Kummalised asjad argielu ja kunsti piirimailt

Ulvi Haagensen mängib brikolööri julgusega esemete, materjalide ja tehnikatega, eksperimenteerides argielu ja kunstiloomingu hägusel piirialal.

ESTER BARDONE, TENNO TEIDEARU

Ulvi Haagenseni isikunäitus „Arhiivist. Kogum kummalisi juhtumeid“ Tartu Kunstimajas 30. VII – 23. VIII.

2. IX avatakse Hobusepea galeriis kunstniku näitus „Thea Koristaja majamuuseum“.

Näituse fiktsionaalne autor on Olive Puuvill, kes teeb kunsti brikolöörina, klopsides ja kõpitsedes seda kokku kõigest käepärasest. „[—] Kõiges selles paljastuvad tema kavatsused, eesmärgid ja ideed ning teos väljendab justkui füüsiliselt seda protsessi, mille tulemusena Olive’i igapäevaelu põrkub, kohtub ja sulandub tema kunstiliste praktikatega.“1 Ulvi Haagensen jätkas siin osaliselt oma varasemate tööde temaatikaga, kunsti ja argise, praktilise ja esteetilise piiride kompamise ja nihestamisega. Eksponeeritud installatsioonis on materialiseeritud igapäevaste asjade ja kunstiobjektide läbipõimunud suhted. Selles kõiges on kummalisi kooslusi ja naljakaid asju, plaanipärasust ja juhuslikkust. Eksponeeritud esemete algsed funktsioonid ja tähendused on mängulise pühendumusega nihestatud ja transformeeritud.

Brikolaaž on argielus sageli esinev toimimisviis, mida on üksikasjalikult kirjeldanud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss ja pärast teda on sellest inspiratsiooni saanud paljud teiste erialade esindajad, sealhulgas kunstnikud. Brikolöör kasutab käepäraseid materjale ja töövahendeid ning leiutab käigu pealt viise, kuidas mõne asja meisterdamisel jõuda lõpptulemuseni, mida ta ei pruugi esialgu ette kujutada.2 Ulvi Haagenseni puhul on tähelepanuväärne installatsiooni kui täieliku brikolaaži teostus. Lauad, millel esemed olid eksponeeritud, olid eranditult valminud varasemate esemete detailidest. Ka valguskujundus oli disainitud brikolaaži põhimõtet järgides: see moodustas terviklikust kunstiobjektist läbi põimitud osa alates valgustite materjalidest ja lõpetades laes lookleva juhtmerägastikuga. Valgustid täitsid nii praktilist kui ka esteetilist funktsiooni. Nende kuplites oli uue ja elitaarsema elu saanud argine kraam, näiteks plastist toidupakendid ja joogipudelid, plekkpurgid ja torujupid, mida kunstniku käsi on ümber kujundanud, kokku lõiganud ja üle värvinud. Kunstniku loov tunnetus pani ka külastajaid selles lihtlabases, sageli prügina lõpetavas kraamis nägema ülemat esteetikat. Pea kõik installatsiooni osad tekitasid nihestatud esemete ja materjalide abiga võõristust tuttavliku asjademaailma suhtes.

Ulvi Haagenseni Tartu Kunstimaja installatsioonis materialiseerusid igapäevaste asjade ja kunstiobjektide läbipõimunud suhted. Selles oli kummalisi kooslusi ja naljakaid asju, plaanipärasust ja juhuslikkust.

Tenno Teidearu

Kunstnik näitas muu hulgas, kuidas nii triviaalsest esemest nagu nõudepesukäsn saab kunst või käsitööese, kui sellele külg juurde heegeldada või sellest mitmevärvilised niidijupid läbi õmmelda. Heegeldatud esemeid oli näitusel hulgi ja väga erinevaid, näiteks vanaema riidekapist leitud pitslinikud, villased ja puuvillased ümarad või kandilised lapid – linikud, pajalapid, kuuma­alused –, mis olid eksponeeritud ühel laual justkui käsitöönäitusel. Ühtlasi püüdsid pilku mitmesuguse kujuga heegeldatud anumad, mis oma vormi ja selleks ebasobiva materjaliga dekonstrueerisid nende funktsionaalsuse.

