Kunst ja teadus – ühtviisi arusaamatud mõlemad?

Võime leppida määramatusega ja avatus ebakindlusele võiksid olla komponendid, mis aitaksid suhestuda nii teaduse kui kunstiga.

ARKO OLESK

Nii kunstile kui ka teadusele heidetakse sageli ette võõrandumist ning tahtmatust selgitada enda tegevust nii-öelda inimesele tänavalt. Selle mõjul on hoogu kogumas seisukohad, et õigustamaks oma kohta ühiskonnas peavad kunst ja teadus suutma end igaühele arusaadavaks ning huvitavaks teha. Probleemid tunduvad tekkivat selle pinnalt, et ühiskonna ootus kunstile ja ka teadusele on veidi teine, kui see, mida teadlased või kunstnikud ise tahaksid teha ja saavutada.

Euroopa tuumauuringute keskuses CERN kunstnike ja teadlaste koostöös valminud näituse „Murtud sümmeetriad“ publikuprogrammi kuulunud vestlusel kunsti ja teaduse kommunikatsiooni sarnasuste ja erisuste üle osalesid füüsikadoktorant ja arhitektuuriajakirja Maja peatoimetaja Kaja Pae, kunstnik Taavi Suisalu ning füüsik, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia esimene president Els Heinsalu. Vestlust suunas teaduskommunikatsiooni õppejõud ja teadusajakirjanik Arko Olesk.

Kuigi esmapilgul võiksid teadus ja kunst tunduda üsna erinevad, isegi vastanduvad valdkonnad – üks on arhetüüpselt loominguline, teine on ratsionaalne –, siis mingil moel on need sarnased, seda tulenevalt ühiskondlikust tajust nende suhtes. Mõlemat valdkonda kiputakse ühiskonnas tajuma veidi esoteerilisena, justkui oleksid need iseendasse kapseldunud oma asja ajajad, olles unustanud suhtlemise ühiskonnaga ja oma selgitamise inimesele tänavalt. Seda on valdkondadele ka ette heidetud ja neis on tehtud pingutusi, et seda tajutavat lõhet vähendada, selle näiteks on kasvõi haridusprogrammid. Kuivõrd teie tajute, et pilt, mida praegu kirjeldasin – tunnetatav lõhe või võõrandumine ühiskonnast – on adekvaatne?

Els Heinsalu: Oma kogemusest näen, et teadus on paljudele mõistetav, kui nad teavad, milleks seda vaja on. Kui hakkasin teadust tegema, tegelesin selliste asjadega nagu difusiooniprotsessid. Üritades sõpradele seletada, mida ma uurin, hakkasid mõned neist selle peale naerma. Praegu tegelen jätkuvalt fundamentaalteadusega, aga sellelgi on rakendatavus: uurin näiteks keelte dünaamikat, majandusfüüsikat, samuti ökoloogiast inspireeritud mudeleid. Kui ma sellest räägin, siis ma ei arva, et matemaatilisest poolest saadakse rohkem aru, aga rakendatavuse nimetamine aitab aktsepteerida seda, mida ma teen.

Kaja Pae: Kunst ja teadus tegelevad mõlemad sellega, kuidas maailma ja inimese kohta rohkem teada saada. Ehk nad loovad midagi uut. See a priori tähendab, et teadmiste rindejoonel toimuv on üsna hägune. See on ka loojatele endile hägune ning paratamatult raskesti edasi antav.

Mulle väga meeldib tuntud füüsiku ja väga hea lektori Richard Feynmani põhimõte, kes koostab oma loengud selliselt, et ka kõige paremale üliõpilasele jääks midagi arusaamatuks. Mulle tundub, et hea kommunikatsioon peab olema selline, mis tegelikult ei tee asja nii-öelda liivakastimänguks.

Taavi Suisalu: Kui üldse teadusest ja kunstist mõelda, siis on selles ka viise, kuidas need omavahel kokku puutuvad. Klassikaline on see, et kunstnik käib ekspeditsioonil kaasas ja talletab eksootilisi taimi või objekte. Ta on olnud mingis mõttes salvestaja. Teine lähenemine võiks olla see, et kunstnik otsib oma loomingusse võimalust, mida ta teistsugusel viisil ei saa kui koostöös teadlastega, näiteks masinapark või teadmine. Need on mingis mõttes vastassuunalised viisid: ühes olukorras on kunstnik rohkem instrumentaliseeritud ja teises olukorras jälle teadlane.

Näituse ja uute tööde üks mõte võikski olla selles, et tekivad küsimused. Kui ei teki, siis see võib olla probleem. Kui mina näitusi teen, siis idee ei olegi asju selgepiiriliselt esitleda ja läbi selle publiku või vaataja taju või mõtlemist väga ühes suunas rihtida. Segadus on mingis mõttes positiivne, sest kui keegi tuleb eelhoiakuga väljapanekut vaatama, siis ideaaljuhul jõuab ta välja hoopis kusagile mujale. See on selle asja väärtus: tekib uus tõuge, see liigutab tema sees uut mõtet või saab tajumise kaudu uue kogemuse. Segadus on kontrollitud viisil kasulik.

Aga siis muutubki probleemiks ühiskondlik ootus. Oleme nii palju kuulnud küsitavat, mis on kunsti või teaduse eesmärk, ning sedastusi, et põhimõtteliselt kõik peaks olema arusaadav ka tädi Maalile. Õigustamaks seega kohta ühiskonnas peavad kunst ja teadus suutma end selgeks teha. Probleemid tekivadki sealt, kus ühiskonna ootused nii kunstile kui teadusele on natuke mujal, kui see, mida teadlased või kunstnikud ise tahaksid teha ja saavutada. Kas me ei suuda ühiskonnale piisavalt hästi selgitada, mis on teaduse ja kunsti tegelik funktsioon?

Suisalu: Võibolla peitub üks segaduse allikas ka selles, et kunst on oma piire ohtralt nihutanud ja toimetab väga erinevatel väljadel ja viisidel. Nii võib see olla vastuolus üldise arusaamaga, mis on kunst, ja sellest on tekkinud konflikt. Vastuvõtja ettekujutus, millist kogemust ta võiks näitusesaalist saada, ja mida talle pakutakse, võib olla nihkes. Aga see on ravitav kogemusega.

Pae: Tõsi on see, et kunsti roll on aja jooksul palju muutunud. Olen nõus, et isegi kui kunstile võivad olla oma ootused, on kunstil siiski kõige laiemas mõttes humanistlik aspekt ka siis, kui kunst ei täida neid ootusi, vaid paneb vaataja arenema, annab võimaluse ja ei alahinda teda. See kajastab tänapäeva kunsti otsingulist positsiooni. Niipea kui läheme liigse lihtsustamise teed, kaotame ära kunsti või teaduse olemuse, hakkame petma või muljet jätma.

Heinsalu: Tegelikult pole ju tähtis mitte üksnes see, mida kunstnikud või teadlased või filosoofid on konkreetselt tahtnud oma töödega öelda, vaid see, mida tarbijad, vaatlejad sellest arvavad. See algtõuge võib anda suuna, kuidas maailma mõtestada. Tüüpiline on ju see, kui kunstiteadlane mõtestab mõnd kaasaegset kunstiteost ning kunstnik ütleb seepeale: „Väga huvitav, ma ise ei mõelnudki selliste asjade peale.“

Aga kui palju oleme valmis sellega kaasa minema? Tõrked tekivad ikkagi seal, kus me ei taha oma mugavast universumist välja tulla ja hakata teistmoodi mõtlema asjadest, millest arvame aru saavat oma (tava)mõtlemise piirides. Nii teadus kui ka kunst esitavad väljakutseid tava­arusaamadele, sunnivad ebakindlale alale. Nagu te olete juba viidanud, on see mõtteviis, kunsti ja teaduse „lugemise“ oskus õpitav. Kas me teeme praegu ühiskonnas liiga vähe, et kunstilist ja teaduslikku kirjaoskust laiema publikuni tuua?

Heinsalu: Teadlased ju pingutavad päris kõvasti viimasel ajal, et selgitada, mida nad teevad ja mis selle töö eesmärk on. Kelle töö on ühiskonnas rakendatav, neil on palju lihtsam oma olemasolu ja igapäevatööd õigustada. Kui aga oled olukorras, et sa ise ka ei tea, mis sinu tehtava teadustööga peale hakata, siis on seda ka raske seletada.

Selles mõttes on kunstnikel mõnes mõttes lihtsam. On kunstnik, kes teeb oma kunsti, ja siis on kunstiteadlased-kriitikud, kes seda seletavad või interpreteerivad. Teadlastel tihti selline kanal puudub, nad peavad ise selgitusi andma. Teadusajakirjanikud üldiselt ikkagi kas refereerivad või üritavad lihtsamate sõnadega selgitada, aga ei anna enamasti omapoolset interpretatsiooni.

Kooliharidus annab kunsti ja teaduse mõistmiseks mingisugused alustalad, aga kindlasti on tähtis ka see, et teadlased ja kunstnikud ise selgitaksid, mida nad teevad. Kokkupuude õigete inimestega võib osutuda elumuutvaks.

Suisalu: Suuremad kunstiinstitutsioonid teevad päris head tööd. Neil on palgal inimesed, kes tegelevad publikuprogrammidega. Kuraatorituurid, nagu ma aru saan, on väga populaarsed, tihti on ka kohtumisi kunstnikega. Aga meediaväljaannetest kaovad järjest rubriigid, mis kunstist regulaarselt räägiksid. Natuke teise tempo peale üles ehitatud sisuga on tõenäoliselt keeruline meediatihedas keskkonnas konkureerida.

Pae: Kunsti ja teadust õpetatakse koolis juba suhteliselt varakult, aga arhitektuuri ei õpetata üldse. Kuulen ka, kuidas füüsikateoreetikud mõtlevad, et peaks natuke rohkem seda koolis õpetama, sest tänapäevane kooli füüsikaprogramm lõpeb kusagil XIX sajandi füüsikaga. Neid erialasid on palju, kus peetakse diskussiooni, et koolis peaks seda või teist rohkem õpetama.

Samas teame, et sageli ei kiputa eksperte usaldama. Seda on selgitatud nii, et mingite asjade osas on kultuuriline tunnetus, st eelarvamused, elust endast kujunenud hoiakud ja uskumused. Ja kui siis teadlase või arhitekti seletused lähevad vastuollu selle kultuurilise tunnetusega, siis seda ei taheta uskuda. Võibolla tasub koolis õpetada vaimset alandlikkust ja oskust endas kahelda, esitada küsimusi, ennast kontrollida. Võibolla ei ole see niivõrd konkreetsete distsipliinide kommunikeerimise probleem.

Heinsalu: Ma tuleksin tagasi päris sissejuhatuse juurde, kus vastandati kunsti ja teadust, nagu oleks üks loominguline ja teine ratsionaalne tegevus. Arvan, et enamik teadlasi sellega ei nõustu. Teadus on ju samamoodi loominguline tegevus ja inspiratsiooni võib saada kunstinäituse külastamisest või kust iganes. Briti matemaatik, Nobeli füüsikapreemia laureaat Roger Penrose sai näiteks ühe teooria loomisel inspiratsiooni jalgrattasõidust koos lapsega. On hästi oluline lastele õpetada, et teadus on loominguline tegevus.

Pae: Öeldakse ju, et suur osa teadusajaloost on eksimiste ajalugu. Kui võtame koolist need teadmised teadmiseks ega õpi kahtluse momenti selgeks, siis väga häid teadlasi meist ilmselt ei saa.

Kas ei ole meis valdavalt siiski ootus lõpliku selguse või seletuse järele? Kui näeme kunstiteost, tahame, et keegi seletaks meile, mis seal siis on. Teadusega samamoodi: öeldagu siis lõpuks meile ära, kas kohvijoomine on hea võib halb. Kas võime leppida määramatustega ja avatus ebakindlusele võiks olla komponent, mis oleks nii teaduse kui kunstiga suhestumisel toeks?

Pae: Üks kvantmehaanika loojatest Erwin Schrödinger muljetab raamatus „Mis on elu?“, kui raske oli füüsikamaailmal leppida ideega, et energiad aatomis on diskreetsed. See oli midagi väga raskesti hoomatavat. Ta kirjutas selle mõistmise raskusest. Huvitava paralleelina valitses siis arhitektuuris modernism, mis kaotas seinte pealt dekoori. Tühja seina oli ka väga raske taluda.

Suisalu: Mulle ei tundu, et see oleks niivõrd kunsti või teaduse küsimus – see on laiem. Kui teaduse suund on uue, objektiivse ja kontrollitava teadmise loomine, siis kunstist võiks mõelda kui sisemise või individuaalse teadmise loomisest. Selleks ongi vaja, et lähed piisavalt avatud seisundiga näitusele või loed raamatut, ja kui teoses loodud olukord on küllaldaselt avar ja ei sunni sind väga konkreetsesse sihti, muutubki oluliseks see, mida sa ise panustad. Mingis mõttes see ongi positiivne programm sellele hägususele, võimaldades ka tegelikult kätte saada ideid, mida üheplaanilisele ja konkreetsele teadmisele või mõtteviisile suunatuses ei suudeta. Kui asi on piisavalt avatud, siis võib see genereerida vaatajas uut teadmist, ja see viib edasi.

Millised on ikkagi parimad kanalid, kuidas seda saavutada? Kas läbiproovitud klassikaline näituseformaat kunsti puhul ja populaarteaduslikud artiklid teaduse puhul või suudame ära kasutada uusi suundumusi ja luua midagi värsket?

