Kunst-paigalhüpped

Andri Ksenofontov

Maria-Kristiina Ulase näitus „Hüppab, hüppas, oli hüpanud” disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 29. X.    Mis O-ga toimub, kui väljale kekslema lasta? Tuul tõmbab läbi. Aga G? Temal on niihästi see ümar, mille sisse saab panna, kui ka sirge pulk sees ehk teisiti öeldes ta tõmbab end ise läbi (vt Maria-Kristiina Ulase õlimaali „Ihalev  G”). Või võtame W? See on lihtsalt „Wagiina hingeline”. Autor on otsustanud võtta veidi vaheldust kujundiselgetest viibutavate hiidfallostega hampelmannidest ning pöördunud abstraktsema, literatuursema teemakäsitluse poole, mis tuleb ladina littera’st, mis tähendab kirjatähte. Aga tähed ei ole nii abstraktsed midagi, need jagunevad falloslikeks ja vaginaalseteks ning nendega tähistatakse suguakte ja suguelundeid – rikkalikult leiab lühendeid igas  maailma keeles. Nii jäigi kunstniku hüpe konkreetsest üldisesse sisuliselt paigalhüppeks: ta on jäänud truuks Sigmund Freudi stardipositsioonile igasuguses kunstis – libiidole, mis kujutab suure psühhoanalüütiku käsitluses endast ka kunsti eesmärki ehk finišit (fetišit). 

See ei tähenda üldse mitte seda, et MariaKristiina Ulas kunsti tehes mingit teooriarida näpuga ajaks, nagu tegid seda XX sajandi alguse sürrealistid Sigmund Freudi psühhoanalüüsis. Tema loomingu võib siiski rahumeeli sürreaalseks liigitada. Näiteks ulatuslik sfinksiteemaline  sari, sel näitusel aga „Kalanäoline kaotatud peaga hüppaja” on puhas sürrealism. Ja kui tulebki ette selliseid kunstnikke, kes mingist omaenda koostatud kavast järjekindlalt kinni peavad, nagu näiteks Salvador Dalí, siis psühhoanalüüsi teoreetikud ise ei võta selliseid asju tavaliselt kuigi tõsiselt – kuidas saabki alateadlikku kava koostada? Psühhoanalüüs ei väida ju seda, et kõik inimesed mõtlevad alateadlikult ainult suurte inimeste asjale, see on  kõigest noore Freudi teooria, vaid seda, et inimest juhib alateadvus. Paljud sürrealistid võtavad aga ainult alateadvuse oletatava ehmatava sisu ja alateadvuse enda viskavad välja. Aga just see teebki alateadvusest alateadvuse, et me ei tea tegelikult, mis seal sees on. Selles mõttes avaldab automatistlik sirgeldamine teooria seisukohast vahetumalt ja õigemini alateadvuse sisu kui ärkvel aju meenutatud unenäod, sest kui aju on ärkvel, siis on see ka valvelolekus, et  midagi mõistusevastast läbi ei pääseks. Psühhoanalüüsi teoreetikud on näiteks Jean Arpi ebamäärased, justkui sulades voolama hakanud vormid tõupuhtaks sürrealismiks tunnistanud. Maria-Kristiina Ulas on üks neid eesti kunstnikke, kes laseb end järjekindlalt lõdvaks, vabastab oma mõtted arutlevast ja kaalutlevast mõistusest ning siis jälle õigel ajal piduri peale tõmbab, et alateadvusest tiivustatud käsi üle lahtirullitud paberipoogna või lõuendi  serva ei lendaks. On teada ka juhtumeid, kus see kunstnik alles siis pidama on jäänud, kui kõik haardeulatusse jäänud pinnad täis olid joonistatud. Ta on koos Angelika Schneideri, Ülle Marksi ning Andrus Kasemaaga üks eesti kunstis tuntud pidurdamatuid joonistajaid.     

 Suures osas on tegemist abstraktse, automatistliku vabakäeloominguga nagu „Viirutuste vabadus” ja „Jooned jooksevad üle välja”. Harjaselise koega „Hüppab üle suve” toob vaataja  ette suurte suistega siklase, kes Maria-Kristiina Ulasele suvel silma torkas ja siis nahale kõditavaid jalajälgi jättes kõrvale ära putkas. Pildi piiri mõiste kipub tal üldse hajuma, näiteks paberist lõigatud ja värviliselt üle joonistatud hampelmannide puhul, kelle uusi versioone ta aeg-ajalt näitusesaalidesse toob. Seekord on hampelmannid lõigatud vineerist ja värvitud üleni valgeks ning teostatud abilise poolt, kes signeerib ennast kui „JT autor”. Nad mitte  ainult ei hüppa. Kui alt nöörist tõmmata, hüppavad nad ka musta seina taustalt esile. Näituse pealkiri „Hüppab, hüppas, oli hüpanud” on ühe kunstniku enda tehtud maali pealkiri; seal hüppab silma erk kollane. Ootuspäraselt erksa vormi ja värviga on teostatud ka selle näituse maalid. Ent Maria-Kristiina Ulase hampelmannid ei hüppa kui kümnevõistlejad ega tantsijad: jalad on töntsid ja vormid vajuvad justkui oma raskusega alla. Tegelikult meenutavad  need Jean Arpi voolavaid vorme, kuid ainult stilisatsiooni tasandil, Maria-Kristiina Ulase tööd tahavad alati midagi ka sõnades väljendatavat öelda ning pakuvad sellisena suurepärast ainet psühhoanalüüsile. Näiteks otsustus loobuda nööritõmbest tõmblevatest fallostest ning inspiratsioon Barcelonas Joan Miró muuseumis nähtud naljakast luukerehampelmannist, mille Alexander Calder oli meistrile kinkinud. Selline see „Alexander Calderile pühendatud lind” ongi. Selline kahe peaga tiivuline olevus, kelle peale minul kohe Putin ja Medvedev pähe torkasid. Poliitilised ja mis tahes muud uited on Maria-Kristiina Ulase loomingu vaatamisel täiesti lubatud ja isegi soovitavad. Kunstniku enda sõnul – nii on see ka tabatud – on kaks pead tulnud säärekondi kahemuhulisest otsast, nii nagu konte koerakarikatuuridel kujutatakse. Mis on kont? Bone inglise keeles ehk veel üks sõna, mis tähistab  fallost, on Maria-Kristiina Ulase puhul aga lausa kahe peaga ja lendab kui kull. Vaat selline psühhoanalüüs.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht