Kunst hakkab mõjuma üksnes koos teistega

Kindla valdkonna oskused paranevad ainult juhul, kui neid õppe käigus koos õppijaga mõtestatakse, aga seda näitusel „Viltuse maja saladused“ eriti ei tehta.

ANNELI PORRI

Näitus „Viltuse maja saladused“, kuraator Hanna-Liis Kont. Tartu kunstimuuseumis kuni 2. II 2025. Kunstnikud Simon ja Tom Bloor (Suurbritannia), William Forsythe (USA/Saksamaa), Jarõna Ilo (Eesti), Leisure (Kanada), Lundahl & Seitl (Rootsi) ja Jaakko Autio (Soome), Sigrid Viir ja Kristiina Hansen (Eesti).

Tartu kunstimuuseumis on kolmel korrusel avatud näitus, mis on kokku toonud rahvusvahelise grupi kunstnikke, teoseid, lapsi ja peresid. „Viltuse maja saladuste“ esimene saladus on ilmselt see, et näitus on tegelikult palju suurem kui Tartu kunstimuuseum: siin on väike raamatukogu, eriline ruumiarhitektuur ja majast väljas, teisel pool Emajõge eriliselt liikuma kutsuv tee ning linnaruumi lebo- ja ronimisala.

Teoste loomises on lisaks kutsutud kunstnikele osalenud ka Lõuna-Eesti lapsed ja pered. Saatetekstis on seatud selge siht: „Näituse eesmärk on tuua kaasaegne kunst lastele lähemale ja toetada kunsti abil sotsiaalsete oskuste kujundamist. Eksponeeritud teosed kutsuvad esile põnevaid kohtumisi, võimaldades arendada eneseväljendusoskust ja koostööd.“ Näitus on kaasatud projekti „Kunst loob lähedust“, mis kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi.

Kuraator Hanna-Liis Kont ning haridusprogrammide kuraatorid Jane Meresmaa-Roos ja Sireli Uusmaa tutvustavad projekti lähteülesannet Õpetajate Lehes (23. IX 2022): projekti sihtrühmaks on 6–10 aasta vanused 1.– 4. klassi lapsed ja nende pered. Projekti käigus külastasid kuraatorid koole, tehes seal töötubasid ja intervjueerides haridus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste. Nii vormus veendumus, et suhtlemine ja ühiselureeglid on esimeses kooliastmes lastele suur väljakutse. Samuti tunti muret, et algkooliõpilased jõuavad kunstinäitusele pigem harva, sest puudu on kas aega ja raha või õpetajate söakust õpilasi kaasaegse kunstiga kokku viia.

Kuna projekt ühendab endas haridust, kaasaegset kunsti ja sotsiaalsete oskuste arengu toetamist, siis on selge, et seda ei saa teha üksinda: projektil on silmapaistvalt lai haare ja kuraator on kaasa kutsunud mõjukaid ja huvitavaid partnereid, kelle hulgas on näiteks erinevad raamatukogud, huvikoolid, Vivita laste ja noorte loovuskiirendi ning Kiusamisvaba Kool ja Balti Infohäirete Sekkekeskus. Koolidest on kaasatud kümme Tartu ja Lõuna-Eesti üldhariduskooli.

Kunst ja sotsiaalsed oskused

Kunsti loomine ja kunstiga suhestumine on väga hea võimalus üldpädevuste arengu toetamiseks. Kunstis on vabadust, fantaasiat, puuduvad õiged ja valed vastused, kunsti luues on lihtne jõuda vooseisundisse, kus tulemusest olulisemgi on protsessis veedetud aeg ja elamus. Mida lapsed kunstinäituselt ootavad, saame teada „Viltuse maja“ nn soovide seinalt. Kõige enam tahaksid lapsed kunsti ja pilte vaadata, teiseks ise maalida, joonistada ja värvida. Kolmandaks soovisid lapsed näha „Mona Lisat“ – aga palun, Eesti kunstimuuseumi kogust on selleks puhuks väljas Elsbeth Rudolffi maalitud koopia (1920).

Nagu näha, köidab lapsi aktiivne tegevus. Teadusmuuseumid kipuvad käima aktiivset sekkumist pakkudes kunstimuuseumidest paar sammu ees, mõneti on neil ka rohkem vabadust ja lavastuslikke võimalusi, kuidas teha loodusseadused nähtavaks. Kunst seevastu on suurepärane vahend, et nähtavaks teha sotsiaalsed protsessid. Kes ma olen, mis mulle meeldib, kes teised on, kuidas ja kellena veel saab olla? „Viltuse maja saladusi“ raamibki sotsiaalsete oskuste arendamine.

Aga mida see õigupoolest tähendab? Millised on vaatluse alla võetavad oskused? Näituse info juures ei ole seda sotsiaalsete oskuste mõistet avatud. Eesti üldhariduses kasutatakse riiklikus õppekavas sõnastatud kaheksast üldpädevusest koosnevat raamistikku, kus selgeid sotsiaalseid oskusi leidub kolmes. Suhtluspädevus sisaldab selge väljenduse, suhtlemise turvaliseks ja enda mõistetavaks tegemise oskust, enesemääratluspädevus tähendab võimet iseennast mõista ja hinnata, analüüsida oma käitumist, käituda ohutult, lahendada suhtlemisprobleeme ning sotsiaalne ja kodanikupädevus sisaldab oskust ennast teostada, toetada demokraatiat, järgida ühiskonna väärtusi ja norme, teha koostööd eri situatsioonides, tunnustada teiste inimeste väärtusi ja erinevusi.

Kahtlemata saab kunsti abil kõigi nende pädevuste arengut toetada, kuid mina tahaksin teha selget vahet üksnes sõnakõlksul ja tegelikul pädevuste toetamisel. Nimelt paranevad kindla valdkonna oskused ainult juhul, kui neid õppe käigus koos õppijaga mõtestatakse. Ma ei saa väita, et seda koos projektis osalenud õppijatega ei tehtud, aga kindlasti väidan, et näitust on võimalik ka väga aktiivselt kogeda viisil, mis ei sisalda üldse sotsiaalset komponenti. See tähendab, et kunstiga ei tule automaatselt kaasa kõik need võimalused, mis seal latentselt peidus on. Iga teos vajab aktiivset suhestumist ja soovitud vaatenurgast avamist (mis ei tähenda, et välja võiks jõuda ainult ühe tähenduseni, kindlasti on seal palju võimalusi), samuti vajab iga pädevus just sellealast tegevust.

Muuseumi tähtsaim publik

Väikelastega vanematele on muuseumi tuleku üks esimesi eeldusi, et ka lapsel oleks seal köitvat tegevust ja et laps oleks muuseumi või galeriisse oodatud. Suur muutus võrreldes autoritaarse piitsa ja prääniku meetodil kasvatusega on lähtumine lapsest, tema arengust ja huvidest. Kõik XX sajandi hariduse reformijad, sh Ellen Key, Maria Montessori, John Dewey jt, on rõhutanud kasvava lapse võimalust ise tegutseda, avastada, liikuda eakohaselt oma huvist lähtudes. Sedasi õpib laps kõigi meelte abil. Täiskasvanu kohustuseks jääb siin luua parim eakohane intellektuaalne ja füüsiline keskkond, kus töövahendid ja mööbel sobivad lapse mõõtudega, laps saab ise vajalikud töövahendid kätte ja hiljem koristab oma töökoha ära. Sellised põhimõtted on väga head ka näituseruumi loomise aluseks, ja mitte ainult lastele. Ka täiskasvanu tahab teada, kuhu ta võib oma jope panna, millisele toolile istuda, mida käega katsuda ja millise bukleti tohib näituselt kaasa võtta.

Samal ajal on laps arengult keerukas subjekt, kes läbib järjepidevalt eri arenguetappe: napi 18 aasta sisse mahub mitu inimest täiesti erinevate võimete ja huvidega. See, mis hirmutab kolmeaastast, köidab üheksa-aastast. Mis üheksa-aastasele on põnev väljakutse, on 14 aasta vanusele tüütu ja igav. Kuni 7-8 aasta vanused on näitust vaadates orienteeritud lapsevanema või tunnijuhiga suhtlemisele, sealt edasi saabub nn kambaiga ja pigem soovitakse koostööd või tähelepanekute jagamist sõpradega.

Milline kunst 1. – 4. klassi õpilasele üldjoontes võiks meeldida? Haridusteadlased on kindlaks teinud, et selles vanuses pakuvad õppijale huvi narratiivsed, rikkaliku värvikasutusega realistlikult kujutavad teosed, valdavalt maalid. Laps on loo jutustaja nii pilti vaadates kui ka ise luues, nad märkavad rohkeid detaile, kuid ei seo neid veel teose tasandil tervikuks, samuti on neil raske oma intuitiivset arvamust põhjendada. Lastele meeldivad kujutatud tekstuurid, sest need seostuvad kompimisaistinguga. Teost nähakse eelkõige kui objekti – last huvitab, kuidas ja millest on see tehtud, milline on olnud teose saatus ja erilised põnevad juhtumid, kasuks tuleb teose kasutatavus või kasulikkus.

Teises kooliastmes hakkab lastel tekkima huvi realistliku, lausa naturalistliku kujutamise vastu, kuid ebaõnnestumised tekitavad frustratsiooni. Selles esteetilise arengu etapis hinnatakse kõrgelt kunstniku pikaajalist kannatlikku tööd. Osa teemasid, nt alastus, põhjustavad piinlikkust, samas kerge õudus või salapära mõjub erutavalt. Huvitab teose teema, millest see räägib, silma hakkab ka see, kuidas teos on komponeeritud, et sellise sõnumini jõuda. Õppijad on valmis mõtteks, et teos kannab sõnumit ja kunstnikul võisid olla sellega mingid kavatsused, mis erinevad vaataja mõtetest. Üldjoontes võiksid need rõhuasetused tähelepanu pälvida, aga iga laps eraldi on loomulikult erinev ja oma eelistustega.

Kuidas tekib kunstielamus?

Nüüdiskunst ei pruugi aga nii kergesti laste maitsele vastu tulla. Erinevust klassikalise ja kaasaegse kunsti vahel võib märgata ka selles, et klassikaline kunst näitab ja jutustab, nüüdiskunst kasutab eri tehnikaid ja meediume, mis pigem loovad mingi situatsiooni või püüavad tabada sotsiaalsetes protsessides midagi olemuslikku – ja lõppkokkuvõttes näha ei pruugigi midagi olla. Lapsele on võrdselt oluline nii see kunst, mis näitab, kui ka see, mis on. Peaasi, et laps ise tegutseda saab.

Ehk ei peakski siis muretsema, et paljusid teoseid, eriti neid, mis just väga aktiivselt kutsuvad midagi tegema, ei taju laps kunstiteosena, nt William Forsythe’i kaleidoskoopkaamerat ja ekraani sinise pehme, pikutamist ja akrobaatikat võimaldava kõrgushüppemati kohal või tema ilma rütmita kõndimise teerada. Need kunstina välja pakutud tegevused on ju iga lapse argipäev, kui ta päeva jooksul kasutab sadu mänguvõimalusi.

Saatetekstis ei märgita selgelt, kellele see näitus on suunatud, saame vaid teada, et projekt kui selline taotleb laste ja kunsti lähendamist. Kui lähtun eeldusest, et näitusel peaks nii laps kui täiskasvanu ise toime tulema, siis mõjuvad mitmed teosed vastuoluliselt, sest on lapsele või lapsega koos toimima panemiseks liiga keerulised või veab tehnika alt. Samuti ei kutsu kontakti looma vitriinraamides täiskasvanu silmade kõrgusel pigem minimalistlikud-abstraktsed kompositsioonid ja hariliku pliiatsiga seinale kirjutatud ingliskeelne tekst. Interaktiivne heliinstallatsioon, mida ei õnnestu endaga tööle saada ja tekitab nõutust.

Niimoodi vaadates tabab meid aimdus, et üksikkülastajana oleme näitusel tõmmanud paratamatult lühikese tiku: teosed seisavad esmakordse kogeja jaoks sisu poolest üksteisest eraldi, interaktsiooni eeldavate teoste juhised, nt Leisure’i reeglite loomise mäng, ei ole lapsele ega ka lapsevanemale piisavad, et oma last ise juhendada. Selle näituse tuum näib olevat ühistegevuses, mille kunstnikud on algatanud ja lõpptulemuse vormistanud juhitud ringkäikudes ja muuseumitundides, kus ilmselt hakkab näitus hoopis teisiti kõnelema, kui kuraator või tunnijuht teoseid omavahel sildab, lapsi ühest tegevusest teise juhatab ja valib rõhuasetusi vastavalt grupi vanusele. Kuna tähtis oli koosloomeprotsess, oleks ka vaatajal hea teada, mis nende teoste taga on, kuidas protsess toimus ja kuidas saadi meile nähtavad lahendused.

Seega tundsin mina ennast näitusel pisut üksinda. Põhjus ei olnud mitte teiste külastajate vähesuses, vaid teisi inimesi ja sotsiaalseid olukordi kujutavate teoste puuduses. Seetõttu sai kindlasti üheks keskseks ruumiks Sigrid Viiru ja Kristiina Hanseni klassipiltide saal, mis näis kokku võtvat kogu projekti telje: lapsed on ühiskonnas oma ootuste ja hirmudega, mõnikord väga erinevad, mõnikord ootamatult ühesugused. Ja kunst aitab neid mõtteid selgemalt ja täpsemalt kokku võtta.