Suisalu: Kunst hargneb igas suunas ja üritab igas süsteemis seda ühtepidi lagundada või tuua esile süsteemi enda eripärasid. Selles mõttes ma ei oskagi öelda, mis see õige viis oleks. Arvan, et tulebki kõikides kanalites kohal olla. Kunstnikud on ikkagi nii mitmekesine seltskond, et nad imbuvad väga erinevatesse valdkondadesse. Mõni rakendabki loomingut poliitilise protestina, teine töötab koos teadlastega jne. Kui kunstnik toimib kui käivitaja, ei olegi nii oluline, millises meediumis või formaadis ta töötab, vaid et ta osaleks protsessides ja tooks neis protsessides raame nähtavale.

Pae: Minu arust on hästi tore vaadata, kuidas sotsiaalmeedia toob erineval tasemel teadusuudiseid tegevad väljaanded kokku. Tõsisemate portaalide uudise pealkiri on küllalt lähedane originaalartiklile, aga siis esinevad seal ka populaarteaduslikud pealkirjad küborgspinatist või millestki sellisest. See on minu arust tore: iga vahendit saab kasutada halvasti või hästi ning mingis mõttes saadki valida endale sobiva kanali ja ikkagi targemaks saada.

Peeter Laurits (küsimus publikust): Kas kunsti üks funktsioon võiks olla ka teaduse uute, tavaloogikale raskesti vastuvõetavate ideede vahendamine laiemale publikule?

Pae: Siin võib kaugele ajalukku minna, juba Platoni juurde, kelle kunstikriitika oli kõige kummalisemal kombel see, et kui inimene vaatab kunstiteost, siis talle tundub, et on midagi korraga mõistnud. Platon nägi selles probleemi. Minu meelest, vastupidi, on see kunsti suur võimalus, et kunsti abil saab midagi hetkega kätte tuua. Platoni kriitika ei tähenda seda, et kui oled midagi kuidagi ratsionaalselt mõistnud, jääb see su tagaajusse elama mingisuguse kujundi või tundena.

Heinsalu: Käisin umbes 12 aastat tagasi stohhastilise resonantsi konverentsil, kus paljud teemad olid seotud müraga. Organiseerijad olid konverentsiga sama ajal korraldanud ka kunstinäituse „Müra“ – fotograaf tegi konverentsi teemast inspireerituna fotod. Need olid hästi ilusad, mulle tohutult meeldisid. Ma ei arva, et inimesed, kes näitusel käisid, oleksid tänu sellele konverentsi teemadest paremini aru saanud. Aga see pani mõtlema sellise asja peale nagu müra. Eesmärk ei olegi, et saaks millestki paremini aru, vaid panna järjekordselt asjade üle mõtlema.

Pae: Mul on tore kogemus seoses „Murtud sümmeetriate“ näituse tööga „Cosmic Strike“. Selle 3D-video tunnetust ja liikumist vaadates tekkis mul äkki empaatia CERNi osakestekiirendiga. Selline võib olla tunne, kui oled osake, liigud kiirendis, liigud ja liigud, ning füüsikud ootavad momenti, mida registreerida, aga seda ei juhtu ega juhtu. Kuidagi see toimis.

Suisalu: Viise, kuidas teadlased ja kunstnikud saavad koostööd teha, on väga erinevaid. Mulle endale tundub kõige intrigeerivam pigem selline, kus leitakse võrdsed alused – selline koostöö, kus mõlema sisend võiks olla uue sündmuse, näituse või teadustöö alus. Instrumentaliseeritud viisid, kuidas üksteisega suhelda, on väga tänuväärsed teatud kontekstis, aga mulle tundub, et pigem tuleks leida viise, kus kunsti ja teaduse esindajad hakkavad ühiselt millegi suunas liikuma. Muidugi tekib küsimus, et kas sellist laadi koostöö on üldse võimalik.

Heinsalu: Tegelikult on teaduse ja kunsti koostöö, koostoimimine või -eksisteerimine juba väga kaua kestnud. Kasvõi värvide ja valguse teemal: valgus on alati kunstis väga oluline olnud, värvide puhul aitasid alkeemikud palju kaasa. Leonardo da Vinci ja Michelangelo tegid anatoomiauuringuid, et inimkeha õigesti maalida. Tänapäeva tulles, ka nutikad materjalid on ju kunsti ja teaduse väga tihe koostöö. Nii et koostöö on toiminud väga kaua.

Vestlusringi on kirja pannud Brigita Reinert.