Kultuurkapital kui õppeasutus

Minu elu kulkaga

KAIDO OLE

Kulkast saab raha. See on enamikule vahest lühim sõnastus, millega saab olulisima öeldud. Kulkas jaotatakse raha. Seegi on oluline, eelkõige neile, kes on ise pidanud jaotama, või ka neile, kellele pole antud niipalju, kui nad ise on õiglaseks pidanud. Raha rahaks, aga ajapikku olen kultuurkapitali hakanud nägema pigem kui üht kunstimaailma haridusasutust, kus jaotatav finants on pigem õppevahend nagu rööbaspuud kooli võimlas, mis suveräänsele võlule vaatamata on olemas siiski vaid selleks, et nende toel õppida ja areneda. Kulka kui õppeasutus pole EKA konkurent või asendaja, pigem elukestva õppe rahvaülikool, kuhu tullakse end aeg-ajalt täiendama. Reeglina alustavad kõik seal rahaküsimise baaskursustel, kuid paljud arenevad ajapikku rahajaotajate meistriklassi vääriliseks. Raha olulisus kunstimaailma ühe käigushoidjana tagab ka selle, et keegi ei jää neilt kursustelt kauaks eemale, vaid õpitu korratakse regulaarselt üle ning edenetakse enamasti paremuse suunas.

Optimistina arvan, et aastatega on vähemaks jäänud vandenõuteooriad, mis „ammendavalt“ seletavad raha küsimise ja saamise telgitaguseid, ning usun või vähemalt tahan uskuda, et enamik taotlejaid mõistab idee kandvuse, projektisumma ausa esituse ja adekvaatsuse ning makstava toetuse otsest seost. Ehk seda, et raha ei anta omadele, alati ühtedele ja samadele ning et nagunii antakse vähem, mistõttu on arukam küsida kohe rohkem.

Kunagi, kui ise rahajaotamise meistriklassis õppisin, lahkusin pärast iga koosolekut pehmelt öeldes vastakate tunnetega. Kõiki(?) poolt ja vastu argumente sai nagu arutatud ja arvestatud, otsusedki vastu võetud, kuid sellist tunnet, et tulemus sai igati õiglane, küll enamasti ei jäänud. Lihtsalt kõike olulist, ka mitme inimese peale kokku, polnud võimalik teada ja sestap tuli lõpuks ikkagi lähtuda oma ebatäiuslikkusest ja midagi või kedagi eelistada, uskudes, et nii on õige. Veelgi halvem kui vale otsus oleks olnud otsustamatus. Igatahes, kui mind veel kunagi ammu kummitasidki aeg-ajalt vandenõuteooriad, kes ja kuidas kulkast raha saab, siis pärast kahte tsüklit rahajaotamise meistriklassi ei süüdista ma enam kunagi kedagi teist peale iseenda, kui mõni mu taotlus saab äraütleva vastuse või on summa loodetust väiksem.

Olen üldiselt rahatundlik inimene, ka kunstis toimib see mõõdupuu vähemalt minu puhul vaata et kõige tulemuslikumalt. Alati, kui mulle kunsti eest makstakse, ükskõik kas siis ette tegemiseks või juba tehtu eest, on mind tabanud enesekriitika puhang: kas olen ikka seda summat väärt? Mitte ainult üleüldse, vaid ka selle konkreetse idee ja teostusega. Eks selline pabistamine veidi popslik ole, aga ma pole siiani suutnud harjuda mõttega, nagu peaks keegi mulle iseenesestmõistetavalt pappi pritsima juba peaaegu et minu olemasolu eest kunstnikuna. Või isegi mu seniste saavutuste eest.

Rahaga vastutustundlikult ringikäimine on üks täiskasvanuks saamise eksam, sellega seondub ka järgmine, siinkohal ka viimane seik, mis mul nii seoses kulka, aga tegelikult laiemaltki igasuguse aruka otsustamisega mõttes püsib. Kuna oluliste otsuste tegemine ükskõik mis alal on alati hell teema, siis hea komme nõuab, et enamasti juba ametlike reeglite tasemel püütakse vältida huvide konflikti, et mitte seada inimesi olukorda, kus nende sünnipärane patune loomus saaks võitu samuti kaasasündinud õilsatest püüdlustest. Reeglina ei lasta (lähi)sugulastel otsustada üksteise saatuse üle, samuti hoitakse lahus asutuse või institutsiooni inimesed ja muud selletaolised libastumisvõimalused. Kena küll, kuid ikkagi on see, mis nende kõige lihtsamate reeglitega arvatavalt välistatakse, ainult murdosa võimalikest riskidest. Tihti pole need isegi suurimad riskid. Sugulus ei tarvitse tähendada sugugi mitte ainult soosingut või ka vaenamist, väga tihti on sugulastel üksteisest täiesti ükskõik. Uskumatud kired, mis möllavad pealtnäha viisaka pealispinna all, sünnivad aga lihtsates olmelistes situatsioonides omavahel mitte kuigivõrd seotud inimeste vahel, ning mõjutavad nende otsuseid rohkem, kui nad isegi soovivad endale tunnistada. Seda ei suuda välistada ükski reegel, küll aga inimlik lähenemine.

Eelneva taustal tahangi rõhutada, et igasuguste oluliste otsuste tegemine eeldab eelkõige täiskasvanulikku, et mitte öelda lausa riigimehelikku taset, olgu otsustaja mees või naine. Pigem siiski just seda, sest riik on igal pool ja seda tehakse igal hetkel. Suuta ületada pisiasjad ja keskenduda hetkel põhilisele, näha olulist ja seda toetada, ükskõik, mida häirivat sellega ka ei seostu – nii uhkelt peaksime alati üritama. Lapse eest pannakse kommid kapi otsa, et täiskasvanu saaks talle neid ise mõistlikus koguses anda, kuna ollakse kindel, et laps ise ei suuda arukalt käituda. Vanus kahjuks ei taga mõistlikkust ja arukust: mõne eest tuleb elu lõpuni kommid kapi otsa panna, teine suudab aga juba varakult ise oma tunge analüüsida ja vajadusel ennast ohjeldada.

Sama lugu on ka raha ja kulkagagi. Rohkem kui ennetavaid piiranguid usun tublimate suutlikkust end kontrolli all hoida, olla inimlikele nõrkustele vaatamata või just tänu neile mõistev ja empaatiline, kuid siiski kriitiline ennekõike enese suhtes. Kui inimene seda pole või kui ta seda joont endas ei leia vastava olukorra tekkides, siis ei aita eriti ka ebaõiglust välistada püüdvad lihtreeglid. Kui on riigimehelikku närvi, siis saab ka sisekorra eeskirjadeta mõistlikult hakkama. Ehk ongi üksteisele jala tahapanekut või kiusuks möödavaatamist veel seepärast rohkem, kui tahaksime: kui me ei usalda piisavalt ennast ja kolleege, siis ei usalda ka nemad meid ega lõpuks ennastki.

Nooruses tunneme sagedasti, et eelkõige sunnitakse meid õppima ja hoitakse targu „päris“ otsustest eemal, aga ühel hetkel kuulutatakse kõik täiskasvanuks ning ühtlasi nõutakse otsustusvõimet, õpetamisest pole eriti enam juttugi. Ehk on sellepärast, et kõigepealt alahinnatakse ning siis kiputakse ülehindama, ühiskonnas ka nii palju pettunud inimesi? Tegelikult tahtsin jõuda selleni, et rohkem või vähem üle jõu käivad ülesanded polegi mitte niivõrd oskamiseks, kui õppimiseks. Need on võimalus kogeda ja õppida vabatahtlikult, mitte käsu korras, saada enda kohta rohkem teada, leppida ja seeläbi areneda.

Kuna kunstimaailmas on harva midagi arvestamisväärset sündinud kulka toeta, siis saab vaid väikese liialdusega väita, et suur osa meie kunstist sünnibki just meie endi seal tehtud otsuste kaudu. Tulemus sõltub esiteks sellest, kui põhjalikult me oskame oma ideedega töötada, neid endale teadvustada ja teistele selgitada, teiseks sellest, millise perspektiivitundega oskame taotlusi teisel pool lauda otsustajatena vaadata. Üks hea kool kõigile, ütlen lõpetuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht