teist korda viltuse maja ruumides Reeli Kõivu korraldatud näitusel „Talvevalgus“ 2012. ja 2013. aasta vahetusel.

Teisejärguline maastik

Näitus on nii huvitav, et maastik võibki jääda teisejärguliseks. Esimesena hakkavad silma suurepärased värvi- ja vormiharmooniad, mis kinnitavad järjekordselt Krosmanni kujundajaannet. Näiteks esimeses ruumis on Siiri Jürise ja Kerttu Läti maalid nii toredalt sarnases koloriidis, nagu oleksid autorid neid maalinud koos ühte ja sama paletti kasutades. Otsaseinas on Valve Janovi, Kristiina Kaasiku ja Malle Leisi maalid, mis peale koloriidi sobivad kahe viimase puhul kokku ka stiililt. Need kuuluvad autorite loomingu paremikku.

Teises toas paremas seinas on keerulisemad vormi- ja värvimängud. Keskmeks on Andres Sütevaka Mõisavahe ateljee aknast maalitud vaade päeval ja teine õhtul. Sütevaka range kubismi tasakaalustamiseks on naabriteks valitud laineliste vormidega maalid. Vasakul pool peaaegu samal teemal Nikolai Kormašovi „Õhtu põhjas“, siis Mall Nukke „Zeusi jaht“ ovaalsete kujundite, figuuride ja punase värviga, mis juhatab sisse otsaseina riputatud Liina Siibi pastoraalse temaatika. Sütevaka maalidest paremal domineerib sinine värv – Kaljo Põllu „Kompositsioon – Hokusai motiiv“ ja teises otsaseinas Andres Toltsi „Vagun“. Kas küüditatutega?

Tähenduslikud lood

Veelgi ligitõmbavamad on kooslused, kus on silmas peetud ka sisu, kus tekivad lood. Näiteks Tanja Muravskaja (järjekordselt eesti keelde tõlkimata) pealkirjaga „Man’s Play“ ja Concordia Klari „Teraapia“. Muravskaja on pildistanud lamavat akti selliselt, et valgus ei ole impressionistlikult hetkeline ega ka barokselt salapärane, vaid ainult tagasihoidlikult naise kauneid vorme nagu igaveseks jäädvustav. Vormid meenutavad Eestimaa künkaid ja voori, kus kõrgemad tipnevad vaatetornidega, kusagil on allikas. Naise näost õhkub rahulolu iseendaga. Stiililt võib teose paigutada klassitsismi alla, ainult valge linaga on lugu keerulisem, sest tagapool meenutab see käkardunud lund. Klari graafilisel lehel on vastupidiselt akt esitatud musta siluetina vägivaldses välja venitatud poosis ning salapärased niidid kisuvad teda taevasse. Pealkiri „Teraapia“ tuleb panna jutumärkidesse. See lugu jääb eluks ajaks meelde. Ja ma rääkisin maastikust!

Järgmises ruumis hoomame Andrus Joonase installatsioonis „Aledoia 149“ surma. See ilusa kõlaga pealkiri tähendab autori sõnul kõike ja mitte midagi. Joonas on oma voodisse põletanud augu, mille valged roosid on muutnud haua metafooriks – kire üheks tagajärjeks võib olla surm. Kui see teos oli 2014. aastal väljas tema isikunäitusel Tartu Kunstimajas, siis kirjutasin naiivselt, et valged roosid tähistavad uue elu sündi.¹ Maastikuga seob teost tekk, mille muster koosneb kuivatatud puulehtedest ja putukatest ning sellel on tähendus.

Draama ja huumor

Depressiivsust lisab Mündi maal „Lumesadu“, mis kujutab mustal taustal kahte tüdrukut, üks mustas, teine valges kleidis. Tüdrukud on nii haprad ja süütud, et tekib tahtmine neid kallistada. Pikemal vaatlemisel adud mingit fataalsust ja tekib tahtmine tüdrukud hoopis sülle võtta. Dramatismi võimendab kõrvalolev Valeri Vinogradovi „Nimeta“, kus kohe-kohe on kõik vormid kadumas tumedusse.