Kunstnikul õnnestus suurepäraselt osutada argielu (materiaalsuse) ja kunsti(objektide) piiride ambivalentsusele ning tõstatada küsimusi esemete materiaalsuse ja funktsioonide kohta. Haagenseni kunsti läbivaks teemaks on puhastamine ja koristamine, mis sellel näitusel tuli esile mitme korduva eseme, näiteks harja kaudu.

Mis teeb harjast harja? Kuidas kipsist või traadijuppidest harjad suhestuvad funktsionaalselt kasutamiskõlbliku harjaga? Kas tegu on harja sümbolitega või peaks semiootilise mõõtme sootuks unustama? Brikolöör võib asendada harja ja selle funktsiooni teiste esemetega, kuid harja kasutuse õnnestumises või ebaõnnestumises on materjalide omadustel kahtlemata oma osa. Teatud materjalid ja sellest loodud asjad võimaldavad (argi)tegevusi, teised aga mitte. Haagensen eksperimenteeris vormi ja materjalide kooslusega, et anda neile teistsugune funktsioon või need dekonstrueerida. Just nii, nagu tegid Kati Saarits ja Nora Mertes möödunud aastal Kogo galeriis.3

Tartu Kunstimaja näituse pealkiri viitab arhiivile, mis tavapärases mõistes on kultuuriliste artefaktide talletamise paik, kus hoiustatakse esemeid ja säilikuid võimalikult algupärasena. Arhiivi selles tähenduses näituselt me ei leidnud, mis tekitas kahtlusi selle metafoori kasutamise asjakohasuses. Pigem püüdis kunstnik arhiveerida argielu, mille pärisosa on brikolöörlikud praktikad. Kunstnik eksponeeris nii juhuleide, olmelise prügi taaskasutust kui ka täiesti uudseid esemeid. Näitusel brikolaažina moodustatud tervik, selle põhimõtted ja eri osade seosed ei olnud kergesti tabatavad, pigem aimatavad, sest A4-paberile prinditud näituse saatetekst võis hämaras jääda märkamata.

Hoolega oli näitusel loodud juhuslikkuse ja lõpetamatuse mulje, mis kõige otsesemalt seostub ka brikolööri rakendustega. Argielu ja kunsti piirimaile sattumisi tekkinud kooslused ja juhuslikkus mõjuvad argise rööprähklemise kummalise tulemina, mis nihestab veelgi enam argiesemete funktsioone ja tähendust. Kas kausikese külge õmmeldud linik on lauale tekkinud Olive Puuvilla hajameelsusest? Kas tema kunsti loomise protsessi segasid argised toimetused või on selle objekti taga kummalised esteetilised kaalutlused? Korduvateks ja installatsiooni tervikuks sulandavateks objektideks on laudu katvad kollaažilikud lapitehnikas linikud, kus on kasutatud eri kangatüüpe, värve ja niite-lõngu. Paljud esemed osutasid sellele, et Olive on ikka ja jälle olnud sunnitud lõpetamata jäänud brikolaaži jätkama, aga sageli pole ta saanud jätkata sealt, kus pooleli jäi. Väljapanekusse oli tekitatud viimistletud ja justkui juhuslikult pooleli jäänud esemete vahel kontraste.

Ulvi Haagensen viib näitusekülastaja argise ja kunstilise udusele piirimaale, kus kohtuvad praktilisus ja esteetika, põrkuvad ja põimuvad briolaažilike praktikate tulemusena kummalisel moel. Esemete ja materjalide abiga hoolikalt loodud juhuslikkus ja lõpetamatus toob justkui materialiseerunud metafoorina esile katkestuste paratamatuse argielus ja selle kunstiväärtuse näitusesaalis. Ühtlasi paneb vormide ja materjalide näiv sattumuslik kooslus mõtlema asjade materiaalse ja funktsionaalse olemuse üle.

1 Näituse saatetekst: Tartu Kunstimaja http://kunstimaja.ee/2020/07/ulvi-haagensen

2 Claude Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Vagabund, Tallinn 2001.

3 Tenno Teidearu, Asjadest tagasi mateeria juurde. – Sirp 22. III 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht