Kunst ja poliitika, piirid ja potentsiaal

Karin Nugis

Kumu IV sügiskonverents „Kunst ja reaalpoliitika” 26. ja 27. X. Kumu sügiskonverents tõi meie nõukogude perioodi käsitlusse veidi rahvusvahelist hõngu. Konverentsi eesmärk oli uurida poliitiliste otsuste ja külma sõja poliitika mõju muutustele kunstis Teise maailmasõja lõpust 1970ndate lõpuni. Erisuguse taustaga esinejate ring hõlmas nii kunstiteadlasi kui ajaloolasi, seetõttu ei olnud konverents üksnes kunstikeskne, vaid käsitletavate teemade hulka mahtusid muu hulgas ka teised kultuurinähtused. „Kunst ja reaalpoliitika” oli tänuväärne jätk üle-eelmisele sügiskonverentsile „Erinevad modernismid, erinevad avangardid”, mis toimus 2007. aastal. Eesti modernism ja Teise maailmasõja järgne kunst moodustab EKMi kogude kõige mahukama osa ning EKMis, ennekõike Kumus uuritakse ja mõtestatakse aktiivselt nõukogude aja kunsti. Praegugi moodustas konverentsile kena paarilise näitus „Mood ja külm sõda” Kumu suures saalis. See periood on muuseumi uurimisteemade üks prioriteetidest ning, nagu näitas konverents, mitte ainult näitusetegevuses. Miks aga üha uuesti sõja ja sõjajärgse perioodi juurde tagasi tulla? Ilmselt ei saa kunagi ühegi teema kohta öelda, et see on ammendavalt läbi uuritud, kuid nagu Sirje Helme konverentsi avakõnes tõdes, siis on ka meie arusaamad pidevas muutuses. Nõukogude perioodi kunst tekitab vastandlikke arvamusi, paljudel on sellega isiklik suhe, vahetud kogemused ja mälestused, ning sellest johtuvalt antakse kunstile emotsionaalseid hinnanguid. Kuid siiski tuleb tõdeda, et kuigi tegemist on emotsionaalselt laetud ja mõnevõrra komplitseeritud materjaliga, siis samavõrd on see viljakas pinnas, mille abil võiks ja peakski okupatsiooni perioodil kogetut laiemalt mõtestama.

Tore oli näha, et sügiskonverents toetas järelkasvu: sõna said mitmed noorema põlvkonna kunstiuurijad. Viimasel ajal Eesti ülikoolides kaitstud bakalaureuse- ja magistritööde teemade põhjal võibki tõdeta, et noorte seas on huvi Nõukogude perioodi vastu kasvanud. Laiemaltki on ju viimase kümmekonna aasta jooksul Nõukogude perioodi intensiivselt uuritud, seda nii „endises“ Idas kui ka Läänes. Viimastel aastatel on tulnud hulgaliselt uusi uurimusi, mis on pakkunud mitmeid alternatiive nõukogude kunsti käsitlustele ka metodoloogia ja teooria osas: kunsti ja ühiskondlikke suhteid püütakse varasema vastupanu/kollaboratsionismi diskursuse asemel kirjeldada palju mitmetasandilisemalt. Sellest tulenevalt vaadatakse ümber varasemad hinnangud. Ka meil on käsil kunstiajaloo „ümberkirjutamine”, õige varsti peakski ilmuma kuueköitelise Eesti kunstiajaloo sõjajärgset perioodi käsitlev osa.

Kas piirid ja raamid või potentsiaal ja võimalused?

Konverentsilgi tõstatati vajadus sõjajärgne kunstikäsitlus uuesti üle vaadata. Kuid konverentsi jaotus teemaplokkideks ehk selle sisuline ülesehitus järgis ja minu meelest ka taastootis külma sõja aegset retoorikat, mis põhines Ida ja Lääne (ning omamoodi ka poliitika ja kultuuri) vastandamisel. Probleemipüstitus oli sõnastatudki eesmärgiga analüüsida, kuidas Teise maailmasõja järgne poliitiline reaalsus on kunsti mõjutanud ja suunanud. Kas läänepoolne manipuleerimine oli teadlik või ebateadlik (I teemaplokk)? Millised olid Moskva poliitilised suuniseid ehk poliitika mõju kultuurivaldkonnale (II )? Kuidas Eesti kontekstis kohalik võim manipuleeris kunstiga (III )? Ning kuidas mõjutas poliitiline reaalsus konkreetselt esemelist ja kujutavat kunsti (IV)?

Sellest vaatenurgast oli konverentsi fookuses demokraatliku ja sotsialismi leeri võimuvõitlus, mille keeristes vaadeldi nivelleerivat kunsti kui palgasõdurit, kes püüdis sõjatandril ellu jääda. Ehk teisisõnu võeti vaatluse alla kunst, mis püüdis poliitilisest reaalsusest johtuvalt või vastupidi selle kiuste oma positsiooni säilitada (või siis muuta). Külma sõja aegse poliitika konkreetsed otsused reglementeerisid kunsti võimalusi ning võimudega pidi tegema kompromisse oma väärtusi ja ideaale hüljates. Seejuures ei tasu unustada, et kunstiloome on ja on alati olnud poliitilise reaalsusega väga tugevas seoses, sõltumata poliitilise režiimi iseloomust. Muidugi ei püüa ma siinkohal väita, et Nõukogude perioodi poliitiliste otsuste tagajärjel kunst, kunstnikud või laiemalt kogu ühiskond ei kannatanud, otse vastupidi, selle väite vettpidavuses ei kahtle ilmselt keegi. Kunstile (ja kogu ühiskonnale) oli see suur kompromisside ja kohanemiste periood. Kuid see n-ö okupatsioonidiskursus taastoodab paratamatult ohvrimentaliteeti ning joonistab välja pigem kunsti represseerivad jõujooned, jättes varju kunsti potentsiaali ja võimalused. Okupatsioonidiskursus ei ava ega seleta piisavalt Nõukogude perioodi kunsti ambivalentset iseloomu, sest kui esitada ühesuguseid küsimusi, tulevad vastusedki ootuspärased. Kuidas aga ületada okupatsiooniaja trauma ja näha senini kunstiajaloo narratiivis peidus olevat perioodi produktiivset potentsiaali, kunsti piiritletuse asemel selle võimalusi? Õnneks toodi mitmetes ettekannetes välja käsitletavate protsesside ja nähtuste ambivalentne loomus ning püüti rangest polariseerimisest vabaneda.

Laienev subjekt

Konverents oli omamoodi ka innovaatiline ning aitas hägustada kivinenud hierarhiat. Näiteks mind rõõmustas fakt, et kujutavale kunstile lisaks leidis käsitlemist ka materiaalne kultuur. Susan E. Reid, kes on avaldanud mitmeid põnevaid Nõukogude perioodi kunsti ja materiaalse kultuuri käsitlusi, tutvustas Kumus oma viimase aja uurimust. Ta vaatles hruštšovkade interjööre ja püüdis tabada nõukogude inimese igapäeva esteetikat, arutledes selle üle, kuidas väljendusid väikeses tüüpelamu korteris esteetilised vajadused. Kai Lobjakas vaatles kunsti ja disaini piirimaile jääva kunstitoodete kombinaadi Ars fenomeni kujuneval eesti disainimaastikul. Ilmselt paljuski ajaloolaste lisamise tõttu esinejate nimekirja sai konverentsi analüüsiobjekt veelgi mitmekesisem: vaatluse all olid muutused vaba aja veetmises, popkultuuris, kirjanduses ja filmis. Näiteks Stefan Wolle kirjeldas ideoloogilise võitlusvahendina Ida-Saksamaal külma sõja ajal avaldatud vene lasteraamatuid nagu „Buratino”, „Muinasjutt Tsaar Saltaanist” jt, pakkudes sellega publikule retrohõngu ja võimaluse nostalgiaks. Ivo Juurvee tõi aga kurioossed näited siitpoolt raudset eesriiet, kuidas KGB suunas propagandistlikest huvidest lähtuvalt kirjandust ja filmikunsti.

Üks põnevamaid ja silmaringi laiendavamaid oli Alfred A. Reischi ettekanne, kus ta kirjeldas Lääne „salajast Marshalli plaani uue vaimsuse loomisel”. See oli USA luure keskagentuuri rahastatud salajane vastupropaganda, mille abil lääneriigid püüdsid murda Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide püstitatud ideoloogilist ja kultuurilist barjääri. Reisch oli ise sellega vahetult seotud, ning seepärast selgitas entusiastlikult kuidas aastatel 1956–1991 saadeti idabloki riikidesse ning jagati Läänt külastavatele Ida-Euroopa turistidele üle 10 miljoni (!) raamatu ja perioodilise väljaande. Veel tõstaksin esile Keti Tšuhrovi, kes analüüsis epistemoloogilisi erinevusi sotsialistlike ja demokraatlike riikide filosoofias. Ta analüüsis mõisteid nagu „võim”, „idee”, „ideaal” ja „alateadvus” ning järeldas, et neid tajuti teispool raudset eesriiet põhimõtteliselt teistmoodi.

Kahel pool raudset eesriiet

Üheks keskseks teemaks kujunes konverentsil piltlikult öeldes küsimus, kuivõrd raudne oli „raudne eesriie”ehk kas ja millises mahus kultuuri- ja ideevahetus kahe vastandliku poliitilise jõu vahel aset leidis? Ühe olulise aspektina tõid mitmed kõnelejad esile isiklike kontaktide tähtsuse. Kuigi ametlikul tasandil oli suhtlus komplitseeritud (nt Picasso ja impressionistide tööde laenamine ameeriklastele Vene muuseumidest jm), siis Simo Mikkonen ja Maria Zezina rõhutasid just üksikisiku tutvuste ja kontaktide kandvat rolli idee- ja kultuurivahetuses. Mikkonen kirjeldas MoMA muuseumi direktorit Alfred H. Barri ühe agendina, kes suutis ametlikust polariseerumiset ja opositsioonist hoolimata üksikisiku tasandil erimeelsusi ületada. Barril kujunes märkimisväärne kontaktide võrgustik Moskvas ja Leningradis, kus ta külastas muuseumide fonde, pidas loenguid ning püüdis ka institutsioonide koostööd arendada.

Mõneti jäi siiski ebamääraseks, kuivõrd tihe suhtlus siiski oli? Reischi toodud sotsialistlikesse riikidesse saadetud väljaannete suure arvu põhjal võiks eeldada, et suhtlus oli tihe. Kuid see on vaid mündi üks pool. Õhku jäi küsimus, kui palju neist raamatutest tegelikult kohale jõudis ning kui laia kõlapinna saavutas. Ka Karsten Brügemanni ja Olaf Mertelsmanni ettekandest jäi kõlama pigem optimistlik noot: nad väitsid, et üldiselt oldi Baltimaadel hästi kursis Lääne kultuuriruumis toimuvaga. Asjakohane oli muidugi meenutus, et Lääne muusika jm kultuuri tarbimist ei tuleks vaadelda ainult dissidentliku või vastupanu diskursuses, vaid enamikul juhtudel olid inimestel pigem meelelahutuslikud, mitte poliitilised eesmärgid.

Huvitav pilt nn Moskva poliitiliste suuniste adapteerimisest, nende suuniste endi muutustest ja kohalikust eripärast tuli välja Jaak Kangilaski ja Virve Sarapiku ettekandes. Kangilaski analüüsis, kuidas sotsrealismi teooriat rakendati kunsti ohjamiseks, kuid teiselt poolt kuidas seda teooriat ennast kohandati. Sarapik aga kirjeldas sula aja kunstikriitikasse jõudnud (Lääne) teooria muundumisi, mille tulemusel tekkisid hübriidsed, valitseva ideoloogia piire kompivad diskursused. Ka Kädi Talvoja ja Tõnis Tatra analüüsiobjekt ei mahtunud ametliku/mitteametliku kunsti vastandamise loogikasse. Talvoja kirjeldas sotsrealismi kaanoni muundumist karmi stiili institutsionaliseerumise protsessi näitel, vaadeldes noorte kunstnike näitusi, Tatar aga rääkis 1960ndate avangardi kohandumisest peavoolu kunstiga. „Erinevate modernismide” konverentsiga võrreldes oligi seekord enam fookuses kohalik Eesti probleemistik.

Kokkuvõtte asemel tuleb ilmselt tõdeda, et konverents ei andnud küll ammendavat ülevaadet eesti kunstiteaduses Nõukogude perioodi käsitluse hetkeseisust, programmi oleks võinud lisada ka mitmeid teisi viimase aja olulisi käsitlusi. Usun, et sellest hoolimata sai publik sissevaate Nõukogude perioodi kunsti ja poliitika, Ida ja Lääne suhetesse. Konverentsi lõpuks ei joonistunud ju välja mitte must-valge, vaid üsna kirju ja mitmetasandiline pilt Nõukogude poliitika ja kultuurimaastikust.