Rikka tundeeluga kunstikogujal on muidugi ka huumorimeel. Vastasseinas on suur lõuend „Mahetoit“, kus pannakse käsitsi maha eesti rahvustoiduna söödavaid kartuleid, saatjateks tantsijad ja pillimängijad, kõik rahvariietes. Välja arvatud üks naine, käes mullane kartul ja peas nõutu nägu. Väljapaneku parimaks teoseks on aga Imat Suumanni „Mees tuules“, minu teada tema ainus figuurmaal. Ja ma ei oska öelda, miks see joonistusvigadega maal mind kauaks-kauaks enda küljes hoiab. See ongi geniaalse maali sõnadega seletamatu „miski“.

Erootika ja pornograafia

Katrin Kivimaa mõte teha näitus just maastiku teemal on hiilgav. Aga mind lepitas Punabi kunstikoguga ka Kadri Asmeri ja Indrek Grigori 2016. aastal koostatud raamat „Kunst Margus Punabi kogust. Maskuliinne eksistentsialism“. Asmeri artikkel „Autori vastutus: seksuaalsusest kunstis ja kunsti piiridest“ oleks nagu mulle pühendatud – peatüki „Konservatiivid ja liberaalid“ järgi olen mina konservatiiv. Asmer selgitas ka erootika ja pornograafia erinevusi ning kunstilise kvaliteedi kriteeriume. Üks neist on suhtumine publikusse. Kunstiteos on mitmekihiline, vaatajalt eeldatakse kujutlusvõime olemasolu, teatud intellektuaalset taset. Pornograafiatööstus kohtleb oma publikut kui tarbijaid, kelle kujutlusvõime on viidud nullini.

Mina lisan, et muuseuminäituste puhul on publiku ootused eriti suured, inimesed on harjunud end muuseumis tundma nagu pühas paigas, kus iga taies teda ülendab, mitte ei alanda. Kahjuks on Punabi näitusel üks selline, Sally Manni „Kolm graatsiat“, kus noored naised alasti olles urineerivad. Veel võikam on kolmandal korrusel Barbora Kleinhamplova video „Vastupandamatu“, kus tumedanahaline naine peksab ja mõnitab valgenahalist meest. Saateteksti järgi on see õiglane kättemaks kunagise kolonialismi eest. Kättemaks on kurjuse tunnus, selgitamata on sõna „kväär“ ja täheühend BDSM.

Sotsialism ja kapitalism

Nii kaua, kui Tartmusis on üleval Manni ja Kleinhamplova teosed, et tohiks koolilapsi sinna viia. Ja üldse peaksid õpetajad enne Tartmusi (selle nime all on asutus alates kunagisest direktorist Rael Artelist) minekut näitused üle vaatama, sest just siis sai muuseumile omaseks nilbus nii näitustel kui ka ostudena. Artel tutvustas 2012. aastal oma maitset juba enne direktoriks saamist fekaale eksponeeriva näitusega „Möh? Fui! Öäk! Vau!“. Näitusesaalides on näha olnud kullimängu gaasikambris, üle haudade hüppamisi, urineerimisi ja muid piinlikkust tekitavaid teoseid.²

Samal ajal on näituste kujundused efektsed ja priiskavalt kallid, igaks näituseks remonditakse ruumid, ehitatakse topeltseinad (näiteks Punabi näitusel) ja mõeldakse välja muudki. Peksmise stseen on ümbritsetud pidulikult pulmarüüna mõjuvate valgete kangastega. Selle eksponaadi ülespanekuga tegeles neliteist inimest kümme päeva. Võrdlusena panid Pärnu uue kunsti muuseumis 2021. aastal Vardi 120. sünniaastapäevale pühendatud näituse (46 õlimaali, mõned reprod, seinatekst) üles viis inimest kahe päevaga. Sotsialism ja kapitalism.

1 Krista Piirimäe, Kunstielu Emajõe ääres 1971–2017, 2019, lk 173.

2 Krista Piirimäe, Tartmusile meeldib osta jõhkra koloriidi ja skandaalse sisuga karikatuurseid töid. – Tartu Postimees 3. II 2020; Kunstinäitus reostab hinge – Tartu Postimees 12. II 2020.