Kunst – kellele? Kunstiaasta 2006

Reet Varblane

 

Taani kunstnik Elsebeth Jørgensen ei pildistanud ainult vanu kinohooneid, vaid vestles nii filminäitajate kui -vaatajatega. Ka Eesti väikelinnades ja külades tegutsesid kinod kui kooskäimise paigad.  Jaanus Heinla

Kumus on rahvarikkad nii näituste avamised, raamatuesitlused kui ka tavapäevad, iseäranis tasuta päevad.  Stanislav Stepaško

 

“Kui ma olin 20, siis oli väga hea aasta,” kõlab ühes vanas Frank Sinatra laulus. Ta jätkas samamoodi ka 30. eluaastale tagasi mõeldes. Kas see kehtis ka 40. ja 50. eluaasta puhul, enam ei mäleta. Kuid ühele olulisele tõsiasjale see ometigi viitab: mälu kaitsemehhanismid lasevad kaugemast minevikust meenutada eelkõige meeldivat. Nii mõjub 1996. aasta positiivsemana kui lõppev 2006. aasta. 1990ndate vastu tunneme ise ja tunnevad ka välisuurijad järjest suuremat huvi.

Lõppeva aasta peale tagasi mõeldes ei meenugi korraga midagi väga võimsat ja suurt, kuigi kogu aeg toimus kusagil midagi, lausa nii palju, et järg kippus käest kaduma. Kõike toimus ohtramalt kui varem ja järjest sagedamini: kommertsgaleriid korraldasid lausa oksjonibuumi, valdkondade aastanäitusi peeti mitmes jaos ja mitmel pool, disainitäht lehvis üle pealinna. Kunstikatel podises vaikselt kõikjal, ülekeemise ohtu pole veel olnud, kuid plahvatuse lootus on siiski olemas. Elu on läinud nii intensiivseks, et paigalpüsimiseks ei piisa enam imedemaa Alice’i kombel jooksmisest, ka mehaanilisest abivahendist kipub väheseks jääma. Aga vastu pidama peab, seda enam, et omavaheline konkurents, enesekehtestamisvajadus ning sellega kaasnev sallimatus on  lausa üle pea kasvanud.

Kui aasta tagasi õhati  üksmeelselt õnnelikult Kumu valmimise üle, siis nüüd on aeg vaadata, kuidas oleme osanud selle uue hoonega hakkama saada. See pole küsimus kunstimuuseumi kolleegidele, sest nemad olid uue maja haldamiseks juba ammu valmis ning on seda aasta jooksul ka edukalt tõestanud. See küsimus on suunatud külastajale, eesti rahvale, meile kõigile. Tundub, et ka publik on Kumu omaks võtnud: 300 000 külastajat osutab ju sellele, et vähemalt neljandik eestlastest on pidanud vajalikuks uues kunstimuuseumis käia, kui oletada, et 100 000 külastajatest on turistid. Ilmselt teavad kõik tallinlased, et “kunst elab Kumus”, nagu seisab bussi- ja trammireklaamis, ning on lahkele küllakutsele ka reageerinud. Selle positiivse tendentsiga on kahjuks kaasnenud teadmine, et kunst elab ainult Kumus, ning ülejäänud kunstieksponeerimise paikadele, eelkõige just neile, kus saab vaadata praegust kunsti, on kunstihuviline selja pööranud. On selge, et külastajate arv ei ole kunstiinstitutsiooni töö edukuse ainuke kriteerium, kuid midagi see kahjuks siiski näitab. Kas või seda, et praegune kunst ja vaataja ei ole teineteist leidnud, pigem vastupidi – käärid on hoopis teravamaks läinud.

Ning taas, nii paradoksaalne kui see ka pole, on kunstnike, nii meil resideerivate väliskunstnike kui ka meie oma kunstnike huvi sotsiaalsuse ja sotsiaalse kunsti vastu kasvanud. Järjestikku on galeriides olnud võimalik vaadata näitusi (projekte), kus kunstnik on mõtisklenud mõne sootsiumis olulise nähtuse või probleemi üle, seda analüüsinud, tõlgendanud, loonud selle põhjal kunstilise kujundi. Kui väliskunstnikud on teinud seda mõne muu sootsiumi põhjal, siis globaliseerumisprotsessi silmas pidades jõuavad need nähtused (probleemid) ilmselt õige pea ka meile. Kui kunstnikud tunnevad huvi selle vastu, mis nende ümber toimub, ning on valmis sellele aktiivselt reageerima, siis võib kergendatult ohata ning öelda, et meie ühiskond polegi nii võõrandunud, kui meedia seda peegeldab; et sootsiumi liikmed ei lase endale peale astuda ning on valmis oma ideede ja väärtuste eest avalikult välja astuma. Just nii nagu võis(b) seda näha Sakala keskuse puhul. Kunstnikud on ette võtnud pronksmehe ja Kalevipoja kuju, Paldiski ja Sillamäe, noorte Eesti venelaste võimalused, lootused ja ootused jne. Loomulikult on sellele tendentsile aidanud kaasa mõnegi kunstiakadeemia õppejõu ja galerii kuraatori sihipärane tegevus, kuid seegi on ainult positiivne, kui selle suunamise tagajärjel sünnib tõsine, empaatiline, vaimuka kujundiga, vaatajat kaasa haarav ning mõtlema panev teos. Mida muud praeguses poliitilise kriisi olukorras võikski tahta?

Kahjuks aga ei jõua esindusgaleriides ehk valgetes kuupides eksponeeritud teosed nendeni, keda need peaksid kõnetama, kelle probleeme need puudutavad. Lõuna-Eesti kolkakülas janunetakse alternatiivse kapitali võimaluste järele, iseäranis olukorras, kui rahvusvahelised korporatsioonid on väikeettevõtted alla neelanud, just samamoodi nagu Taanis või Ohios või Peruus. Kolkaküla ettevõtlikud inimesed ei jõua Kunstihoonesse või kui jõuavad, siis ei ütle võõrkeelne jutt ning teoreetilistest terminitest kubisevad tekstid neile midagi, ei aita neid, kuigi jutt käib täpselt samast, mida nemadki omavahel arutavad. Kui sotsiaalne kunst ei jõua oma publikuni, siis saab sellest dekoratsioon, kaunisõnaliste süvaarutluste dekoratiivne lisand. Meie kunstiteadus vajab hädasti teoreetilisi süvaarutlusi, selles pole kahtlustki, meie kunstnikud väliskuraatorite tähelepanu. Kuid sotsiaalne kunst omandab poliitilise kunsti tähenduse ikka ainult siis, kui väljub kaitsvast valgest kuubist.  Maakultuurimajasid mööda käia ning oma kunstiprojekte selgitada ei ole eriti tänuväärne töö: materiaalset tulu sellest ei kasva ning rahvusvaheline sümboolne kapitalgi on visa tulema. Kuid kui tahame oma tõsiselt võetavat sotsiaalset, mitte dekoratiivsotsiaalset kunsti, siis tuleb misjonäritööd teha. Siis on lootust, et publik hakkab kohalike amatööride ning professionaalsete lille- ja maastikumaalijate kõrval hindama ka kunsti, mis teda kõnetab. Siis on lootust, et kaob kunsti ja publiku lõhe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht