Kultuurikilomeetrilt skulptuurikilomeetrile

Kunstnikud suhtuvad väikelinna küpse täiskasvanuna, kes oskab külalisena hinnata sealset rahulikku elukulgu.

HEIE TREIER

Linnaruumiürituse „Kilomeeter skulptuuri“ teine näitus „Külalised“ Võrus kuni 26. VII. Kuraator Andreas Nilsson, kunstnikud Liisi Alhfors (Soome), Carola Björk (Rootsi), Karolina Erlingsson (Rootsi), Angelica Falkeling (Rootsi), Luca Frei (Tšehhi), Ingrid Furre (Norra), Gideonsson ja Londré (Rootsi), Kaspars Groševs (Läti), Johnsson ja Johnsson, Sergei Karev (Venemaa), Edith Karlsson, Laura Kaminskaitė (Leedu), Essi Kausalainen (Soome), Henning Lundkvist (Rootsi), Marge Monko, Kristīne Niedrāja (Läti), Ats Parve, Liina Siib, SA Unitas, Bukovje ja Landskrona (Rootsi) ja Laitila fotoklubi. Korraldajad Michael Haagensen ja Siim Preiman.

Kristīne Niedrāja installatsioon „Like“ kujutab endast Võru kümne hoone külge kinnitatud portselanist Facebooki ikooni.

Kristīne Niedrāja installatsioon „Like“ kujutab endast Võru kümne hoone külge kinnitatud portselanist Facebooki ikooni.

Heie Treier

Eelmise aasta suvest peale rändab mööda Eesti väikelinnu uus näituseformaat „Kilomeeter skulptuuri“. Selle asutas kvaliteetsete kunstitõlgete firma Re:finer juht Michael Haagensen, kes on endale võtnud mänedžeri rolli. Näituse mees- ja naiskonda on ta kutsunud noored entusiastid, kes saavad nii rahvusvahelise näituse korraldamise esimese kogemuse. Kui eelmisel suvel tehti näitus Rakveres, siis sel suvel otsustati minna Võrru. Kuraator Andreas Nilsson on pannud näitusele sümpaatselt pretensioonitu pealkirja „Külalised“. Väljapanek võikski edaspidi kõik Eesti väikelinnad ükshaaval läbi reisida, anda sealsetele inimestele hea rahvusvahelise nüüdiskunsti impulsi ning saada vastu teistsuguse korraldus- ja ruumikogemuse, kui kultuurist küllastunud keskustes.

Võru linn on oma kirjanduse ja kunsti ajaloo kihistustega juba ise kontekst, mis on praeguse kunstielu seisukohalt suhteliselt unustatud. Üsna mitmed avamisele saabunud kunstnikud ja külastajad tunnistasid, et on Võrus esimest korda või pika aja tagant. Eks sama oli lugu mitmete kunstnikega, kes avastasid vanu unustatud kihistusi, mille külge haakida kohatundlikke uusi töid. Võru muuseumis sattus parajasti olema Vilen Künnapu ja August Künnapu maalinäitus, eks nemadki olid külalised, kes esinesid Võrus esmakordselt.

Väärtustatud respekt. Kuraatori otsus tuua Võrru diskreetsed ja väiksed tööd, mis ei nõua sealsete inimeste tingimatut armastust ja sundtähelepanu, on minu arvates hea valik. See lubab arvata, et eesmärk on respekteerida üht (heas mõttes) alandlikku kohta ja selle elanikke, mida kunstinäituste puhul ei pruugi alati eeldada.

Ent Võrus on sõnastatud oma „respekt“ kuidagi teistmoodi, kui seda teeb pealinna nüüdiskunsti-maailm, ja see tundus värske. Tegemist ei ole rõhutatud poosiga à la „uussiirus“ ega ka õpikuliku viisakuse või poliitkorrektsusega, vaid katsega sulanduda sealsesse elurütmi nii loomulikult, et vahel on raskusi tööde ülesleidmisega, rääkimata kunstnike eristamisest linnapildis. Teiste sõnadega: lähtutud on teadlikult küpse täiskasvanud inimese hoiakust suhtuda kohta, kuhu ollakse sattunud, külalisena, väärtustades sealset rahulikku elukulgu.

Kuraator Andreas Nilsson peab seda printsiipi nii oluliseks, et alustab sellega oma kataloogieessõna: „Olles saanud kutse kureerida järjekorras teist „Kilomeeter skulptuuri“ näitust, otsustasin siduda oma huvi diskreetsete žestide ja objektide vastu (paljud neist on õrnadest ja efemeersetest materjalidest nagu kangas, puit, paber jne) kunsti ja näituseformaatide ajutiste aspektidega, seades toimumispaiga väljapoole traditsioonilise valge kuubi konteksti.“

Tõepoolest, nii kutsutud kui ka konkursi läbinud kaheksateist kunstnikku on leidnud oma töödele koha kas linnaruumis lahtise taeva all või kuskil interjööris. Näitusel käimine seisneb orienteerumisülesandes, kaart käes, ja seda pole alati lihtne lahendada. Tippnäide on vahest Karolina Erlingssoni „Akt“, mille tehnikat kataloogist ei leidnud, ent mis osutus lõpuks heliinstallatsiooniks Tamula järve kallastel. Või Kristīne Niedrāja „Like“, Võru kümne hoone külge kinnitatud portselanist Facebooki ikoon, millel polnud juures allkirjasilti ja mille asukohad jättis kunstnik enda teada. Nii et üllatused on pandud ootele.

Ilmselt ainus Võrust pärit kunstnik Anna Hints rääkis oma näituse „Rääkivad raudteejaamad“ avamisel võro keelt ning kutsus Tallinna ja rahvusvahelise kunstipubliku leinaseisakule, et mälestada küüditatuid. Ei kujuta ette Tallinnas midagi sellist üldse toimumaski.

Isamaaliste ikoonide kontekst. Näituse momentum’id on sügavalt seotud ajaloo, kultuuri ja poliitilise kontekstiga – nii Võru kui ka terve Eesti seisukohalt. Selliste tööde tegemisel oli eesti kunstnikel väliskunstnike ees eelisseis. Kreutzwaldi ausambaga on suhestanud oma töö Liina Siib ning Johnson ja Johnson. Kaubamaja aknal reklaamib nõukogude ajal Võrus valmistatud n-ö Tartu seemisnahast botaseid Marge Monko.

Liina Siib lähtus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Lydia Koidula kirjavahetusest, vaadanud seda läbi feministliku teooria filtri ning käsitades Koidulat XIX sajandi Guerilla Girlina, kes astus avalikkuses üles samuti sümboolse maski kaitse all (gorillamaskiga mees deklameerimas Koidulat). Koidula oli Siibi töö peakangelanna, kui Kreutzwaldi monumendi ees lugesid tema isamaalist luulet eri põlvkonnast ja soost ja rahvusest isikud eesti ja ka inglise keeles. Siin puudus postmodernistlik iroonia. Oleme pärast 1990ndaid jõudnud uuel keermel taas uue tõsiduseni praeguses reaalajas, mil toimuvad ägedad debatid Aafrika ja Aasia pagulaste Eestisse toomise üle ning protsentuaalselt suur osa siinse maa rahvast on üle maailma laiali. Luule olla kultuuri keskmes ajal, kui riigis valitseb tsensuur – siit ka töö pealkiri „Luule või vabadus“. Nii et valvakem: kui tänapäevalgi tikub luule liiga populaarseks saama, mis hakkab juhtuma siis vabadusega?

Johnson ja Johnsoni heliinstallat­sioon tasakaalustas Siibi tööd huumo­riga: ta esitas tänavale pargitud valges autos rahvale „Kalevipoega“, mida luges ette kellegi vanamoodne hääl, mis pidavat markeerima Koidulat. Üldiselt oli see puht kaemuslik-kogemuslik-tundmuslik töö, mida on võimatu ümber jutustada ja pildistada.

Mõlemad tööd toimisid spetsiifiliselt Võrus, kohas, kus Kreutzwald tegutses ja kus näiteks Pärsimägi maalis 1930ndatel lauluisa ausammast korduvalt. Ilmselt poleks Kadriorus Kreutzwaldi monumendi juures luigetiigi ääres võimalik samu etteasteid korrata, ilma et need omandaksid uues kontekstis ühemõõtmelise ja ülemäära turistliku vormi.

Võru kontekstist veel niipalju, et ainus osalev vene kunstnik Sergei Karev on pühendanud oma installatsiooni „Piir“ riigipiiri põletavale problemaatikale, mahendades seda puidu ja õunte muidu sõbraliku-loodusliku materjaliga.

Väikelinna kontekst. Kogu väljapanek on rõhutatult sõbralik kunstiteose ja ka õhkkonna poolest, ometi rippus näituse avapäevadel 4. ja 5. juulil reaalajas Eesti, aga ka kogu maakera kohal mitu ohtlikku debatti pagulastest Kreeka võlakriisini. Võrust vaadates tundusid need kõik siiski üsna kauged ja ohutud teemad. Ühe kõrvalnäituse video tõi valusalt tagasi maa peale. Rootsi kunstniku Johan Wiki „Hüpe“ (2011) on oma petliku hurraa-optimismiga magnetiline, naelutades vaataja kohale. Näeme rühma noori, kes rõõmuga üksteise järel kõrghoone katuselt alla hüppavad, luupivas videos toimub see ilma lõputa.

Väliskunstnikud suhestusidki rohkem väikelinna kui sellisega, vaadates väikelinna ja selle inimesi kui üldistust.

Gideonsson ja Londré „Tunnid“ kujutab endast pendliga seinakella, millel puuduvad sihverplaat ja seierid, aga mis asub viies eri kohas ning mõõdab skulptuurikilomeetri toimumise aega. Seinakella peab iga päev mehaaniliselt üles keerama. Kunstnike performance seisnes publiku juhtimises seinakella nelja asukohta (linnavalitsus, bensiinijaam, muuseum, bussijaama kohvik), ilus žest ning tervislik jalutuskäik.

Ingrid Furre annab inimestele võimaluse pikutada Võru peaväljakul (tänavale on laotud matid). Ning Ats Parve on mööda linna sõitvasse bussi ehitanud camera obscura, mis paneb kõike vaatama veelgi nihestunumalt kui mis tahes võro huumor. Kahjuks ei õnnestunud bussis sõita, sellise näituseformaadi puhul kipuvad külastamisse olema teatud kaod sisse kirjutatud.

Nagu ikka, toimus ja toimub näituse jooksul veel palju rohkem. Võro infokandjad ja ajalehed teavitasid näitusest hoolega, inimesed olid sõbralikud. Meenus hiljuti Marju Kõivupuu Facebooki seinal käinud võrukeelne arutelu teemal, kas võru keeles on üldse võimalik sõimata. Pärast pikka vaidlemist jõuti järeldusele, et on küll! Kriitilisust saab võru keeles väljendada näoilme, kehakeele, hääletooni ja konteksti peente nüanssidega. Vaat selline väiksem eesti kultuur asub suurema eesti kultuuri sees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht