Kullast ja mullast

Maarja Undusk

Marje Taska näitus „X (loe: iks) kilo kulda” Vaala galeriis kuni 30. IX.    Nahakunstniku ja graafikuna tuntud eestirootsi kunstnik Marje Taska on viimastel aastatel jäänud silma mitme jõulise installatsioonitööga. Ennekõike meenub tema köitekunstnikust vanaisale Eduard Taskale pühendatud väljapanek tarbekunsti- ja disainimuuseumis 2010. aasta kevadel. Kulla ja mulla teema oli tegelikult läbiv juba sealgi, ehkki mitte nii otseselt sõnastatult. Võiks arvata, et kulla ja mulla teema on Marje Taska kaasa võtnud  oma vanavanematelt ja nende katsumustest. Tema vanaisa oli kuldaväärt mees, kes tegi Eesti naha- ja köitekunstist rahvusvaheliselt tuntud esindusala. Ja ta tegeles kullaga ka otsesõnu, käsikullates kirjatähti raamatuselgadele, enne kui Venemaa muld ta vägivaldselt võttis. Marje Taska kullanäitus on mahukas ja tõsine, põhjaliku uurimis- ja ettevalmistustöö vili. Galeriisse sisenedes võime komistada kivipõrandale puistatud kullakamakatele, mille  lõpus asetseb suletud uks. Ent jätkem see uks esialgu puutumata ja vaadelgem ruumi paremasse tiiba sümmeetriliselt kolme ristina maha laotud kuldseid klotse. Tegemist on enam kui saja kullakarva papist kummuli karbiga, millest igaühe varjus kellegi „elu kulla” kunstiliselt väljendatud mõte või unistus. Et vaataja ei peaks igat kullakarpi kergitama (mida ta küll soovi korral võib ka teha), jooksevad seinal slaididena karpide sisu suurendused, igaühel  on oma kullakaal ja pealkiri. Näituseprojekti hõlmatud asjaosalised on kullateemat tõlgitsenud iseomasel, üksteisest sõltumatul moel.     

Iga mõte on kuldkapslis, ent siiski loetav ja vaadeldav. Niiviisi on näitusele kogunenud juba hulgaliselt aktiivseid kaasamõtlejaid, kel igaühel oma sõnum ja lugu ja suhtumine. Aga installatsiooni välisilme on ühtlane, kargelt  dekoratiivne, sirgjooneline ja kuldselt kumav. Omamoodi sotsioloogilise uurimuse vaimus jätkub näitus ka Vaala teise korruse trepigaleriil.       

Ühtses tumedas raamistuses on eksponeeritud seintel kolmekümne isiku tekstid kullast ja mullast. Need on vormistatud eri kirjafontidega väljaprinditult eesti- ja ingliskeelseina eri raamides, eesti keel üleval, inglise keel allpool. Noorim arvamusliider on 7-, vanim 87-aastane ja arvamused on üles riputatud noorimast alustades ja vanimaga  lõpetades (selleks on 87-aastane Aino Taska). Teksid on haaravad lugeda, neis on lihtsust, sügavust ja ausust. Arutletakse kulla ja mulla vastandlikkuse üle ja otsitakse üles mõlema head ja vead. Vigu õieti polegi, kui, siis pigem mitte mullas, vaid kullas või selle puudumises. Muld on niikuinii. Mullast oleme me võetud ja mullaks peame me saama. Muld olemegi meie ise, vähemalt füüsiliselt, kui me parasjagu just elusad inimolendid ei juhtu olema.       

  Seitsmeaastane Daniel kirjutab: „Vanaisa pandi kirstuga mulla alla. Vanaemal on vanaisa kuldsõrmus nüüd nööriga kaelas.” 29aastane arstiteaduse üliõpilane ütleb: „Muld on sõbralik ja ümmargune sõna, peaaegu nagu hellitus.” 65aastane majandusteadlane esitab asjaliku investeerimisalase arutelu. 47aastane kodutu mõtiskleb: „Muld on praegu kuradima külm. Külm tuleb sellest vanast madratsist kah  läbi. Proovin ööseks ikka veel mõne trepikoja või keldri leida.” Ja kulla kohta ei tea ta midagi lisada. Vastukaaluks kirjutab 28aastane õnnelik fotograaf ilusti ja siiralt: „Ärgata hommikul vara, tunda, et olen mees, tunda oma kõrval seda täpselt õige soojusega naisekeha, keha, mida ma ihaldan ja armastan. … Temaga oleksime nagu kaks jumalat, kes mängivad teineteisega. See on kuld.”     

  87aastane Marje Taska ema Aino Taska aga mõtiskleb: „Kuld on hea inimese süda. Kuld on igale vanemale oma laps. Kuld on see, kui näljane saab süüa. Huvi mulla ja kõige selle vastu, mis sealt tärkab, kasvab koos vanusega. Ei tea, kas muld juba tõmbab?” Seinatekstid sisaldavad ka piisaval hulgal  tarkust, mida varem pole teadnud või mille üle mõelnud. Näiteks kirjutab 31aastane arheoloog: „Kogu kuld, mida inimese käsi eales välja kaevanud, mahuks 9 x 9 x 9 meetrisse kuupi. Nii palju, mille eest võidelda ja samas nii vähe …” Näitusemiljöös omandavad need lihtsad üllatavad read hoopis teise sügavuse, kui kuskilt metalle tutvustavast raamatust loetult. Kui ühes ruumis on koos paljude mõtted ja kätetööd, kulla-interpretatsioonid, siis suudab  nende haraline väli tekitada elava, justkui edasi areneva pinnase näituseuurijale. Tajutav on seegi, et oma mõtte väljendajad on pärast teksti kirjutamist või mikromaailma kleepimistmaalimist-sättimist võtnud kulla- ja mullateema enesega kaasa, seda edasi mõelnud, mõtteotsad aga maha, teistele harutada ja siduda jätnud. Näitus justkui ajaks juuri. Pöördume nüüd tagasi Vaala esimesele korrusele, kuldsetest kividest tee juurde, millest  alguses juttu. Niisiis juhatab kuldsetest kividest tee meid luitundhalli ukse taha. Uks on kinni, aga me võime olematu seina läbi heita pilgu teispoole, kus asetseb ase, muldne ase ehk hauakääbas kullatud ristiga. Võib-olla tundus kirjeldatud installatsioon mulle esiotsa liiga jutustav, aga käinud mitu korda surma ukse taga koputamas, hakkas see mulle üha enam meeldima. Kuldkivid hakkasid minuga kõnelema oma teest surma ukseni, sellest,  mis jääb inimesest alles, kui ta on mullaks saanud. Kas kuldsed mälestused või teod või tegematajätmised. Igatahes hauda me midagi kaasa ei võta. (Meenus lugu, kuidas kord meile koju surus end külla võõras mees, kes esitles end mu vanaisa laagrikaaslasena. Ta sai viisakalt tuppa kutsutud, kus ta, täis õha, hakkas kohe pajatama sellest, kuidas mu vanaisal olid pärast surma kuldhambad suust välja tõmmatud. Seepeale viskas isa tolle mehe välja. Niisiis  jälle külma maa mälestused, ka minul). Või see ingelhing ukse siseküljel, keda vaataja ilmselt ei märkagi, nagu inimolemus, mis end kunagi matta ei lase.     

Aga tee ei ole ju käidav vaid ühte pidi, mis sest, et teose pealkiri on „Entré”. Kas on võimalik  avada surma ust seestpoolt ja minna tagasi mööda kuldseid kive? Küllap oleks, kui kullakangid uksega eest ära jaksad lükata. Muuseas, autor rääkis mulle, et esialgu plaanis ta ukse taha mullale asetada hoopiski ilusa täiusliku skeleti. Aga kui ta oli sealtsamast galerii seinast leidnud sobiva ukse, mille kasutamiseks luba küsinud, ukse avanud ja selle tagant kõigi üllatuseks metallist hauaristi leidnud, siis asus tema kunstitöö elama juba isevalitud elu.  Näitusel on eksponeeritud mitmeid teisigi kullateemalisi töid, neist üks mulle ligitõmbavamaid on kaheksast poolnahk-raamatukaanest moodustatud rist. Tegemist on prügihunnikust leitud kaheksaköitelise entsüklopeedia, otsetõlkes „teadmiste raamatu” kaantega, mis on kunstiteose vormis ristilöödud kujul uuele elule päästetud.       

Mitmed kulla-mulla-tõlgendused hoiavad näitust püsti kui telgivaiad, tekitades kord ängi, kord üllatust, aga ängi vaat et rohkemgi, kui just mitte märgata Milo Venuse naabruses mullakuhilast kerkivat naturalistlikku fallost („Emantsipatsiooni kevadine uudisvili”), mis  meenutas mulle ennekõike omapärast kiirekasvulist putuktoidulist võimsa haisuga tanuseent ladinakeelse nimetusega Phallus impudicus. Mullast on ta tulnud ja mullaks peab ta ka saama … Aga tihedalt kokku surutud kuldmunad kuldses puuris, küll sedapuhku avatud uksega puuris, on ikkagi ängistavad, sest justkui tahaks, et neist võiks miskit kooruda, aga jahedas puurikitsikuses on see ilmvõimatu. Õigupoolest, kes või mis võiks kooruda kuldmunast?  Sest kuldmuna munemine ise on kuidagi lõpetatud protseduur. Eks võime mõelda ise iga kuldmuna sisse ühe kuldaväärt munemisvalmis mõtte või teo.     

  Kas Marje Taska on oma näitusega leidnud kulla valemi? Päikesekulla ja elukulla valem on tema näitusel igatahes kirjas. Samuti tõdemus, et elu kuldrõngas tahab igavest veeremist kahe mulla vahepeal.